Tubli mees ei kõhkle

Kaarel Tarand

Kui Eesti Vabariigi juubeliaasta meepott kolmapäeval lõpuks kohale jõudis, oli tõrvatilk juba ammu platsis ja ilusa üldpildi vähemasti hetkeks ära määrinud. Nii, nagu ei teki ühelgi olümpiavõitjal õigust automaatselt ja elu lõpuni olla igal aastal presidendilt teenetemärgi saajate nimekirjas, ei sündinud kellegi ühekordsest meelekindlustest 1991. aasta 20. augustil eluaegset õigust „olla kutsutud”. Üldisemalt, õigused tekivad täidetud kohustustest (ja kellegi elutöö ei moodustu ühest kordaläinud teost), aga suhteliselt noores riigis näevad inimesed mõnigi kord seda vastupidises järjekorras: et õigused on ülalt antud ja alatiseks, kohustused aga vastavalt maitsele ja paremale äratundmisele kas võtta või jätta. Ilmekalt peegeldub see näiteks avalikus sõnakasutuses korraliste valimiste puhul. Okupatsiooniaja pärandina tembeldavad paljud, sh meedias, valimistel hääletusest osavõtu kodanikukohuse täitmiseks. Aga ei, tegu on just õigusega, mitte kohustusega seaduse sunni mõttes. Mitteosalemine on täpselt samaväärselt õige otsus nagu osalemine, tühja hääletussedeli kasti laskmine sama kvaliteetne otsus kui eelistuse äramärkimine sedelil. Igaühel on õigus nõuda, et tema tehtud valikut samavõrra austataks kui iga teist otsust. Kõige vähem on aga avalikul võimul kui valimiste korraldajal õigust sisendada valijale kujutlust, justkui oleks üks käitumisviis õigem ja soositum kui teine.

Nii on ka riigi tavalisest ümmargusemal ja suurejoonelisemalt tähistataval sünniaastapäeval osalemisega. Igaühel on õigus seda tähistada, sealhulgas neil kodanikel, kes on kodanike ühistahte väljenduse tagajärjel riiki juhtima pääsenud. Õigus on aga ka neil, kes soovivad olla väljaspool pidumeeleolu mõjuvälja, neil, kes soovivad, et riigivõim avalike pidudega liiga agressiivne ei oleks, ennast pähe ei määriks ja kodanike erasfääri ei tungiks. Õigus tähistada sünnipäeva avalikult on samaväärne õigusega tähistada riigi jõudmist kalendrikokkuleppelise verstapostini ainult oma südames. Kohustust tähistada ei ole. Sest kohustused, eriti need, mida kirja pole pandud, on hoopis teistsuguse loomuga. Ei teeks paha, kui need, kel on võimalus ja õigus juubeliaastal kõnesid pidada, neid kirjutamata kohustusi kuuljatele kõrvadele ka meelde tuletaksid.

Aasta 2007 kinkis igale kõnekirjutajale ka suurepärase lisaallika, kust ammutada kõnede põhimotiive, nimelt Marcus Tullius Cicero „Kohustustest” Ilmar Vene suurepärases tõlkes (Ilmamaa, „Avatud Eesti raamatu” sari). President Ilves on Marcus Aureliuse ja Tacituse tsiteerimisega Vana-Rooma mõttepärandit juba usinalt propageerima hakanud. Cicero ühestainsast traktaadist peaks piisama sadade või tuhandete kõnede põhimotiivi leidmiseks. Ei võinud Cicero oma parimaski unenäos loomulikult ette näha seda, et kaks aastatuhandet hiljem eestlased Eesti Vabariigi asutavad. Aga meil pole ka põhjust Cicero mõtete kasutamisega oodata seni, kuni vabariikliku elukorralduse talad nii hapraks peaksid muutuma või ehk koguni murduma, nagu Cicero seda oma riigis pidi nägema.

Kui aktuaalne oleks praegu alustada isamaakõnet Cicero mõttega: „Kui kõike vaadelda mõistuse ja hinge seisukohalt, siis liitude hulgas pole tähtsamat, pole ühtki hunnitumat sellest, mis meist igaüht seob riigiga. Kallid on vanemad, kallid on lapsed, sugulased ja sõbrad, kuid kõiki neid väärtuslikke suhteid hõlmab üksainus isamaa. Missugune tubli mees ei soostuks kõhklemata surema, kui ta niimoodi saab isamaale kasu tuua. Seda jäledam tundub nende pöörasus, kes kõiksugu kuritegudega on isamaa lõhki kiskunud ning tema täielikku hävitamist taotledes on tegevad praegu ning olid varem.” (lk 28)!

Või siis: „Ebaõigluse liike on kaks: esimest esindavad need, kes ebaõiglust rakendavad, teist need, kes suudaksid, kuid ei päästa ebaõiglusest neid, kelle suhtes seda rakendatakse. See ju, kes viha või mingi ärrituse ajel kedagi õigusevastaselt ründab, jätab inimese mulje, kes paneb ühiskonna liikmele käe külge; kes aga suutmisele vaatamata kaitsmisest ja ebaõigluse tõrjumisest loobub, see on süüdi nõnda, nagu oleks ta hätta jätnud oma vanemad või sõbrad või isamaa.” (lk 15).

Kolmapäeval tähistatud Maapäeva otsust aga võib Cicero sõnadega hinnata nii: „Kõige säravamana tundub see, mis on teoks saanud suure ja üleva, inimlikke tühisusi põlgava vaimu läbi.” (lk 29). Tänapäevases madalkeeles võib eestikeelse riikluse rajamist nimetada „eliidi projektiks”. Eliit, vaimne mõistagi, ei saanud oma projekti realiseerimisel maad ega raha, see jagati teistele, hilisematele kaasa-aitajatele. Inimliku tühisuse põlgajad said kingiks omakeelse riigi. Vaimse eliidi vaatepunktist tuleks seega aastatel 1917–1919 toimunust ehk tähtsaimana keelerevolutsiooni nimetada, sest pea kõiges muus olulises jäi riiklus, seesama, mille juured sirutuvad tagasi kaugesse keskaega, Eesti territooriumil pigem muutmata kui sai muudetud. 90 aasta jooksul pole tähtsuse järjekorras muutusi toimunud. Seega, missugune tubli mees ei soostuks kõhklemata surema, kui…?