Trump

Rahvuse kaart on trumpäss, mis lajatatakse lauale nii et sini-must-valget tolmu lendab, kui muud argumendid enam vett ei pea. Kusjuures seda trumpi ei hoita tagataskus, kus see vastase silme eest peidetuna õiget aega ootab, vaid sellega lehvitatakse igaks juhuks juba tervituseks. Kui aga käsi on lehvitamisest kange, võib tõesti näiteks hääletussedeli täitmine liigse jõupingutusena tunduda – seda enam, et Eesti on ju nii väike, et meist ei sõltu seal Euroopa Liidus niikuinii midagi.
Kas pole siin paradoks: eestlane on uhke oma väikese rahva üle, võõraste suhtes üleolevgi (sest nad ei oska meie salakeelt), kuid sipleb ühtlasi oma väiksust peljates alaväärsuskompleksis ja nõuab külalistelt pidevalt tunnustamist (ükskõik mis keeles). Tegelikult pole ses eestlastele ainuomast midagi –
samamoodi tunnevad ja käituvad ka teised rahvad, keda eestlastest palju rohkem. „Minu väike on alati suur,” ütleb Sirbi avaintervjuus juba üle kahekümne aasta Eestis tegutseva Ukraina kreekakatoliku kiriku koguduse vanem Anatoli Ljutjuk.
Ukrainlased on üks 180 rahvusest, kelle esindajaid Eestis elab. Keda me õigupoolest mõtleme, kui ütleme „venelased”? Kindlasti mitte vaid üht rahvust, pigem ikka kõiki, kes venekeelsed, sest meile on rahvus ja keel lahutamatud.
Aga miks see rahvus üldse nii oluline on? Ehk tasuks rahvuse kaart korraks tagataskusse pista ja vaadata, millised on inimesed, kui nad pole vaid venelased, juudid, ukrainlased jne. Seda enam, et suur osa teisi ei saa niikuinii aru, mis meie rahvuse kaardil eesti keeles kirjas on.

alt

Foto: Piia Ruber

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming