Tõsiselt, kergemalt, aja(loo)kajaliselt

Triinu Pakk

„Klassikalisel filoloogial kui eraldiseisval distsipliinil on Tartus olnud mitu algust: 19. sajandi alguses koos ülikooli taasavamisega (keskseks figuuriks Karl Morgenstern), 20. sajandi teise  kümnendi lõpus, maailma esimeses eestikeelses ülikoolis (Pärtel Haliste) ning 20. sajandi lõpukümnendil (Anne Lill).” Nii alustab koguteoses „Kakssada aastat klassikalist filoloogiat Eestis”1 oma artiklit Halistest Ivo Volt, kes tänaseks on Haliste ilmuda jõudnud kirjutistest kokku pannud ka valiku, „Hagerist Hellaseni”. Kui Karl Morgensterni ja Anne Lille nimi ei vaja pikemat tutvustamist, siis Haliste oma näib tõesti olevat kummaliselt ja kahetsusväärselt  unustusse jäänud. Eestikeelse ülikooli esimese eestlasest klassikalise filoloogia õppejõu, algusaegadest saadik ülikooli ülesehitamise ja administreerimise juures olulist osa mänginud teadlase nimi väärib kindlasti laiemat tuntust ja tunnustust. Seda tänuväärsem on, et nüüd viimaks tema avaldatud kirjutised koos koostaja saatesõnaga siiski kättesaadavaks on tehtud.       

Pärtel Haliste elu näikse olevat õnnetute sattumuste koondnäide: Peterburis lõpetamata jäänud magistriõpe, sest 1918. aasta poliitilised sündmused ei võimaldanud uurimistööd  jätkata; kodumaal üha kasvav seotus omakeelse ülikooli ülesehitustööga, nii et administratiivne koormus ei jätnud aega ega võimalust süvenenud teadustööks; töökoorma all nõrgenenud tervis, mis uurimistööd pidurdas; ja lõpuks Teise maailmasõja puhkemine ning vahelduvad okupatsioonid, mis taas tegid võimatuks juba avaldamisküpsete uurimuste avaldamise. Seejuures oli Haliste pidevalt hõivatud ka üldkultuurilise  ning haridusliku valgustustööga, mille tulemusel on lõviosa tema trükis ilmunud töödest populaarteaduslikud või üldvalgustavad seisukohavõtud oma aja kultuurilise silmaringi laiendamiseks, katsed eesti kultuuri määratleda ja edasisi arengusuundi visandada. 1944. aastal ette võetud meeleheitlik katse nendest muutlikest ja ohtlikest oludest Rootsi oma perekonna juurde pageda tõi aga lõpuks kaasa õpetlase traagilise ja absurdse hukkumise  merel, kuna üks salakaupa varjav meremees oli pagulaste peidiku õhutoru sisse toppinud oma kohvipaki …     

Ebaõnnele vaatamata oli see enneaegu katkenud elutöö siiski viljakas ja mitmepalgeline.  „Hagerist Hellaseni” sisukorras on kirjutised jagatud kahte kategooriasse: „Teaduslikud ja populaarteaduslikud artiklid” ning „Publitsistika, saatesõnad, arvustused”. Neile lisandub üks raamatututvustus ning viimaks kolm kirjutist pealkirja all „Pärtel Halistest”. Esimene kujutab endast Alfred Koorti ning Ervin Roosi arvustust Haliste artiklile „Klassikaline haridus ja eesti kultuuri arendamise probleeme”, kaks ülejäänut on lühemad uudis- ja mälestusartiklid  tema õnnetu surma puhul.     

Olulisel kohal seisavad teoses Haliste teadusartiklid, kus kajastub ilmselt küll vaid väike osa tema teadustööst. Doktoritöö teemaks oli  Haliste juba Peterburis valinud Platoni „Seadused” ning seal visandatud õiguskorralduse seosed reaalselt eksisteerinud Kreeka linnriikidega. Selle töö viljadest jõudis postuumselt trükki kõigest kolm saksakeelset artiklit: esimeses on käsitletud maa harimisõigusega seotud nüansse, teises katastriküsimusi, kolmandas veejuhtimisservituuti. Põhjaliku filoloogilise analüüsi ja võrdluse kaudu raidkirjade ning muude säilinud allikatega on Haliste püüdnud  saada selgust Platoni esitatud normide täpses tähenduses ja võimalikes reaalsetes eeskujudes ning jõudnud järeldusele, et Platon on sageli tuginenud suhteliselt arhailistele õigusallikatele. Teadustööle kohaselt on need artiklid tihedalt kommenteeritud ja viidetega varustatud, kusjuures tuleb märkida, et rahvusvahelisele teadusavalikkusele kirjutades ei ole ei Haliste ise ega artiklite hilisem trükkitoimetaja Ervin Roos lisanud tsiteeritud kreekakeelsete  lõikude tõlget. Ses osas võinuks praeguse väljaande koostaja ehk jätta liig kõrge komplimendi eesti lugejale tegemata ja omalt poolt kas või üldjoonelise eestikeelse kokkuvõtte neist tsitaatidest märkustesse lisada. Mina olin küll sunnitud kohe esimese artikli „Mõistest επεργασία” alguses Liddelli ja Scotti leksikoni järele haarama, et avalõigu arutelust selle sõna täpse tähenduse üle paremini aru saada; tsiteeritud kreekakeelsete tekstikatketega  jõuproovimine tundus aga juba liiga heidutava ülesandena. 

Esimese osa ülejäänud kirjutised pakuvad kergemat, ehkki sugugi mitte vähem huvitavat  lugemist. Neid valdavalt 1920. aastatel Ajaloolises Ajakirjas ilmunud artikleid ühendab eeskätt teadlikkus kultuurist selle sõna kõige laiemas tähenduses – teadlikkus, mida Haliste peab iseloomulikuks lääne-euroopa kultuurile üldse ja mille rõhuka tähtsustamise eest ta on tänulik oma õppejõududele Peterburi päevilt. See teadlikkus ajendas Halistet ikka ja jälle pöörama tähelepanu ka noore eesti kultuuri ja hariduse arendamise küsimustele. Silmapaistvaim  selleteemaline käsitlus on artikkel „Klassikaline haridus ja eesti kultuuri arendamise probleeme” (1934). Siin asub Haliste seisukohal, et kolm lääne-euroopa kultuuri kujundanud olulist tegurit on antiikkultuur, kristlus ja rahvuslus. Asetades Eesti kindlalt LääneEuroopa kultuuripiirkonda, leiab Haliste, et kõige kindlamini on eesti kultuuris sellest kolmikust esindatud rahvuslus, sellal kui kristluse mõju on jäänud nõrgaks ja antiigile tuleb alles  lähenema hakata. Seades sihte eesti kultuuri edasiseks arendamiseks lääne kultuuriruumi vaimus, rõhutabki ta olulisena just viimast. „Antiikkultuuri ülalskitseeritud saavutuste arvestamine pole vahest kunagi olnud nii vajalik kui praegu, kus Euroopa elu on sattunud suurte murrangute ja kriiside ajajärku, mille tõttu kõik näib vaaruv ja ebakindel,” leiab Haliste (lk 101). Ja artikli lõpupoole on lause, millel võiks olla kõlapinda tänapäevalgi: „Eriti praegusel ajal,  kus tehnika edusammude tõttu elu pea kõikjal tugevasti mehhaniseerub, kus meiegi elu oma egotsentriliste ja ultrasubjektiivsete nähtustega on meid seadnud suurte raskuste ette, mida me kõik vististi tunneme – niisuguses olukorras võiks klassikaline haridus avaldada hädavajalikku tasakaalustavat mõju” (lk 104).       

Huvitava vastastikku täiendava paari moodustavad kogumiku selles osas artiklid „Kreeka kultuuri universalism” ja „Riik ja isik Ptolemaioste-aegse Egiptuse majanduselus” (ilmunud vastavalt 1922 ja 1924). Valinud antiikkultuuri eri tahkude seast põhilise  vaatluse objektiks antiikaja riigitüübid, toob Haliste tüüpiliselt kreekalikuna esile polise, kus kodanikud osalevad aktiivselt poliitilises elus. Samas näeb ta hellenismiajastul kreeka mõtte mõju ka idamaise tsentraliseeritud ja bürokraatliku riigi kujunemisele: see idamaine riigitüüp arenes hellenistliku mõtte mõjul täpsemalt ja loogilisemalt struktureeritud, hellenistlikuks bürokraatiaks. Polise hiilgenäiteks jääb Periklese-aegne Ateena, kus oli linnriigi  mastaabis suudetud „suurejooneliselt lahendada” küsimus: „Kas on indiviid olemas riigi jaoks või on riik olemas selleks, et indiviidile võimaldada tema võimete vaba arenemist?” – aastal 1922 loodab Haliste, et „tulevik ta kord samuti lahendab suuremas ulatuses” (lk 23). Kreekalikule polisele vastandub järsult Ptolemaioste etatism, mis järjekindla ja lõpuleviidud tsentraliseeritud rõhumise teel viib riigi Rooma valitsuse alguseks katastroofilisse  olukorda. Ehkki riigi eliit koosneb valdavalt hellenlastest, kes „kõnelevad kreeka keelt, kannavad kreeka riideid, omavad kreeka kombeid ja eluviise”, ei saa neis ühes punktis hellenlasi ära tunda – „nad vaikivad poliitikast” ja „see sünnib ajal, mil emamaa linnriigid veel tegevalt poliitikast osa võtsid, mõnikord isegi haruldase temperamentsusega” (lk 46). Riigi halastamatu surve, mida teostavad pimesi riigile kuuletuvad ja selle huvidega ka isikliku  huvi kaudu seotud ametnikud, viib streikide, mässude, Deltasse ja soodesse põgenemiseni – „see kõik on hirmsa, väljakannatamatu surve sümptoom, mis pidi varisema juba sellepärast, et ta surve oli” (lk 47). Artiklis esitatud hellenistliku Egiptuse ajaloolise arengu visandile pilku tagasi heites lõpetab Haliste: „Arvan, et need tõsiasjad on küllaldased, et võimaldada etatismi õiget hinnangut” (lk 48). Ikka ja jälle näib Haliste ajaloolisi ülevaateid kasutavat ka  oma kaasaja probleemidele viitamiseks.     

Lisaks ülal refereeritud artiklitele sisaldab kogumiku esimene osa veel ülevaateid etruskide kultuurist, „vana ajaloo” uurimise meetodeist, papüroloogiast kui antiikajaloo abiteadusest, Küreene raidkirjadest jne. Olulisim  nende kirjutiste juures on tänapäeval vahest see, et need lubavad heita pilku vastavate teemade ligi sajanditagusele tutvustamisele eesti keeles; lisaks teaduslikule huvile innustas Halistet neid artikleid kirjutama kindlasti soov pakkuda eesti lugejale kalendrisabanopetest soliidsemat ülevaadet talle südamelähedastest teemadest. Samas ei pidanud ta ka ise paljuks kirjutada lühipalasid päevalehtedesse, kommenteerides päevasündmusi ja tõmmates  paralleele oma kaasaja ning kauge mineviku vahel. Need kirjutised on koos saatesõnade jmt-ga koondatud raamatu teise osasse. Aja(loo)kajadel näib olevat kurikaval kalduvus ikka ja jälle vastu kajada. Kui Postimehes ilmunud artiklit „Hangeldamisest ja liiakasuvõtmisest 2000 aasta eest” (1925) alustab Haliste ise viitega hangeldamisele ja liiakasuvõtmisele hiljutise „suure Euroopa sõja” ajal, siis meie kaasaeg pakub hämmastavaid paralleele  teisele, 1922. aastal Postimehes ilmunud artiklile „Lahti Vene mõju alt!”. Toonud esmalt välja Eesti kindla kuuluvuse Lääne-Euroopa kultuuriruumi ja vastandanud talle Venemaa kui idamaise kultuuri – ehkki mööndes vene kõrgkultuuri saavutusi –, märgib Haliste: „need nähtused, mille järgi meil Venemaad hinnatakse, mitte ei ole Venemaa, vaid ainult tema fassaad” (lk 159). Edasi leiab ta, et „fassaadis eneses olulisemad momendid puudusid. Poliitika  ja moraal, mis on tähtsamad rahvusliku ja individuaalse elu jõuallikad, ei ole vene haritlasele iialgi niisuguseks väärtuseks olnud, mille järgi tal on olnud tõsist sisemist tarvidust. Täiesti passiivselt anti see ala Vene bürokraatia hoolde, ja ainult väljakannatamata rõhumiste tagajärjel kukutati bürokraatlik valitsus, kusjuures aga kohe selgus, et isegi tsaarivalitsuse asemele vene intelligentsil midagi ei olnud asetada” (lk 160).     

Artikli järgmised lõigud aga kõlavad juba kõhedust tekitavalt kokku meile taas üsna päevakajaliste sündmustega. Aasta varem on autor Moskvas kokku puutunud „ühe tuntud  vene professoriga, ja nimelt mõni päev peale seda, kui enamlikud sõjaväed Georgia olid okupeerinud. Ma ei unusta kunagi, missuguse rahuldustundega see vene haritlaste edustaja minule kui eestlasele tähendas: „Georgia oleme juba tagasi võitnud” …”. Ja peaaegu lubamatult üleannetu puändina lõpetab artikli pahameeleavaldus: „Kuid kõige valusam minu isamaalisele tundele on asjaolu, et iseäranis praegu, kui meie vabariigi neljanda  aastapäeva pidustused päevakorral, Tallinna linnavalitsus selleks luba ei anna, et Peeter Suure kuju paraadiplatsilt ära võiks koristatud saada. /…/ Loodame, et see siiski nõnda ei jää ja Peeter jalamaid ära koristatakse ja teisale paigutatakse, kus ta meid ei haava” (lk 161). Ei jää vist muud üle kui nentida: plus ça change, plus c’est la même chose …   

Küllap on ühe lühikese ajaleheartikli nii pikk refereerimine siinkohal küsitav, kuid lust ajaloolistest kokkusattumustest ei lasknud end alla suruda. Kahtlemata väärivad Haliste tõsisemad ajaloolised artiklid hoopis suuremat  tähelepanu. Suvise kergluse ajel tahaksin siiski lõpetuseks mainida raamatu erilist maiuspala kergema lektüüri pooldajaile, nimelt Postimehes 1922. aasta juulis ilmunud „Eraisikute kirjavahetust 2000 aasta eest”. Papüüruseleidudest on Haliste välja valinud rea isiklikke kirju, mis ilmselt teretulnud vaheldusena täitsid suviselt lagedavõitu leheveerge – küll võiks kena olla tänapäevalgi sealt seda laadi vahepalasid leida! Isa kiri õppima läinud pojale; raiskuläinud  poja andekspalumine nördinud emalt; kodust eemal perele ülalpidamist teeniva töölise õpetussõnad naisele; ülekäte läinud Theonikese vihased ähvardused isale, kes teda Aleksandriasse kaasa pole võtnud – need lugemised pakuvad meelelahutust, tuues samal ajal antiigi inimlikult ligi igale lugejale. Kokkuvõtteks võib öelda, et just oma mitmekesisuses, hõlmavana nii tõsist filoloogiat kui ka lahedaid vahelugemisi, pakkus „Hagerist  Hellaseni” vähemalt minule igati köitva lugemiselamuse. Loodetavasti osutub ta nauditavaks paljudele teistelegi – avades vaateid mitte üksnes kaugesse antiikmaailma, vaid ka meile märksa lähemasse rahvuskultuuri eneseotsingute aega.

1 Ilmunud Tartu Ülikooli kirjastusel 2003. aastal ning tänuväärselt (loodetavasti ka legitiimselt) kättesaadav ka Google Booksis

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming