Tom Sawyeri planguvärvimisefekt

Kui nn kõvade teaduste tulemuste siire võib olla kiire, otsene ja väljendatav Exceli tabelis, siis harvesterist tabatud teadlaskonna panus ühiskonna inimväärsena hoidmisel mõõdetav ei ole.

TIIU KUURME

Vahest on nii mõnelegi haarav lapsepõlvelugemine Tom Sawyeri seiklustest andnud kaasa idee, kuidas ajada oma äri. Miks aga võtta see ettevõtlik noorsand ja tema leidlikkus kõneks, kui tahaks hoopis lülituda diskursusesse eesti teadusest maailma- ja kodusel areenil? Sest kujunenud olukord lihtsalt sobib talle. Avalike sõnavõttude kaudu on teada, et eesti teadus on alarahastatud, aga teadusel läheb enneolematult hästi, sest tsiteeringuid ja tippajakirjades avaldamisi on uskumatul hulgal võrrelduna meie rahvaarvuga. Seda vaatamata riigipoolsele närvutamisele. Saade „Suud puhtaks“1 täitus veenvatest argumentidest, et rahastamisega on asi hull ja innovatiivse majanduse huvides peaks selline olukord lõppema. Ent teadlaskond on endiselt entusiastlik ja oma töösse kiindunud.

Kogu senises diskursuses on teadus samastatud peamiselt rahaga ja kohaga edetabelites, nagu oleks tegu rahvusvärvides lahinguga maailmameistrivõistlustel. Küsimused nagu „mille jaoks teadus?“ ja „milline teadus?“ on leidnud uusliberalistliku ideoloogiaga vastavuses olevad kinni naelutatud standardvastused: mõistagi majanduskasvu jaoks ja selline teadus, mis seda teenib. Teaduse MMi pealik on majandus. Muu, täpsemalt inimest ja kultuuri uurivad teadused, võiksid tegelda enesekaemusega, peamiseks küsimuseks oma olemasolu mõttekus.

EV100 presidendi vastuvõtu teatri NO99 videoprogrammis kohtus õrn tütarlaps metsas koletu harvesteriga. Samasugune harvester on end sisse seadnud ülikoolides, ja tundub, et just humanitaaride-sotsiaalteadlaste poolel (kes samuti valdavalt naissoost). Kaader videost „NO31 Teekond. Muusikaline rännak läbi Eestimaa“.

Sisu tähenduse haihtumine: korjetöö kontole

Eesti teaduse lugu alates uuest iseseisvusest võiks olla süvauuringu väärtuses teema. Kes selle teekonna reasõdurina kaasa teeninud, sel võib tekkida tuttav küsimus: mis on siin pildil valesti? Kui nüüd üldsegi mitte rääkida rahast, siis esimesed sedasorti küsimused tekkisid, kui hakkas kaduma teadusuuringute sisu tähendus. Teadlaste omavahelised kontseptuaalsed diskussioonid, loetud erialakirjanduse sisu jagamine ja mõttevahetused selle ümber, kõigile avatud omamaised valdkondlikud konverentsid ehk kokku diskursiivne tõeotsing, mis 1990. aastate algul tundus jääva väärtusega enesestmõistetavus, on saanud ajalooks. Selle käivitajaks sai uus lihtsustav teaduspoliitika, kus teadlase peamine ja ainus olemasolu õigustus (loe: õigus elatisele õppejõuna) olid publikatsioonid kõrgetasemelistes rahvusvahelise levikuga indekseeritud teadusajakirjades. Teadustulemuste rahvusvaheline levik ning kuulumine teadlaskogukonda on tõesti õigustatud ja möödapääsmatu, ent selle ainuliseks väärtuseks seadmine tõi kaasa muutused, mis pildi ilule inetud jäljed jättis. Teadlase huvi ei pruukinud siitpeale enam olla tõeotsing ja avastused, vaid korjetöö oma isiklikule kontole. Üsna varsti ei räägitud enam kontseptsioonidest ega vaieldud vaatenurkade üle, vaid loeti kokku nii enese kui kolleegide üks-ühtesid, üks-kahtesid ja kolm-ühtesid. Koodid, mille peale tulnukast siiras noor teadushuviline kehitaks õlgu, said nn teadustöötaja elu sisuks, ja teda ennast võis ära tunda palavikulise läike järgi silmades. Sisu tähenduse haihtumine on tänaseks saanud normiks ka tudengitele esitatud ülikoolipoolses kursuste tagasiside küsitlustes: mõnel pool ei küsita sisu järele enam sugugi, vaid et kas õppematerjal oli saadaval ja õppejõud sõbralik. Kui keegi kord on omistanud nii ülikoolidele kui teadusele ülesande teenida ühiskonda, tundub seegi uue teaduspoliitika tulemusel kaduvat ajalukku. Uus kord suunas teadlased-õppejõud teenima oma isiklikku kontot. Nn rahvusvahelisuse nõue Eesti moodi kustutas mõnelgi pool sõbraliku koostöö, mõtete jagamise ja lõppeks teadustöö tulemuste jõudmise nendeni, kes selle tegevuse kinni on maksnud. Tänaseks ei teata tihtilugu, millega tegeleb kolleeg naaberkabinetis, ent on välja kujunenud teave viisidest, kuidas saada oma artikkel teatud ajakirja (nt alusta viitega ajakirja toimetajale, tsiteeri kolleegiumi liikmeid jms).

Uusliberalistlike formaatide kehtestamine teaduses ja kõrghariduses mitmekordistas kontrolli, hindamis- ja aruandlusnõuet. Teadus- ning ülikoolimaailmale sai osaks enneolematutes mõõtmetes (ja enneolematult kulukas) bürokraatia, kuhu kaob oluline hulk sedasama teadusraha, mida nüüd riigilt juurde nõutakse. Ei ole olnud au kohtuda arupidamisega, kuivõrd on sedalaadi bürokraatia tõstnud uuringute kvaliteeti ja teaduse enese taset. Ülikoolide personali hingekirjas – eriti kui liita kontrollivad instantsid väljastpoolt – kipub administratiivpersonali olema akadeemilisest rohkem. Selle olemasolu ei ole samas vähendanud teadlaskonna ja õppejõudude koormust aruandluses ja projektide kirjutamises. Viimane (kuivõrd lootus midagi saada on järjest enam õhkõrn) röövib kvalifitseeritud vaimse töö tegijate isiklikku aega aukartust­äratavas mahus.

Humanitaaria, sotsiaalia ja kasvatusteadused

Ei läinud just kaua aega, kui nimetati teaduse riiklikult prioriteetsed valdkonnad. Need olid uskumatult sarnased sellele, mis olid prioriteedid ka nõukogude ajal (kui militaarteadus välja arvata). Oma olemasolu tuli häbenema hakata humanitaarial, sotsiaalial ja kasvatusteadustel. Priit Enneti teadusminutites ei leidu neile endiselt mingitki kohta. Mitmegi tipptasemel uurija elujärge ootas eluspüsimine loetud sentide eest, kui projektiloterii õnnemäng möödus kaarega meeskonnast, millesse ta kuulus. Näiteks projektidest, mille lõputähtaeg on 2020. aasta, said 286 toetatud taotlusest mainitud kolmes valdkonnas rahastuse kokku 33 projekti (andmed pärinevad ETISe kodulehelt). Lisaks toetus viie nende valdkondade tippkeskuse kujundamiseks. Teadmine, et nii teadusvaldkond kui teadlane vajaksid pikaajalist süvenemist, aega ja rahu, et mõni teema tema sügavustes enesele selgeks teha, pole nähtavasti projekti-ideoloogide teadvust külastanud.

Kuigi teadusbürokraatia n-ö kehand oli jõehobuse mõõtu, ei ilmutatud ometi tahet ega suutlikkust teha vahet, mil viisil üks või teine teadusvaldkond ühiskonnaga suhestub. Toimuv meenutab maailmameistrivõistlusi, kus kõigi alade sportlased võistleksid ühel ja samal alal ühise finišiga jooksuraja lõpus. Pisutki ühiskonda tajuv inimene mõistab päris ruttu, et kultuuri, keelt ja kooli või siis kivimeid, kosmost ning tehnoloogiaid uurivate teaduste panus ja suhe ühiskondliku ruumiga on erinevad. Täpsemalt on n-ö pehmetel teadustel, ühiskondlikke protsesse, kasvatust, haridust, kirjandust jm kultuurilisi protsesse uurivail teadustel olemas lai omas valdkonnas toimiv sihtrühm (nt koolide, muuseumide, raamatukogude jne personal, loominguline intelligents), kellele on nende teaduste edastatav tarkus igapäevatöös otseseks sisendiks. Rääkimata siis, et ühiskonnas ning kultuuris toimuva laiem vaatlus on vaimu avardav igaühele. Humanitaarial, sotsiaalial ning kasvatusteadustel on igatsetud ühiskondlikku sidusust teeniv funktsioon. Neilt on mõttetu tahta lisandväärtuse loomist tootmisettevõtetes (aga tahetakse), nende osaks on olla ühiskonna ja kultuuri enesepeegeldus. Ent igasugune kodumaa suunal publitseerimine tunnistati mõttetuks ning kes seda söandas, sai sildi: tal ei ole ju midagi. Ma ei tea, kas ja kuivõrd on ingliskeelsete erialaajakirjade lugemine (nt keskkonnaministeeriumis loodushoiualane) kohustuslik vastava valdkonna ametnikele, aga igapäevatöös vastavat vagu kündvad inimesed enamasti sedalaadi väljaandeid ei loe. Maksumaksjate rahast ülalpeetava teadusbürokraatia poolelt pole küsitud, kas niisugune praktika, kus kodumaalegi oluline teadustöö väetab üksnes globaalseid avarusi, ikka arendab siinset maad ja tema inimesi?

Kolm mainitud teadusvaldkonda kohanesid ja Münchhauseni eksperiment end juukseidpidi soost välja tirida kandis vilja. Nad tekitasid ise omaenese indekseeritavad ajakirjad ja monograafiad, nii eesti- kui ingliskeelsed. On väärt omaette uuringut, kuidas mõjus see kõik teadlaskogukondade omavahelistele suhetele, eriti kui veel selgus tõsiasi, et sa ise ja su tegevus saab väärtuse vaid formaaditud standardites, kuivõrd ülimuslikem kõigist jõududest on nüüdsest teaduse ning ülikoolide administreerimine. Akadeemiline personal rivistus reasõduriteks. Omavahelises suhtluses on kuulda vaimselt piinatud ning kõrvale tõrjutud inimeste üleelamistest ja haigustest. On siiski väga raske või siis silmakirjalik omavahel koos eksisteerima panna ametlik konkurentsivõime agenda ning koostööprintsiip. Varasem sõbralik koostöö ning ühiskonverentsid Tartu ja Tallinna kasvatusteadlaste vahel olid aastatuhande esikümneks lõplikult lakanud ning järjest hõredamalt toimuvatel konverentsidel sai siitpeale esinejateks valitud nomenklatuur. Seletamatu ressursikadu on võtnud paljudelt TLÜ teadlastelt võimaluse väliskonverentsidel esinemiseks, kui ei minda just isikliku rahaga. Projektirahaga võib, ent arendusprojektid, mis veel jäänud, ei pruugigi sedalaadi vaimuavarduskäike abikõlblikuks lugeda.

Harvester ülikoolides

Teaduse peamine kodu täna on ülikoolid, kuivõrd iseseisvaid instituute on siiani jõuliselt likvideeritud. Ka ülikoolide rahapuudus on sealpool talutavuse piiri, kuigi ühe üliõpilase maksumus riigile on olnud Euroopa madalamaid kogu uue iseseisvuse aja. Uhkusega teatavad võimud ERRis, et ülikoolid on teinud tublit tööd „süsteemi sisemises korrastamises hariduse kvaliteedi tõstmise nimel.“ Konkreetsemaks minnes tähendab see õppekavade sulgemist, ainete kaotamist, õppejõudude-teadlaste vallandamist. Õpetajate Lehest2 loeme sõnumit, et koondatud on juba 10% õppejõude.

EV100 presidendi vastuvõtu NO-teatri videoprogrammis kohtus õrn tütarlaps metsas koletu harvesteriga. Samasugune harvester on end sisse seadnud ülikoolides, ja tundub, et just humanitaaride-sotsiaalteadlaste poolel (kes samuti valdavalt naissoost). Eelmisel aastal kaotas TLÜs töö ligi paarkümmend humanitaarteadlast. Kas on enam neid, keda võiks huvitada, et iga koondatud ja nägurileivale mõistetud uurija-teadlase näol on tegu kaduva kompetentsusega, mis rikastab ühiskonna vaimset ruumi ja toob siia teateid suures teadusilmas sündivast? Teenida majandust, ettevõtlust ja korporatsioone pole siiski päriselt see kui teenida ühiskonda. Kui nn kõvade teaduste tulemuste siire võib olla kiire, otsene ja väljendatav Exceli tabelis, siis harvesterist tabatud teadlaskonna panus ühiskonna inimväärsena hoidmisel mõõdetav ei ole. Selle puudumine saab nähtavaks, kui lageraie on lõpule viidud. Me oleme siiski nii rikkad, et anda vabakulgemise reispass rohketele (just naissoost) siin väitekirja kaitsvatele vastsetele doktoritele, kelle jaoks tööjõupuuduses vaevleval kodumaal pole pakkuda mitte mingit rakendust.

Praegu on Tom Sawyer ahvatlenud teadus-, kultuuri- ja kunstirahvast värvima inetut luitunud planku. See tähendab panustama vabatahtlikult trükistesse, konverentsidesse, ümarlaudadesse, esitlustesse, monograafiatesse, võrguväljaannete jaoks intervjuud lunivasse meediasse, parlamendi rahvastikupoliitika töörühma, rääkima suud puhtaks, isamaa päästmisega tegelevatesse MTÜdesse. Nad tulevad rõõmsal meelel, sest niisugusel viisil on nad veel olemas ja saavad tunda end vajalikuna. Nende tasuks on vaimsed rõõmud, millega kindlasti ei rahulduks külmkapi parandaja, kes kasseerib teadaandmise eest, et külmkapp läbi, osta uus, nelikümmend eurot. Lp meie-oma-riik, kes sa oled lasknud asja nii kaugele, kas selline ongi sinu äri?

1 Suud puhtaks: Teaduse rahastamine – ERR 21. III 2018.

2 Sirje Pärismaa, Ülikoolid vanaviisi enam ei jõua – Õpetajate Leht 23. III 2018.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht