Tsivilisatsioonide piir läbi Eesti

Ahto Lobjakas

Ameerika ajaloolane Walter Russell Mead vastandab oma hiljuti ilmunud raamatus „God and Gold” angloameerika merelise tsivilisatsiooni Mandri-Euroopa territoriaalimpeeriumidele. Angloameeriklased tegid kaubitsedes raha ning rajasid aluse oma juba 400 aastat kestnud sõjalisele ning poliitilisele juhtrollile. Selle aja vältel tekkis spetsiifiline angloameerika maailmavaade, mille puhul eelistatakse avatud ühiskonda, sõna- ja usuvabadust ning kapitalismi dünaamikat. Konkureerivad kontinentaalimpeeriumid on Napoleonist Brežnevini matnud oma ressursse jagelemisesse (kaubanduslikult) väärtusetute maatükkide üle. Soome ajaloolane Matti Klinge on postuleerinud samalaadse eristuse ka eesti keeles ilmunud raamatus „Meie muistsed mereriigid”, lisades viimaste nimistusse ka Skandinaavia ja Hollandi ning postuleerides Soome-Eesti-Liivi-Kura-Vendi merealliansi eksistentsi muinasajal. Väljapääs merele stimuleeris kaubandust ja tööjaotuse arengut, kultuurikontakte, vastastikust sõltuvust ja alliansside loomise vajadust. Maised jõud seevastu pidasid hinnas sõltumatust, põllumajandust ning pühendusid alliansipoliitika vastandina administreerimisele.

Lennart Meri on öelnud, et Eesti 3600 kilomeetrit pikk rannajoon on „kõige olulisem tegur, mis meid eristab ajaloolisest Moskva riigist” („Poliitiline testament”, lk 26). Meri lisab Karl Marxi üldistuse, mille järgi Ida-Euroopas „slaavlased piirdusid sisemaaga ja jätsid rannikud mitteslaavi hõimudele” – leedulastele, eestlastele (Marx meid küll ei maini) ja soomlastele Läänemerel ning tatarlastele Musta mere ääres (samas, lk 27).

Väike ja maailma mastaapides tähtsusetu, Eesti jääb tavaliselt teoreetikutel kahe silma vahele. Ometi on Eesti oma merele avatud ajalooga unikaalses situatsioonis. Ta on maailmaajaloolise tähendusega tsivilisatsioonide kokkupõrkes kaalukeelel nagu ei ükski teine maa. Täna on Eestil valida, kas taasliituda meretsivilisatsioonidega või otsida kohta maatsivilisatsioonide ridades.

Samale dilemmale otsib kaudselt vastust ka Mart Nutt oma artiklikogus „Nüüdis-Eesti ja poliitilised süsteemid”, mis haarab  viimast 20 aastat ehk kogu Eesti seekordset poliitilist ärkveloleku aega. Nutt pooldab vaadet, mis püüab kokku sulatada mõlema mõtteviisi elemente. See on loomulik, arvestades, et Nuti näol on tegemist Eesti rahvuskonservatiivse joone ühe liberaalsema esindajaga. Nuti raamat toob reljeefselt välja sisepinged Eestis viimase kahekümne aasta jooksul domineerinud poliitilises konsensuses, mis on paralleelselt püüdnud üles ehitada rahvusriiki ning võidelda selle jaoks välja rahvusvahelist legitiimsust ja julgeolekut, importides maritiimseid väärtusi – demokraatiat ja liberalismi.

Rahvuskonservatism (mida praegu esindab kogu Eesti n-ö euroopalik poliitiline spekter sotsidest Reformierakonna ja Isamaani) on dilemma lahendanud nõukogude praktikast tuttava dialektilise võttega. Eesti on riik, mis on sisult rahvuslik ja/aga vormilt liberaalne. Kuigi Nutt vaatleb liberalismi ja konservatismi üsna ulatuslikult, ei ole raamat parim teejuht algajale ideoloogiahuvilisele. Nuti versioonis on konservatiivid tänased liberaalid, viimased esindavad küll samu vaateid ja väärtusi, aga „erinevus on järjekindluses”: liberaalid lähevad Nuti järgi tihti kompromissidele vasakpoolsetega (lk 32).

Maailmavaateline proovikivi, suhtumine üksikisikusse, kannatab päris algusest kontseptuaalse sisepinge all. Nii vastandab Nutt korduvalt üksikisiku vabadusi ning riiki/võimu viimase kahjuks. Aeg-ajalt lisandub siiski hobbeslik anarhiat kartev moment. Taustal aga tõstab regulaarselt pead rahvuskonservatiivne tees isiku allutatusest (etnilisele) kontekstile („kultuuris. sisaldub rahva sotsiaalne organisatsioon – etnos, psüühhiline laad ning käitumisnormid” (lk 61). Tõelise konservatiivi jaoks on isik ning tema vabadus alati ajaloo ja olude tuletis, seega teisesed. Mõttekäiku aktsepteerib ka osa liberaalidest, kuid mitte kunagi etnilisel pinnal. Liberalism ei saa loobuda kreedost, et see, mis on võimalik ühele, peab olema võimalik ka teisele. Väärtusi ei saa importida, aga neid ei saa ka keelata.

Liberaalse demokraatia hüvede valikuline jaotamine ongi peamine, mis lahutab Eesti rahvuskonservatismi Lääne-Euroopa poliitilis-kultuurilisest peajoonest. Kusagil ei paista see välja selgemalt kui rahvusvähemuste küsimuses. Analüüsides Prantsusmaal 2005. aastal aset leidnud Põhja-Aafrika taustaga noorte mässe Pariisi äärelinnades, ei mõista Nutt nende põhjusi. „Ometi elavad [immigrandid] võrratult paremini kui nende rahvuskaaslased päritolumaadel,” tõdeb ta (lk 300). Lahendusena pakub ta mässajate soovi „end maksma panna”, ent küsib „kas see on vastuvõetav prantslastele?”. Siit joonistub kontrastselt välja kardinaalne erinevus riigi, kodakondsuse ja rahvuse mõiste mõtestamises Eestis ja Lääne-Euroopas. Iga mustanahaline Prantsusmaa jalgpallur, kes sel kuul EMil platsile jookseb, on prantslane. Tema päritolu, emakeel, aktsent, nahavärv jms ei ole määrav, kui on tegemist Prantsusmaa kodanikuga. See on Prantsusmaal aksiomaatiline viisil, mis Eestis tundub hoomamatuna.

Siin ei piisa osutamisest asjaolule, et lõviosa Eesti muulastest saabus meile okupatsiooniaastail rahvusvahelise õiguse vastaselt, sest see asjaolu ei ole lõppkokkuvõttes määrav ka rahvuskonservatiivide jaoks. Nutt osundab korduvalt (küll allikale viitamata) 1960. aastail Prantsusmaal läbi viidud sotsioloogilisele uuringule, mille järgi ähvardab ühiskondi, kus immigrante on rahvastikust üle veerandi, „autoritaarne diktatuur”. Eestis, ütleb Nutt, saab demokraatia püsida vaid siis, kui eestlaste osakaal kodanike hulgas on üle 80% (lk 122). Küsimus ei ole selles, et liberaalid ei tahaks eesti keelt, kultuuri või rahvust säilitada. Küsimus on eesmärgis, mille nimel seda teha, kas asjana iseeneses või vahendina üksikisiku vabaduse teenistuses. Eesti rahvuskonservatiivid püüavad istuda korraga kahel toolil, kuid liberaalsed väärtused ei ole nende positsiooni orgaaniline osa ja  nendest sageli lõpuks loobutakse.

Rahvuskonservatiividel on ühtmoodi raskusi orienteerumisel nii Eesti liberaalsete läänenaabrite kui autokraatse idanaabri reaalsuses. Rohkem kui 100 000 immigrandi lahkumine Eestist pärast 1991. aastat (lk 156) on kahtlemata saavutus, kuid samal ajal on tekkinud üle 100 000 Venemaa kodanikust alalise elaniku (enam kui kusagil mujal Euroopas peale Saksamaa). Sellest Nutt ei räägi, kuigi rahvusvahelise õiguse eksperdi jaoks on kindlasti ilmne, et kodakondsete kaitse on Venemaa jaoks tunduvalt aktsepteeritavam vabandus Eesti asjadesse sekkumiseks kui lihtsalt „samakeelsete” mured.

Eesti Achilleuse kanna teeb haavatavamaks see, et rahvuskonservatiivide rahvuspoliitika opereerib sisuliselt väljaspool aega – nagu oleks Eestil aega piiramatult. Nuti korduval osutusel võtab vähemusrahvuse põlistumine vähemalt kolm põlvkonda. Eesti naturalisatsiooniprotsessi senine kulg lubab projitseerida, et üle 100 000 üldse kodakondsusetu saab Eesti passi ca 40 aastaga. Seegi on aeg, mida Eestil reaalselt ei pruugi olla.

Rahvuskonservatiivid ei ole suutelised võtma vastutust riigi tuleviku eest. Nad oskavad vaid öelda, kes on süüdi. Nutt ennustab, et piiride ümberkujundamine Euroopas ei lõpe „enne, kui iga riigi loomiseks suuteline rahvas on selle loonud” (269). Seega järeldub Nuti enda seisukohalt, et kui venelasi ei õnnestu kolme põlvega assimileerida (ja kuidas assimileerida Venemaa kodanikke?), tekivad neil maailma silmis legitiimsed vähemusrahvuse õigused, k. a teoreetiline võimalus iseseisvuda. Rahvuskonservatiivide jaoks jookseb seega Huntingtoni tsivilisatsioonide piir juba täna (ja jääbki jooksma) läbi Eesti enda, meeldib see meile või mitte, sest „veri on paksem kui vesi” (lk 284).

On tähelepanuväärne, kuivõrd kogumiku varased artiklid, mis on kirjutatud muu maailma jaoks suuresti suletud Eestis, kipuvad relvi laenama vaenlase arsenalist. Kandvad mõisted on „massid”, „eliit”, „arengu dialektilisus”, „arengu seaduspärasused”. 1988. aastast pärit avaessees on juttu 1640. aasta „Inglise kodanlikust revolutsioonist”, mis on puhas marksistlik terminoloogia.

On ka väikseid lapsusi. Nii ütleb Nutt, et „totaalse majanduseluga riik ei tunnista materiaalseid stimuleerimise vahendeid” (lk 43). Juba Arthur Koestler oma esseekogus „The Yogi and the Commissar” (1945) analüüsis põhjalikult seda, miks ja kuidas Stalin hakkas juurutama just materiaalset stimuleerimist, lubades tööstusettevõtetes 1930. aastaist palgavahedel tõusta saja- ja enamakordseks. Ajakirjad kirjutasid uhkelt ka esimestest „Nõukogude miljonäridest”.

Tugevad on Nuti Venemaa-analüüsid. On ilmne, et Venemaa on üks Eesti tuleviku võtmeid ning soome ajaloolasel Martti Turtolal on ilmselt õigus, kui ta ütleb, et Eesti saatuse määras 1930. aastate lõpul asjaolu, et tema liidritel puudus adekvaatne ettekujutus Nõukogude Liidus toimuvast (EPL 7. VI 2008). Nuti kogumiku parim essee on 1995. aastal kirjutatud „Quo vadis, Estonia?” mis pakub harukordselt dogmaatikavaba sissevaate ka täna aktuaalsesse ajaloolise mälu temaatikasse. Nutt osutab, et poliitikat saab teha vaid käepärase materjaliga ning Eestis on selleks (ka tänaseni) Nõukogude ajal üles kasvanud kaader.

Nuti mõtet aproprieerides lisan: Eesti ei tohi ennast alahinnata. Seda ka selle osas, kust on tuldud. Väliseestlasel võib seda olla raske uskuda, kuid ka Nõukogude aastail elati Eestis lahtiste silmadega. Kommunismiuskuja oli siin äärmiselt haruldane loom ja süsteemi olemus polnud kellelegi saladus. Eesti ei pea end seetõttu mitte niivõrd vabastama nõukogude taagast (sest, nagu Nuttki märgib, ka kollaboratsionismi mõiste ega mõte ei jää aja möödudes samaks), vaid püüdma päästa neid väärtusi, mis Nõukogude surve all karastusid rahva moraalseks selgrooks ning mis muu kõrval tõid sajad tuhanded spontaanselt lauluväljakule. Nii paradoksaalne kui see ka pole, oli vabanev Eesti pea sajaprotsendiliselt keskklassiühiskond. Muidugi, teatavas nihkes läänega, kuid struktuuriliselt määravat vahet ei olnud: olemas olid märkimisväärselt kõrge haridustase ja demokraatiaga sobivad väärtushinnangud, muu oli fikseeritav omandireformiga. Üks Eesti suuremaid probleeme praegu ongi, et see keskklass on sisuliselt hävinud. Osalt on tegemist varalise polarisatsiooni vältimatu mõjuga, kuid riigi enda huvides oleks olnud püüda säilitada elanikkonnas suuremat ühtekuuluvustunnet – see kuluks nüüd marjaks ära üha ettearvamatumas majanduslikus ja välispoliitilises olukorras.

Nuti artiklikogumik on hästi toimetatud. Kui midagi ette heita, siis (vähemalt lääne traditsioonis) väga lühikest sissejuhatust. Arusaamatu austus nõukogude kommete vastu ilmneb  ka sisukorra paigutamises raamatu lõppu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming