Tülikad kodanikud

Kaarel Tarand

Tänase Sirbi viimasel küljel avaldame kaks n-ö jätkulugu, kaua väldanud tülid mõlemad. Vardo Rumesseni aastaid kestnud kohtusaaga autoriõiguse kaitse ja taastamise pärast sai  detsembris järjekordse kohtulahendi, kõigist vahe-etappidest pole aga ajakirjandus teateid levitanud, mistõttu Sirbi veebilehel kogu loo ka pikemalt välja paneme.  Rõhutamist väärib sel puhul, et aus kodanik  käis kohut riigiga, mille ülesandeks küll põhiseaduse järgi kultuuri kaitse, kuid mis tegelikkuses kultuuriministeeriumi isikus on üritanud kodanikku seni vintsutada, kuni ta pigem loobuks ja elaks õigusteta elu, oma riiki kartes ja needes. Mis mõte sel on? Kas nii toimivad riigivõimu esindajad ikka on kodanike riigi mõttest õigesti aru saanud?   

Teine lugu sai alguse alles sügisel, kui (taas)  kultuuriministeerium asus välja vahetama arhitektuurimuuseumi direktorit Karin HallasMurulat, korraldades asja nii rohmakalt ja toorelt, et ilma kohtulahendita ei paista sellelegi lõppu tulevat. Erinevalt Rumessenist on Hallas-Murula saanud kogu protsessi jooksul küllaldast meedia tähelepanu, asjasse on kistud n-ö kolmandaid isikuid, kel paraku pole jätkunud suuremeelsust hoiduda lisaõli tulle valamast. Ajakirjandusel on sellises olukorras  alati vaja tõsiselt kaaluda, kas konfliktis nõrgema aitamiseks on parem talle rohkem ruumi anda või vajab nurkasurutu ehk ka mõningast kaitset iseenese eest, et vihahoos ei saaks öeldud midagi, mida pärast kibedasti kahetsema peab. Näiteks tõsiselt välja vihastatud Neeme Järvi provotseeriti tarvitama täiesti asjassepuutumatuid võrdlusi (sh märkus Rakvere teatri kohta), mis tema enda renomeele inimesena pisut lühiajalist varju heitsid. Sirbis tõmbame  arhitektuurimuuseumi juhivahetusele selle korraga pikemaks ajaks joone alla.        Arhitektuurivaldkonna subjektide siseasjad on nüüd jõudnud avalikkuse ette mahus, mida võib-olla kõik sugugi poleks oodanud ja soovinud. Loodetavasti saame juhtunut ehk juba mõne kuu pärast vaadata kui head tüli, mida ei olekski tohtinud raisku lasta minna, sest selle tagajärjel saabunud lahendus on kõigile kasulik. Aga see ei pruugi nii minna, vähemasti  riigivõim oma praeguses esinduses ei ole küll ilmutanud mingeid leplikkuse või mõistmise märke.       

Siit peabki tagasi tulema riigi rolli juurde. Seda rolli täidavad muidugi ametisse määratud konkreetsed isikud, kes esindavad riigi huve, alustades ministrist ministeeriumis. Ministri ülesanne ei saa ega tohi olla iga hinna eest oma kodaniku vastu võidu saavutamine,  enda kehtestamine jõuga ja lõpuks kas või ebaausate võtetega. Vastupidi, kui riik on mõeldud kodanike huvide kaitseks, siis peaks ta olema mõistev ja järeleandlik. Kodanik ju läheb nii mõnigi kord välja täispangale, talle on oluline, kas kõik või mitte midagi. Riigi küljest näpistab oma vigade tunnistamine ainult pea märkamatu tükikese. Muidugi ei tohi anda õigust kurjategijale, aga kannatanule seljapööramine pole samuti muud kui kuritegu.         

Iga õpetliku juhtumi lõpul saab ja peab küsima: kas seda oleks saanud ennetada või vältida? Mitte ainult inimlikke kannatusi, vaid kahju, mis kompensatsioonimakseteks võetakse kodanike taskust (eelarvest) ja mille tõttu  alati jääb miski muu tegemata. Rääkimata siis sellest, et eriti loomeinimeste puhul tuleb alati kahjule lisada võimalik saamata tulu – kohtusaalis kulutatud aja tõttu sündimata jäänud looming. Vastus on selge. Muidugi oleks, aga selleks on vaja võimu ja kodanike püsivat suhtlemist, rääkimist pigem varem kui hiljem. Ja eriti võimukandjatel tuleb meeles pidada, et ametikoht ei tee targaks, hoolimata kõnekäänust, mis väidab, et andis jumal ameti, küll  annab ka mõistuse.     

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming