TOITEV EMA

J?Kaldmaa

Tema kolme tissi ülistuseks

 

Poeet ja Prominent kakskümmend aastat

 tagasi ehk tudengirebased lõõgastumas.

 Ajakirjanik Jüri Kaldmaa “annab inter­vjuud”

 ajaloolasele Ilmar Raagile.

Mikrofoni asendab šašlõkivarda käepide.

On 1986. aasta 12. detsember.

 

“Nõukogude võim avas meie ülikoolile enneolematult hoogsa arengu kõigil aladel. Kommunistliku Partei juhtimisel on TRÜ-s välja kujunenud teaduse, õppimise ja kasvatustöö lahutamatu ühtsus.”

 

Hillar Palametsa koostatud lühiülevaade TRÜ ajaloost ja tänapäevast “Alma mater Tartuensis”, 1977, lk 3.

 

Gaudeamus igitur, iuvenes dum sumus – niisiis rõõmutsegem, kuni oleme veel noored. Küllap on seda vana, XIII sajandist pärinevat üliõpilashümni laulnud kõik tudengid, ka need, kes viisi ei pea. Alati ülevalt ja ühte kuuludes. Laulu algus on sedavõrd tabav, et sunnib küsima: ons üliõpilasel millegi üle rõõmustada…

Iga noor inimene, kes on alma mater’isse pääsenud (allpool tuleb juttu filoloogidest), peab esmajoones imema hakkama kolme tissi. Esimene neist –

 

SÕJANDUS.

1987. aasta kevadel juhtusin koos olema tuttava ajalookaugõppijaga, kes küsitles tänaval mööduvaid sõjaväelasi, olenemata auastmest: “Kas noortele neidudele on vaja sõjandust?” Mõni vastaja tõmbas kulmu kipra ja kinnitas: “Noh, ikka on vaja.” Kuid enamik sõnas kohe kandu kokku lüües: “Objazatelno!” Sellest lähtuvalt tuleks teha ettepanek kaitseministeeriumile või mõnele teisele instantsile, et nüüdsest võetaks sõjaväkke ka kõik neiud ülikoolist, kõik alla 50-aastased õppejõud saadetaks kuueks kuuks õppustele ning tehnilisele personalile leiaks samuti sõjalist rakendust. See oleks alles pidu! (Sõjakomissariaatides räägitakse prizõvnik’utele, et kaks aastat sõjaväes on iga päev üks suur prazdnik!) Astud ülikooli, võtad kuu aega kartuleid, siis nagu üks mees, nagu üks kursus – PÜHA KODUMAAD kaitsma, näiteks Magadani oblastisse. Ei mingit muret – ei ülikooli, ei õppejõude, ei üliõpilasi, ei mingit vaimu (jumal hoidku selle eest!) – on vaid sõjavägi. Kahe aasta pärast tuled tagasi (tütarlapsed ja naisõppejõud tublisti kosunud) ja hakkad ajurakkusid tikutulega taga otsima ning tasapisi eestikeelseid sõnu meelde tuletama. Kuulen juba vallandumas rõkkavat aplausi ülikooli sõjanduse kateedrist, ent ometi paneb imestama, millise eriskummalise kõrkuse ja tähtsusega käivad sõjaväelased alma mater’is ringi. Kui vaja – eksmatrikuleerime, kui tarvis – ei anna arvestust või jätame stipist ilma.

Filoloogiatudeng studeerib humanitaarteadusi ja samal ajal ka sõjandust. Kui keskenduda sõnatüvele HUMAN- (humanus – inimlik, inimesesõbralik, humaanne), selgub ränk vastuoksus: selgelt vastanduvad SÕDA (siin: sõjanduse kateeder, tema võim) ja RAHU (siin: tudeng, ülikool, humanitaarteadused). Mida ühist saab olla sõjaväel (sõjanduse kateedril) inimväärikuse ja inimlikkusega!!?

Ühest tühisusest veel. Jääb arusaamatuks, kust võtab sõjanduse kateeder õiguse ja omavoli dikteerida juba sõjaväes teeninud (!) noormeeste juuste pikkust. Nii mitmedki noored mehed on lahkunud kaugõppesse, kuna statsionaarse stuudiumi päevil tuleb mõni tegelane SEALT ja hakkab sul noaga soengut ja parda nüsima. Ei maksaks endale siiski Peeter I õigusi võtta: too keelas oma ukaasiga bojaaridel habeme kandmise. Kuid Peetri ajal oli tarvitusel ka eriline märk nende jaoks, kes tahtsid habet kanda, (habememärk) ja olid vastava maksu (60 rubla) tasunud. Märk kujutas endast metallžetooni, millel oli habeme kujutis ja kiri: “Raha on võetud.” Huvitav, kuhu peaks tudeng selle raha maksma?

Ei jää üle muud, kui meenutada tuttavat fraasi Švejki lugudest: “Maul halten und weiter dienen!” (“Lõuad pidada ja edasi teenida!”) Ja teenida ei kuskil mujal kui TARTU RIIKLIKUS ÜLIKOOLIS.

Võiks taibata, et sõjavägi ega sõjanduse kateeder ei tee meheks seda, kes on väiksemastki intelligentsusest “rikutud”. Või on küsimus MEHE DEFINITSIOONIS, kes mida või keda meheks peab. Kes teaduskraadi ja loomingulist tööd, kes jämedaid biitsepseid, kes aga lapsevankri lükkamist. Kui te ei usu mind, uskuge Paul-Eerik Rummot (“Vikerkaar” 1987, nr. 6):

… sõjavägi teeb tõesti meheks / teeb su meheks ja paneb su selgelt ja võibolla lõplikult / maailma / vastu selle läbinägijaks, vihkajaks javõiehk kaitsjaks.

Teine tiss –

 

 

KEHALINE KASVATUS.

Kui sina osavalt jalgpalli mängid,

sõpru meis paljudes leiad sa eest.

(pioneerilaulust)

 

Ühel ilusal päeval riputatakse peahoonesse üles järgmise sisuga käskkiri: “Eksmatrikuleerida filoloogiateaduskonna eesti keele ja kirjanduse eriala esimese kursuse üliõpilane Karl Gustavi poeg Universitetski edasijõudmatuse tõttu.” Kas seltsimees Universitetski oli ehk keeleteaduses nõrk või ei teinud ta vahet heksa- ja pentameetril? Oh ei, ta oli tudeerinud keeleteadust, ka Aristophanest ja Aischylost ei ajanud ta omavahel segi, saamata aga jäi KEHALISE KASVATUSE ARVESTUS ning paugupealt eksmatt! Humanitaarüliõpilane kehalise kasvatuse pärast välja heita!?

Mõttetu on järjekordselt vastandada vaimu spordile, sest VAIM ON IGAL JUHUL SPORDIST KÕRGEM. Tsiteerin Atko Viru (ajaleht “Tartu Riiklik Ülikool” 1988, nr. 1): “Meie kultuuritegelaste enamik on oma eluga tõendanud vaimu ja keha kultuuri lahutamatust. Sügava kultuursuse ja vaimurikkuse üheks alussambaks on neil olnud ja on kehakultuurist tuleneva kasu mõistmine ja ka selle ärakasutamine.” Atko Viru poolt on alusetu apelleerida kultuuritegelaste (nendeks on peetud vist kehakultuuriteaduskonna õppejõudusid) enamikule. Kus on see enamik!? Fakt, et filoloog (loe: vaimsete huvidega inimene) oli, on ja jääb enamasti siiski kehaliselt nõrgaks. Mõelge, kui humanitaar sisustaks oma päeva agressiivse poksitreeningu ja lipukestega võimlemiskava harjutamisega (viimane on ülikoolis praegugi kasutusel)!!! Siinjuures ei kujuta ma hästi ette, et kehakultuuriteaduskonna sportlased (loe: vaimsete huvideta inimesed) millalgi millegi vaimse või loomingulisega hakkama saaksid. See on VÄLISTATUD! Võimutsemine (võimalus igale üliõpilasele peale suruda kehaline kasvatus ja arvestus) ning pidev lihaste, mitte MILLEGI MUU treenimine ei saa lõppeda vähema kui vaimse nüristumisega. Ja mitte ainult, tippsportlaste hulgas ka füüsilise krahhiga, nagu kirjutas olümpiavõitja Valeri Brumel (“Spordileht” 1988, nr. 83).

Kõik kehakultuuriteaduskonna õppejõud, kes äsja sule haarasid, et mulle midagi vastu kirjutada, võivad selle rahulikult laua pääle tagasi panna. Ei maksa taas lapsikult edvistada Juvenalisega (“Orandum est, ut sit mens sana in corpore sano”), seda võite teha isekeskis. Tundub, et kehalise kasvatuse õppejõudude seas käiks nagu eriline sotsvõistlus, kes rohkem humanitaarüliõpilasi “ära lintšida” suudab. Pärast eksmati andmist kirjutavad samad “pedagoogid” sundimatu elegantsiga edasi artikleid ja brošüüre spordi tervendavast mõjust. Kõik ülikooli teaduskonnad peaks ümber nimetatama. Filoloogiateaduskonna nimeks saaks sel juhul Kehakultuurlastest Terroristide Teaduskonna Filoloogiline Filiaal. Ole sa kui tahes palju lugenud ja filoloogilistes distsipliinides kui tahes tugev, kui ikka sporti ei tee, visatakse sind alma mater’ist välja.

Näeme, et sarnaselt sõjandusega valitseb ka siin totaalne režiim. Kahjuks ei ole kellelgi pähe tulnud, et kehalise kasvatuse tunnid võiks asendada tantsutundidega (ladina-ameerika, standard- ja ballitantsud), on ju seegi kehaline tegevus, esteetilinegi. Praegune kehalise kasvatuse korraldus meenutab lasteaeda: paneme aga studendid oheliku külge ja ajame võimlema. Kes sporti tahab teha, teeb seda ka ise (üksinda); kes ei taha, ei tee ka sundkorras.

Kolmas tiss –

 

 

NLKP AJALUGU (ja teised nn. “punased ained”).

Alates kaheksandast klassist läheb lahti: kapitalismis on eraomandus (halb), sotsialismis on kõik võrdsed (hea). Keskkoolis jätkub: Läänes pead jões ujumise eest jõe omanikule maksma (halb), meil uju palju tahad, kas või upu (hea). Ülikoolis nämmutatakse edasi: Zinovjev ja Kamenev olid pahad, teised kõik head. Seminarides vahutatakse üksteisele näkku selliseid teadmisi (Lenin oli partei rajaja!), et tahtmatult tekib soov NLKP ajalugu asendada Eesti Vabariigi ajalooga, kus paljudel tarkust napib. Või kunstiajalooga, millest nii keskkooliõpilased kui ka tudengid on osavalt ilma jäetud. Üks neist kahest võiks olla esmane õppeaine, mis peaks igasse teaduskonda jõudma.

Mõnusaid meelisklusi pakub kolmeköiteline “Tartu ülikooli ajalugu” (eriti esimene köide). Ennäe, on olnud filosoofiateaduskond ja mida kõike seal õppida on olnud võimalik (retoorika, poeetika, muusika jpm.). Käesoleval ajal käib filosoofia õpetamisel tants dialektilise ja ajaloolise materialismi ümber. Aga kuhu jäävad teised koolkonnad ja voolud?

Kuid oh häda, meil pole ju filosoofiateaduskonda! Ja pole tarviski. Ei tohi lubada, et nõukogude üliõpilane saaks aimu nüüdisaja “kodanlikust” filosoofiast. Suhe olgu eitav ning probleemid kaovad käigu pealt.

Selge see, et vabast vaimust, loovusest, üliõpilaslikkusest ja teadmistest teevad need kolm tissi kenakese koristustöö.

Ent kui tunniplaanist jääksid välja sõjandus, kehaline kasvatus, punased ained jt. sunddistsipliinid, oleks tunduvalt rohkem aega ja ruumi nendele ainetele, mille pärast ülikooli õppima tuldi, st. KEELELE JA KIRJANDUSELE.

Inimsus, vaimsus, haritus rahvusülikoolis – oleks ju loomulik ja elementaarne, aga ometi istub väiklane, absurdne, isiksuse- ja vaimsusevastane koletis nende kuue samba vahel edasi.

Lõpetuseks kõikidele tulevastele studentidele raidkiri, mis ilutses Dante Alighieri “Jumalikus komöödias” põrgu värava kohal: “Lasciate ogni speranza voi ch’entrate” (“Jätke kõik lootus, teie, kes sisse astute”).

1987/1988

 

 

Kommentaariks

Selle esseekese (või pigem följetonikese) kirjutamise mõte tekkis mul ilmselt 1987. aasta suvel, kui mind oli TRÜ filoloogiateaduskonnast eksmatrikuleeritud edasijõudmatuse tõttu kehalises kasvatuses. (Viibisin Staadioni tänava psühhoneuroloogiahaigla statsionaaris. Diagnoosiks pandi hebefreenne skisofreenia. Loomulikult ei kõlvanud niivõrd haige noorsand enam Nõukogude armee tervemõistuslikesse ridadesse.)

Eks verinoor ja hull luuletajahakatis võttis kõike väga isiklikult ja traagiliselt.

 

Kirjatükk jäi ilmumata, kuigi pakkusin seda vähemalt kolmele väljaandele (ajalehed Tartu Riiklik Ülikool ja Edasi, ajakiri Noorus).

Täna tundub uskumatuna, kus me kunagi elasime ja kuidas elu käis. Loomulikult on kirjutis naiivne ja (hale)naljakas, ent Eesti NSV karm tegelikkus ajas kohati tõsiselt nutma. Sama tuleb tunnistada Eesti Vabariigi kohta. Aga lootust oli tollal ning on kindlasti ka praegu.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming