Törtsuke keelepeksu Savisaarest

Jaak Allik

Tuuli Koch, Savisaar – tujukas mängur. Toimetaja Jaanus Hämarsoo. Ajakirjade Kirjastus, 2011. 190 lk.        „Savisaare karisma ja energia on seletamatud. On naisi, kes juba 1990. alguses riigikogu koridorides liikudes heitsid tema lähenedes teadlikult pilgu kõrvale. Nad ei julgenud lihtsalt proovida, kas see MISKI teeb imet ka nende peal, kui nad lubavad oma pilgu ühte Savisaare rohekashallide silmadega.” Tuuli Koch  Tuuli Kochi õnneks on Savisaare-raamatule jäänud lisamata isikunimede register. Selle olemasolu korral märkaks lugeja kaupluses raamatut avades kindlasti, et puuduvad sellised nimed nagu Marju Lauristin, Küllo Arjakas, Heinz Valk, Rein ja Andra Veidemann, Andres Tarand, Andrus Öövel, aga ka Ülo Nugis, Tunne Kelam, Vaino Väljas, Mikk Titma, Mart Siimann, Juhan Parts ning koguni Mihhail Gorbatšov,  Boriss Jeltsin ja Toomas Hendrik Ilves. Seega oleks lugeja saanud ka aru, et sellest raamatust puudub ka Edgar Savisaar – poliitik, publitsist, Rahvarinde looja, opositsioonijuht, ekspeaminister ja linnapea. See raamat kõneleb ilmselt kellestki või õigemini millestki muust. Pealiskaudse lehitsemise järel tõstaks lugeja siis Tuuli Kochi teose raamatupoe isikuraamatute või poliitikaletilt sellesse nurgakesse, kus kopitavad anekdoodikogud, ja seal olekski küllap ta  õige koht, kui meil süvenemisel ei tekiks kahtlus, et tegemist võib olla hoopiski armastusromaaniga, eesti vist tegelikult esimese sadomasoarmastuslooga.    

 

Teose peategelaseks on kunagise noore keskerakondlase tänaseni püsiv armastus müütilise seksuaalvägilase vastu, keda ta nimetab (ja vist ka peab) Savisaareks. Too tegi kunagi oma kabinetis Tuulile ilmse alapakkumise, kutsudes teda vaid pealinna meediajuhiks, või siis  lasi Tuuli ennast tõesti mingis meeltesegaduses Priit Hõbemäel ära hirmutada ja jättis seepärast tolle pakkumise vastu võtmata (lk 3). See valeotsus on ilmselt pannud pitseri kogu Tuuli edasisele elule, tehes sellest tõeliselt sadomasohhistliku kättemaksuakti nii iseendale kui tollele Edgarile. (Naudingu kõrghetkel – rahaskandaali puudutava artikli avaldamise eelõhtul kell 23.15 – pöördubki ta SMSi teel oma ohvri ja paleuse poole just sõnadega:  „Armas Edgar”, lk 96).   

Kogenud Merit Kopli ja Kalle Muuli muidugi taipasid, keda usaldada kirjutama Savisaart kompromiteerivat lugu (lk 96). Saanud teada,  et Kaitsepolitsei kuulas juba vähemalt 2010. aasta algusest pealt kõiki Edgar Savisaare telefonikõnesid, jälgis tema SMSe ja inimesi, kes teda külastasid (lk 103), oleks 99 ajakirjanikku 100st asunud loomulikult kirjutama artiklit riigist, kus selline asi on opositsiooniliidri ja pealinna linnapea suhtes võimalik, ning uurima, kas selles riigis jälitatakse pidevalt kõigi erakondade juhte. Tuli leida see üks ja ainus, kes jälitajate poolt lauale puistatud raasukeste  põhjal kirjutaks artikli, mis kaks ja pool kuud enne valimisi opositsioonijuhi hävitaks ja valitsusele võidu kindlustaks. Mõistusele sellise teo puhul apelleerida polnuks võimalik, võis vaid apelleerida tunnetele ning Postimehe juhid teadsid täpselt, millise kivi all need magusvalusad kired asuvad. 

Mõistusega pole palju tegemist ka Tuuli Kochi nüüdseks kaante vahele saanud raamatus. Kokku on kogutud ning kriitikavabalt tarbitud mõningane hulk Savisaare kohta alati ringlevast poliitilisest keelepeksust (à la lk 65 : „2007. aasta valimiste järgi oli isamaalastel väga suur kiusatus sõlmida kokkulepe Keskerakonnaga.” Autoril ei teki seejuures küsimust, milleks, kui kahe peale kokku oli neil riigikogus vaid 48 kohta.) Tegelik Savisaar eksisteerib teoses vaid 2003. aastal Urmas Otile antud intervjuus, mis hõlmab veerandi kogu üllitise tekstimahust ning mille taasavaldamine Tuuli Kochi autorinime all tundub pehmelt öeldes kummaline.         

Muus osas on monograafia peakangelasteks valitud „Savisaare tõeline nõrkus – mõttetruudusetud (?) naised”, nagu võime raamatukese tagakaanelt lugeda. Kuna aga ka nendest ei tea  autor peale tüütuseni korduva „vihmavarjuhoidmise” tegelikult ju midagi, siis taandubki kogu käsikiri unistuste Casanova vägevust ning karismat kujutavale epiteetide jadale. Autor paistab oma väljamõeldist võtvat ise nii tõsiselt, et seletab koguni Savisaarte abielulahutustki sellega, et Vilja ei suutnud enam taluda mehe ümber tiirlevaid „uusi ja uusi siresääri” (lk 168) ning „lugematul hulgal selle mehe positsiooni ihalejaid”(?) (lk 164). Hüpoteesi kinnituseks on  raamatu tagakaanele paigutatud foto, kus autor ise Vilja kiiva pilgu all oma kangelast embab. Tuuli Kochi analüüsivõime kohta võiks tuua palju näiteid. Piirdume vaid ühega: „Miks ei saa Savisaar kunagi suureks? Seepärast, et ta liigub küll suurepäraselt ülespoole, aga kusagil tipu lähedal kukub sinusoidina tagasi alla. Siis on ta õnnetu, siis on kõik teised süüdi ja siis ta nutab” (lk 57). Sinna, kust teised autorid analüüsi alustaksid, paneb Koch oma trigonomeetrilises  mõttekäigus punkti ja läheb lihtsalt järgmise teema juurde. Raamat, nagu enamik samasuguseid, on mõistagi toimetamata (toimetaja Jaanus Hämarsoo) ja sisaldab hulgaliselt faktivigu. Eriti kurb on nende esinemine teleseriaali „EN SV” stiilis kirjutatud kommentaarides, mis peaksid noortele lugejaile ajaloolisi tõsiasju ju selgitama. On loomulik, et inimene, kellele ajalugu algabki kohtumisest Edgar Savisaarega, ei saa kõike varem sündinut teada, kuid  siis võinuks ju kommentaaride kirjutamiseks asjatundja palgata, kes oleks ehk teadnud, et OMON polnud Lätis loodud miilitsa eriüksus (lk 154), et Alexander Dubčekit 1968. aastal ei vangistatud (lk 110) või et Vadim Bakatin polnud 1990. aastal KGB juht (lk 162). 

Samas ei saa öelda, et Kochi raamat oleks täiesti infovaba. Me saame mõndagi teada Savisaare vaenlaste ja rivaalide töömeetodite kohta. Loeme, kuidas Päevalehe peatoimetaja asetäitja karjus kaastöötaja peale ainult seepärast, et too on keskerakonna liige, ja käskis „see pull” kohe lõpetada (lk 11). Saame teada, et IRLi ninamehed pakkusid 2010. aasta alguses linnavolikogu keskfraktsiooni liikmetele nende ülesostmiseks sadade tuhandete kroonide väärtusse küündivaid võlapabereid ja riigiettevõtete nõukogude liikme kohti, kusjuures erilisi meetmeid olevat IRL rakendanud just Sofia Derjugina ärameelitamiseks (lk 27). Kuuleme Kaitsepolitsei koostööst Savisaarega tugevate vene parteide tegemise vältimiseks ning sellest, et kui keegi soovis  astuda Vene Erakonda Eestis, siis kutsuti ta kohe kaposse vestlusele (lk 32). Kui seesugused paljastused ilmuksid Kesknädalas, siis kuulutataks need muidugi kohe laimuks. Eriti huvitavad uued üksikasjad selguvad seoses „rahaskandaaliga”. Nii teatab Koch meile, et just kapo saatis tollel kriitilisel hetkel Deniss Boroditši koos perega välisreisile (lk 41), ning paljastab lõpuks ka loo senise suurima saladuse, kuidas sattusid kapo kätte  lindistused Jakunini rangelt valvatud Moskvalähedases residentsis. Nimelt olevat stjuardessiks maskeerunud kapo agent toppinud Air Balticu Moskva reisi ajal Savisaare pintsakusse „lutika” (lk 103). Kes tahab, see uskugu. Lennukompanii võiks sellise avalduse peale muidugi ka kohtuskäiku alustada.     

Kuid aitab. Ma pole kunagi kuulunud Savisaare sõpruskonda, pigem ikka tema poliitiliste rivaalide hulka, olen aga täiesti nõus Tuuli Kochi raamatus ära toodud Evelyn Sepa sõnadega, et Savisaar on üks vähestest Eesti poliitikas,  kes tõesti väärib selles ka ise kohta. Kas on mõtet seda kohta täita raamatukaante vahele kogutud anekdootide ja klatšiga? Hegel on teatavasti öelnud, et naiste ja kammerteenrite jaoks pole kuningaid olemas. Kui aga ajakirjanik tahab end trügida sinna kolmandaks, siis on tavaliselt piinlik. Nii on juhtunud ka Tuuli Kochiga. Muide, väga huvitav ja tõesti väärtuslik on teose fotovalik, mis täidab kindlalt poole selle mahust. Paraku pole aga fotode puhul  märgitud autoreid. Kas viide väljaannetele, kust need oleksid nagu võetud, on ikka autoriõiguslikult korrektne?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht