Tour de force Eesti ajaloos: monograafia August Reist

Kaarel Piirimäe

Rei oli tõeline zoon politikon, kelle elu keerdus tihedamalt Eesti Vabariigi külge kui ühelgi teisel XX sajandi poliitikul. Jüri Ant, August Rei – Eesti riigimees, poliitik, diplomaat. Toimetanud Helina Tamman. Kujundanud Kalle Müller. Rahvusarhiiv, 2012. 359 lk. Tartu ülikooli emeriitprofessori Jüri Andi sulest on ilmunud monograafia, mis hõivab keskse koha ajaloohuvilise raamaturiiulil ning jääb sinna aastakümneteks. Tegu on August Rei elulooga, mis avab Eesti ajaloo pöördehetki teisest ärkamisajast XIX sajandi viimasel kümnendil kuni pagulaspoliitika keerdkäikudeni 1960. aastate alguses. Elulugu on küllaltki nõudlik žanr, sest eeldab autorilt mitme ajalooperioodi poliitilise ja ühiskondliku konteksti tundmist. Andile on kasuks tulnud nii sotsialistliku liikumise ajaloo valdamine kui varasemad kirjutised 1905. aastast, sõdadevahelise perioodi sisepoliitikast ning 1939.-1940. aastatest, mis mängisid Rei elus olulist rolli. Andi käsitlust iseloomustab väga täpne sündmuste rekonstrueerimine erakordselt ulatusliku allikmaterjali baasil. Alljärgnev ei ole mitte niivõrd klassikaline arvustus kui püüd portreteerida Andi monograafia põhjal August Reid. Andku autor mulle andeks, kui mõnes aspektis läheb minu tõlgendus pisut kaugemale, kui tema arvates oli võimalik minna. Sündinud poliitik Rei oli sündinud poliitik, tõeline zoon politikon, kelle elu keerdus tihedamalt Eesti Vabariigi külge kui ühelgi teisel XX sajandi poliitikul. Sotsialistist üliõpilasena oli Rei osaline 1905. aasta revolutsioonisündmustes. Tsaariarmee ohvitserina organiseeris Rei koostöös Konstantin Pätsiga eesti rahvusväeosasid, millest sai eduka vabadussõja eeldus. Valimised võitnud sotsialistide liidrina läks Rei ajalukku, kui avas Asutava Kogu, esimese vabalt valitud parlamendi, mis hakkas Eestit Vene impeeriumi küljest lahti harutama. Rahuaegse poliitikuna juhtis Rei parlamendierakonda, võttis osa koalitsioonivalitsustest, oli ühel korral riigivanem, kuni lõi käed Pätsiga, kes asus erakondlikku riigikorda laiali lammutama. Tänutäheks toetuse eest nimetas Päts ta kõrgetesse riigiametitesse, sealhulgas saadikuks Moskvas, kus too oli tunnistajaks vabariigi välispoliitilisele kriisile ja selle hävingule 1940. aastal. Taas ilmutas Rei imekspandavat osavust, kui pagulasena Rootsis haaras juhtiva rolli Eesti välisvõitluses ning võitis välisministri positsiooni 1944. aastal riikliku järjepidevuse alusel ellu kutsutud Jüri Uluotsa valitsuses. Uluotsa surma järel osutus Rei vanimaks ellujäänud ja vabaduses valitsuse liikmeks, temale kandus ühe põhiseaduse tõlgenduse järgi õigus moodustada uus valitsus, mida ta 1953. aastal peaministrina presidendi ülesannetes ka tegi. Eksiilvalitsuse peaministri kõrges, kuigi fiktiivses ametis aitas Rei kokku sõlmida juriidilise kontinuiteedi lõnga, kuni 1963. aastal suri.

Milliseid omadusi on nii hiilgavaks karjääriks vaja? Kooliõpetaja pojana õppis väike August „lugema ja kirjutama otsekui iseenesest”, kirjutab Ant. 1896. aastal Tartu Aleksandri gümnaasiumi astudes ei valmistanud õppetöö talle mingeid raskusi, mistõttu jäi aega üle, et osa võtta mitmete seltside ja ühingute kõne- ja vaidlusõhtutest. (Tänapäevaga kõrvutades võiks neid võrrelda ehk väitlusklubidega, kuid tollal ümbritses koosolekuid põrandaaluse vastupanu romantiline aura ning noored olid küllap tõsisemad ja kirglikumad.) Juba kaheteistkümne-aastasena andis Rei koos klassikaaslastega välja isamaalikku ajakirja, mis tõi kaasa esimese „poliitilise tagakiusamise”, kui tühistati Rei õppemaksuvabastus. 1904. aastal lõpetas Rei Novgorodi gümnaasiumi hõbemedaliga ning läks Peterburi ülikooli õigusteadust õppima. Ka seal jätkus tal energiat nii seltskondlikuks tegevuseks kui sotsiaaldemokraatia teooria ja ajaloo põhjalikuks uurimiseks. Karl Asti meenutustes oli „Rei vist ainuke, kes näiteks Marxi „Kapitali” mõistusega ära seedis ja ka Marxi kriitikuid – Sombarti, Bernsteini ning Tugan-Baranovkskit – küllaldaselt tundis”. Seega ilmutas Rei väga head süvenemisvõimet ning Jüri Andi arvates oli tal annet teadlaskarjääriks, kas või valitud erialal õigusteaduses. Poliitilise aktivistina avaldus tema talent pigem publitsistikas, tõlketöös ja mõnes kirjanduslikus katsetuses kui tõsises teadustöös.

Pagulasperioodi kaastöötaja Arvo Hormi hinnangul oli Rei „omamoodi otse keelegeenius”, kes valdas vabalt vene, saksa, inglise ja prantsuse keelt, kuid ilmutas end lisaks klassikalistele keeltele soome, poola, ukraina ja Ameerika inglise keele tundjana. Võõrkeele passiivse lugemisoskuse omandamine tuli tal väidetavalt paari-kolme kuuga. Pole siis ime, et Rei oli 1938. aastast kuni oma surmani Eesti Vabariigi esimesi diplomaate, esiteks saadikuna Moskvas ja sõja järel pagulaskonna eestkõneleja ning eksiilvalitsuse mitteametlik esindaja rahvusvahelistel konverentsidel ja organisatsioonides.

Läbirääkija- ja diplomaadioskusteta ei saa hakkama üheski kõrges ametis, kuid parteilise aktivisti ja poliitikuna oli kahtlemata nõutav veel üks omadus – organiseerimistalent. Rei ilmutas elu jooksul erakordset aktiivsust, olles tegev mitte ainult erakonnas vaid ka lugematul arvul komiteedes, seltsides ja ühingutes. Näiteks oli ta Prantsuse Ühingu Tallinna osakonna president aastatel 1930–1936, EÜSi Ühendus vilistlaskogu esimees 1937. aastal, Tallinna Töölismuusika Ühingu esimees 1930ndatel, Eesti Rahvusfondi esimees paguluses jne. Ühiskondliku panuse kõrval jõudis Rei töötada ka oma erialal, see on juristina ministeeriumis ja riigikontrollis (1919–1925), advokaadi abina (1920ndatel) ja vandeadvokaadina (1926–1936). Neid ülesandeid täitis ta riigikogu liikme ja erakonnajuhi põhitöö kõrvalt.

Võib oletada, et omamoodi elukooliks parteilise võitluse alal oli Reile siirdumine Tartust Tallinna 1905. aastal, et üle võtta Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (VSDTP) Tallinna komitee juhtimine. 1905. aasta suvel oli vangistatud Tallinna komitee koosseis, mille järel otsustas VSDTP Tartu grupp saata Rei, Alma Ostra ja A. Ruttiku Tallinna parteiorganisatsiooni juhtima. Otsuse tagamõtteks oli ilmselt ka enamlaste tõrjumine ning Tallinna organisatsiooni allutamine vähemlaste tiivale, kuhu kuulus enamik Tartu noori aktiviste (Karl Ast, Karl Ruga, Alma Ostra jt). Siin oli lisaks ideoloogi, teoreetiku ja publitsisti andele vaja organisaatori ja propagandisti omadusi. Kuna VSDTP III kongress oli 1905. aastal võtnud kursi relvastatud ülestõusule tsaari isevalitsuse kukutamiseks, tuli Reil organiseerida streike, rahvakoosolekud, avalikke väljaastumisi tsaarivalitsuse vastu. Mõnikord tuli VSDTP komitee kõnemehena esineda 3000–5000 käratsevale kuulajale. Varaküps revolutsionäär oli siis kõigest üheksateistkümnene.

Loomulikult tuli üldise agitatsiooni kõrval väidelda „teisitimõtlejatega” lõhenenud sotsialistlikus liikumises. Nii on Peeter Speek meenutanud, kuidas Rei kritiseeris parteikoosolekul Speegi asutatud föderalistlikku sotsiaaldemokraatlikku parteid ning kõneles VSDP õigest poliitikast.  Lõhenemisi ja fraktsioonipoliitikat tuli Reil hilisemas karjääris veel korduvalt ette. Jagunemine vähemlasteks ja enamlasteks kordus mõneti teisel kujul Eesti Vabariigi ajal, kui Eesti Sotsiaaldemokraatlik Tööliste Partei (ESDTP, hiljem ESTP – Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei) lõhenes vasakuks radikaalseks marksistlikuks tiivaks ja paremaks lääne sotsiaaldemokraatia orientatsiooniga suunaks. Ka seekord jäi Rei mõõdukamale poolele, distantseerudes otsustavalt enamlusest, mille võrseid võis näha kasvamas Nõukogude Venes. 1922. aastal kutsus Rei üles ettevaatlikkusele termini „proletariaadi diktatuur” kasutamisel ESDTP põhikirjas, „sest et Vene kommunistid on sellele sõnale halva kõrvalmaigu annud”. Erinevalt radikaal­semast tiivast, kelle peaideolooge oli Mihkel Martna, pooldas Rei koostööd kodanlike parteidega ning osalemist valitsustes, kui nende koosseisus oli võimalik ellu viia sotsiaaldemokraatlikke põhimõtteid. Rei ei olnud aastate lõikes sugugi kõige populaarsem parteilane, kuid suutis säilitada koha juhtkonnas. Suurima häältesaagi kogus Rei just 1930. aastal, kui ründas teravalt Otto Strandmani valitsust. 1931. aasta kongressil, kui Rei õigustas Pätsi juhitud valitsuses osalemist, pidi ta aga leppima alles seitsmenda häältesaagiga, kaotades liidripositsiooni radikaalidele Martna, Nigol Andreseni ja Aleksander Jõeäärega eesotsas.

Poliitilised manipulatsioonid

Tagasilöökidele vaatamata suutis Rei alati vee peale jääda, kaasa aitas tasakaaluka, soliidse ja rahuliku riigimehe renomee. Samal ajal, nagu on märkinud ta lähedasi kaastöötajaid Aleksander Oinas, polnud Rei alati „õrn ja delikaatne”, kui ründas „ideoloogilist võltsmängu, mõttevassimist ja poliitilist kelmust”, ta oli siis „vali ja armutu”. Paistab, et Reile polnud võõrad ka organisatoorsed manipulatsioonid, mida konkurentide tasalülitamiseks parteisiseses võitluses paraku ikka kasutatakse. Kasutades ära vaikiva ajastu olukorda, mille tekkimisele ta oli Pätsi toetajana kaasa aidanud, õnnestus tal parteikohtu esimehena erakonnast välja visata Nigol Andresen. 1940. aastal osutus see küll omamoodi Pyrrhose võiduks, kui Andresen omakorda vallandas Rei saadikukohalt. Kuigi tõendeid napib, on küllalt tõenäoline, et Rei kasutas ära Pätsi režiimi oma partei siseopositsiooni vaigistamiseks, enne kui Päts lõpetas ka Reile ootamatult parteide tegevuse hoopiski.

Rei meetodid tulevad teataval määral ilmsiks erakirjades. 1945. aasta 9. märtsil on kirjeldanud Rei Londoni saadikule August Tormale sündmustikku, mis arenes Stockholmis Otto Tiefi vangistamise ja Jüri Uluotsa surma järel, kui tõusetus valitsuse kontinuiteedi hoidmise ning uue peaministri ametissenimetamise küsimus (Jüri Ant on kirja tsiteerinud, kuid mitte alljärgnevaid lõike – olgu see n-ö väike lisandus Rei biograafiale). Rei ei hoia värve kokku, rünnates neid pagulasi, kes olid vastu tema määramisele Uluotsa järglaseks. Nimelt püüdsid diplomaadid Aleksander Warma ja Heinrich Laretei peaministriks lansseerida hoopis piiskop Johan Kõppu. Rei sõnul oli tegu „miski omamoodi negatiivse ja nihilistliku koalitsiooniga mitut sorti siiru-viirulistest intriigitsejatest”. Rei arvates oli juba tema põgenemine Moskvast Lareteile ebameeldivaks üllatuseks, sest nii tekkis Lareteile kui Eesti saadikule Rootsis „kõrvaltvaataja, kontrollija ja kritiseerija”. Kuid Rei sõnul tuli juba 1940. aastal Laretei kohta ilmsiks „üks väga must asi”, mistõttu ta on Lareteisse suhtunud „sügavaima põlgusega”, kuid mida tema pole veel avalikkuse ette toonud. Selgub, et Rei süüdistas Lareteid Eesti saatkonnahoone üleandmises Rootsi võimudele – „süüasi”, milles üldise arvamuse kohaselt Lareteil küll mingit süüd ei olnud. Küll aga õnnestus Reil pagulaste hulgas laiapõhjalist koalitsiooni organiseerides oponentide rünnak tõrjuda ja oma positsioon Uluotsa järglasena kindlustada.

Nagu öeldud, pidi Rei taluma mitmeid tagasilööke, kuid oskas ikka käppadele kukkuda. Mida Reile ette heideti? Paistab, et läbivaks süüdistuseks oli, et Rei on sots. Nii oleksid Laretei ja Warma Reiga kõhklemata leppinud, kui tegu oleks olnud tubli „kodanlasega”. Tõnissoni leer ei suutnud andestada koostööd Pätsiga. Nagu igal poliitikul olid Reilgi oma luukered, mida vastased innukalt päevavalgele kiskusid. Meelsasti meenutati skandaali 1919. aasta algusest, kui Rei pidi valitsusest tagasi astuma seoses soomlasi solvanud Soome kodusõda puudutava artikliga, kus hoiatab Eestit valge terrori eest. Veelgi tõsisemaid süüdistusi esitati seoses Rei põgenemisega Moskvast 13. juulil 1940. aastal. Ikka levitati kuulujutte, et Rei pääses Rootsi venelaste mahitusel ja küllap oli ta end NKVD-le maha müünud. Kuuldused on siiani visad kaduma.

Oluliseks omaduseks, mis aitas Reil välja ujuda keerulistest olukordadest, oli ettevaatus, nagu rõhutab Ant. Ettevaatuse aluseks oli aga suurepärane analüüsivõime ning ülimalt ratsionaalne mõtlemine, mis aitasid langetada (isiklikus plaanis) õigeid, kuigi mõnikord eetiliselt kaheldavaid otsuseid. Üheks näiteks võib tuua kokkuleppe Pätsiga, kes kaitses sotse vapside eest ning kes tänutäheks koopteeris Rei oma režiimi. Ka 1940. aastal Stockholmi põgenedes ei põletanud ta kõiki sildu juunikommunistliku valitsusega, kuid läbinägeliku vaatlejana oli talle siiski selge, et Pätsi režiimi funktsionäärina ning – mis veelgi hullem – menševikuna bolševike riigis on ta elu hädaohus. Ootamata ära NKVD püünise koomaletõmbumist, tegutses Rei kiiresti. 13. juulil reisis ta Rootsi ametliku lühiajalise sissesõiduviisaga kohustusega 14 päeva jooksul jõuda Eestisse. Ettekäändeks tõi ta vajaduse saata haiget naist Rootsi ravile. Seega polnud Rei põgenemises midagi jamesbondilikku, nagu hiljem on püütud esile manada.

Analüüsivõime laskis Reil jääda kahe jalaga maa peale. Erinevalt Jaan Tõnissonist polnud tal NLiidu suhtes mingeid illusioone. Ühes kirjas välisministeeriumile konstateerib ta saadikuna Moskvas: „Kogu siinsele riigivõimule … on loomu poolest omane brutaalse vägivalla ja julma terrori tarvitamine, et sel teel ennast hirmu varal maksma panna …” Rei mõistis, et sellist režiimi pole võimalik vaigistada lipitsemise või osavalt sõnastatud nootidega. Sõja lõppedes ei pannud Rei liigseid lootusi Eesti kiirele vabanemisele.” Üllatavalt tagasihoidlikuks jäi Rei ka eksiilvalitsuse tulevikku ennustades. Kirjas Karl Astile 1953. aastal tunnistab ta valitsuse nõrka legitiimsust ning lisab, et kui eesti rahvas vabaneb ja on võimeline ise ennast valitsema, „siis ei võta ta välismaalt saabuvaid varjage endale valitsejateks vaid loob ise endale valitsuse ning kõik vajalikud valitsemise organid”. Ennustus osutus lausa prohvetlikuks. Neli aastat enne oma surma tõdeb Rei taas Astile: „Tõsi küll, keegi ei tea ütelda, kui suur just on selle kontinuiteedi väärtus. Sündmused võivad areneda nii, et see siiski ei suuda meie maa ja rahva saatust tunduvalt mõjutada ja meie iseseisvust päästa, kuid sama hästi on mõeldav selliste olukordade kujunemine ettenähtamatus tulevikus, kus see võimu kontinuiteet võib osutuda küllal oluliseks … Minu kohus oli hoolt kanda selle eest, et see võimu kontinuiteet jätkuks … ”

Sisevastuolud avalikkuse ette

Tõepoolest, kas saanukski Rei talitada teisiti kui võtta Uluotsalt üle peaministri ülesanded, nagu põhiseaduse levinum tõlgendus seda ette nägi? Selles kontekstis tundub imelik konsul Johannes Kaivu ja USA pagulaskonna reaktsioon August Rei visiidile Ameerikasse 1957. aastal. Tuginedes USA valitsuse ametlikule seisukohale, et Eesti eksiilvalitsust ei tunnustata, ning ilmselt tundes end solvatuna sellest, et temaga polnud turneed kooskõlastatud, ei läinud Kaiv Reile isegi lennujaama vastu ning põgusal kohtumisel oli vestlusteemaks „Ameerika kaugused ja ilmastik”. Seevastu kõlbas Reiga kohtuda USA rahandusministril George M. Humphreyl, kellega puudutati külmutatud Eesti arvete küsimust, USA senati relvajõudude komisjonil ning senati välisasjade komisjonil! Ameerika Häälel sobis vastu võtta Rei läkitus, mis saadeti kodumaale Asutava Kogu 38. tähtpäeval. Kuna pagulaskond kartis, et Reil läheb korda kasutada külmutatud varasid eksiilvalitsuse tarbeks, algatati Ameerika pressis laimukampaania, kus süüdistati Reid võimu usurpeerimises. Selle asemel et rakendada Rei energia Eesti asja hüvanguks, kisti sisevastuolud avalikkuse ette.

Kokkuvõttes võib ilmselt nõustuda Kaarel Robert Pustaga, kelle kirjutist Rei matusepäeval tsiteerib Jüri Ant: „Reist peab jääma mälestus, et ta uskus seda, mida ta täitis ja mille eest ta oli võidelnud koolipõlvest saadik”. Poliitikas tähendab võitlus põhimõtete eest paratamatult ka võitlust võimu pärast ja seda ei saa me Reile ette heita.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming