Tõeline riigimees

Tarmo Teder

Olen nüüd üpris vaba ja kaugeltki mitte vaene mees ning võin endale midagi lubada ja asjade üle mõtiskleda. Kuigi kaldun vahel hooti priiskama, pole mu eluviis olesklev ega nautlev, sest mure eesti rahva ja riigi tuleviku pärast on mu südamesse püsiva pesa teinud. Rääkimata keelest, kultuurist ja kaunitest kunstidest. Kõik on siin kasvuhullus maailmas pidevas paisumises, reolikus muundumises, eriliste kängumises, väärtuste pöörituses. Eesti on miljardite niitidega suure ilmaga paratamatult seotud ega pääse enam kuidagi olema turvaliselt eraldi. Igasugused mured kipuvad närima, päris kindel võin olla ainult selles, et niikaua kuni elan, elab ka minu riik, rahvas ja keel. Ja õnneks väga tõenäoliselt elab ta veel kaua-kaua pärast mindki. Ütlen „minu riik” sellepärast, et esmajoones ja ideaalis peaks Eesti olema just nimelt minu riik või jumalagi pärast ikka ka meie riik – meie vanade kadunud sugulaste tehtud, meie taasloodud ning järglastele pärandatav rahvuslik kogum, mille eest tuleb pidevalt hoolitseda ja valvel olla. Nii nagu inimene hoolitseb oma kehandi ja vahest ka vaimu eest eluküünla valvel, peab inimene hoolitsema ka oma lähedaste eest ja valvama nende olemist. Ma ei ole aga üldse rahul paljude inimestega, kes on pääsenud praegu meie riiki hoolitsema ja rahvast valvama. Rääkimata sellest, et laias laastus paistab kolmandik rahvast jämedalt öeldes rämps: asine, ahmiv, sisehirmul, puupäine, ennast täis, matkiv ja reetlik rotikari – nagu nende kümned ja kümned juhidki, kes pimesi labaseid lubadusi uskudes võimule hääletatud. Eesti avalik väli, mis koosneb peamiselt televisioonist, raadiost, internetist ja ajakirjandusest, on kõvasti ahvistunud, igasugustest meelelahutuse kehkadiveidest nii küllastunud, et vähegi väärikatel inimestel pole enam võimalik oma tööga silma paista. Tegelikult pole seda tarviski, sest omasugused mõistavad üksteist niikuinii, ilma selle vähese avaliku ruumitagi, mis neile kära sekka vahel nagu antakse. Sest omasuguste, ühiseid asju ajavate vabakondade vahel toimib piisav side, mis jääb eemale üldisest laadast ja turutolade haardest.

Vanasti puges uuseestlasest rikkur koos ajakirjanikuga mullivanni ja klõpsti seltskonnakroonika värvilisele esikaanele. Mida peab aga tõsiusklik riigikodanik arvama nüüd, kui ka avaliku elu tegelased tantsivad ja uisutavad koos poliitikutega jõu- ja ilunumbrite vaimus. Kolmandik Eestit vaatab ju!

Olin ka ise kunagi ajakirjanik, aga mitte kasumile sihitud ärimudeli lõa otsas. Omasid küll kiputakse hoidma, arst arsti ja advokaat advokaati, ajakirjanikudki on ringkaitses solidaarsed, aga raske on mingit austust tunda nende ametivendade vastu, kes päevast päeva sõnnikut kuldavad. Sest tõeline eesti elu, eesti olemus ja ehe säsi ühes tõelise inimesega on kusagil kaugel, peidus, raskesti hoomatav.

Eesti sisuline eliit istub sügaval varjus, uimeskeleb rammusa põhjamuda peal, teades, et kui sealt nina pinnale pistab, varem või hiljem sellele käksi saab. Ise ei taha ju, aga teised ikka teevad ning üksteise pasaga pildumine ja luukerede kapist otsimine on rahvuslikust karakterist tulenev vana eesti mäng. Mõni end eliidiks pidav isand, olgu siis Toompealt, Tartust või Brüsselist, ei saa aga juba viisteist aastat aru, et omal nina sitaga koos, kui Estonia kontserdisaalis lühtrite all jalga keerutab.

Teine kolmandik rahvast, rääkigu nad siis mis tahes keeles, rähkleb, rühkleb ja roomiskleb nagu tõeline tubli eestlane püüuga enam-vähem priskelt ots-otsaga palgast palgani toime tulla. Küürib, keedab, künnab, külvab, lõikab, lüpsab ja laulab, kasvatab vilja ja lapsed, viskab laupäeva õhtul kapaga leili, lööb nahad pehmeks ja neelab oma odranestet, kuniks elu ja keelt. Vahest tuleb lugu pidada ka kuldkõridest ja sportlastest, kes ilu- ja jõunumbritega pisikese Eesti mõnikord gloobusel särama läidavad.

Miks ma peaksin aga lugu pidama ükstapuha mis parteist, kui neist upituvad peamiselt saamamehed, edvikud, üleskeeratud kellakäod ja robotid? Nõnda ka riigiasutustes, kus ju palju tublisid töömesilasi ja asjatundjaid, aga silma paistavad ikka vahutajad. Hanerasvast hiilgav minister võib ennast nii õhku täis puhuda, et mine või lõhki, aga kohe jagub ülbaril oidu veidi ventiilist auru välja lasta ja demokraatiat etendada, lollpäid loojaid ja ajakirjanikke õpetades näppu viibutada. Pall aga muudkui paisub ja paisub. Vahel tuleb tunne, et riiki ei juhi mitte inimesed, vaid pooljuhtidest kokku pandud ühedimensioonilised harkjalgmasinad. Kisu neilt mansetinööbid maha, rebi lõhnastatud särgivarrukas üles, lõika veenid läbi – ja näedki, et seal on soonte asemel hoopis mustad kaablid, millest niriseb sinine tint.

Kusagil lähedal, vaata et varsti igas teises eesti majas istuvad patsiga poisid ööd ja päevad ninapidi arvutis inglišiga nõidudes. Nõnda ka lapsed, noorukid ja vahest vanaisadki. Kogu aeg käeulatuses elektroonilises ruumis pakub end üks teine kujutluslik elu, mida kogu aeg muudkui ümber moondatakse. Aga kui mingi lutikasuurune vidin kusagil peamasinas üles ütleb ja pubekad ei saa enam pool päeva nutitelefonidega pläägutada ega tited oma arvutis mängida, siis on kisa üle riigi lahti, justkui oleks Ahtmesse aatomipomm visatud. Mis siis veel saab, kui külmal ajal elekter suuremal alal pikemaks ajaks üles ütleb ja arvutitega spekuleerima harjunud patsipoisid ei oska manuaalselt ventiilide, kraanide, lülitite ja releedega toime tulla? Masininimene on masinatest ja elektrist nii suurde sõltuvusse libisenud, et ei saa enam arugi, kumb on kumma ori. Ja üldse süvendab muret see, et eesti asi on lõa otsa maha mängitud, pole enam oma uusi ideid ega särtsu, asju aetakse tammudes, maadeldes või lehmana mäludes. Lohisetakse vana rasva peal truualamlikult Euroopa keelde, käske ja suuniseid täites. Riik paistab vahest nagu roomav tigu, aga tõelisi riigimehi otsi taga tikutulega.

Hiljuti istusime ühes nurgataguses, kuid hubases kõrtsis ja arutasime eurokommunismi asja. Et kuidas need vanad punased, nüüd roosad, lillad, rohelised, sinised jms võimule on saanud ja rahvale koti pähe on tõmmanud, rääkimata igasugustest ärikorporatsioonidest. Meie liputame rõõmsasti saba, kui Brüsselist aastaks miljardike peale visatakse, ega saa arugi, kuidas kaelarihma aina lühemale tõmmatakse. Tao oma maksuraha pidevalt õhku, aga lennukid seisavad ja juhid mökutavad süüdimatult miljoneid tuulde lastes.

Mul oli parajasti koer kõrtsis kaasas, istus nurgas ja ragistas grillkanatiibu, kui keldrisse astus klanitud boheemi moodi tüüp, kelle näos elupõletamise vaod. Tavaliselt mu koer ei haugu isegi kõige kaltsakamate prügimikkude peale, aga nii kui see soliidne hipi sisenes, kukkus mu koer klähvima. Käratasin ta vait. Koer nuusutas mehe üle, aga omaks ei võtnud. Boheem riputas kaabu ja palitu varna, tellis kannu õlut ja istus meie lauda juttu ajama. Kui jutt kaldus poliitikale, küsisin, et mis partei mehi ka olete. Polnud ta enam kedagi, isegi kollasest parteist oli hiljuti välja astunud. Aga varem? Ja teise õlle ajal selguski, et hipi oli kunagi 1980. aastate lõpus astunud kommunistlikku parteisse, sest talle oli sealt midagi nagu lubatud, aga muutunud ajakeerises see tühipaljas lubadus õhku ka jäi. Ja ma taipasin, et mu koer polnud ilmaasjata haukunud.

Kõrvallauas vadistasid jaapanlased, naersid ja puristasid üksteisele nuudleid näkku, tegid meist pilti, kiitsid peni ja küsisid, et mis tõugu. Ütlesin ja seletasin veidi, mille peale nad väga imestasid, kirjutasin veel salvrätikule: „North-East European Wetlands Scoutdog” ehk eesti keeli „Kirde-Euroopa märgalade eriluurekoer”, seletasin veel, et spetsiaalselt ka kommunismi tuvastamiseks treenitud. Sihuke parasjagu Eestis aretatav täiesti ainulaadne ja uus koeratõug maailmas. Kaugetel külalistel vajus suu lahti, aga kohe hakkasid pilte võtvad telefonid sähvima.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, kuna ootasin seal keldrikõrtsis hoopis üht teist meest, mitte mingit hipit. Ja kui see lõpuks sisse astus, ei haugatanud mu koer poolt silpigi, kuigi mehel rippus mustjashall habe rinnuni, kaabuserva alt tulitasid preeria pearahaküti silmad ja rihma otsas oli tal peaaegu samasugune must koer nagu minulgi. Tema peremees on üle riigi kuulus astroloog Sergey von Vang, Loodearmee polkovniku poeg, sündinud peale sõda Koplis.

Koerad ei kippunud teineteist nuusutama, istusid piisava distantsiga ja põrnitsesid vastastikku pingeliselt vaikides, vahest ka haigutusega tüdimust ilmutades. Kuid peremeestel oli asja, võtsime von Vangiga eraldi lauas istet.

„Nagu lubatud, sai töö tehtud. Siin see on.” Ta võttis põuetaskust ja ulatas mulle kokkurullitud paberilehe ning hõikas baarimehele: „Palun üks tass rohelist teed!”

Rullisin kaks üksteise otsa liimitud A 4 formaadis paberit lahti ja hakkasin lugema: „Sündinud 1. II 2005 kell 10.00 Tallinnas. Astsendent Jääras s.t isiksuse maja Jääras. Kuna kogu kaarti juhib Marsi energia, siis igati parem mehele kui naisele. Seda olendit viib edasi intensiivne energia oma ürgse jõuga. Suur ideede elluviija, poolel teel seisma ei jää, ühesõnaga kesktormaja, kes võitleb kõige ja kõigiga.

Vähe sellest, sünni Marss on konjunktsioonis sünni Pluutoga, nii et jõudu jätkub eriti ohtralt. See annab üliinimliku vastupidavuse ja hulljulguse, mida on raske ravida. Sotsiaalselt läbinägelikuna ei salli ta silmakirjalikkust ja muud sotsiaalset pornograafiat.Diplomaadiks selline ei kõlba. Kuna see aspekt on 9. majas ja Küti märgis, siis nooruses läheb see energia sporti, hiljem filosoofilistesse ja maailmavaatelistesse otsingutesse. Temast saaks hea ülikooliõppejõud ja filosoofiadoktor. Elu esimesel poolel on ta liigselt mõjutatav, oma arvamus puudub. Kuid mida aeg edasi, seda enesekindlamaks muutub, sest ta tuli sellesse ellu iseendaks saama. Miks? Sest lohepea on Jääras ja astsendendil, peab õppima iseseisvust nii oma otsustes kui ka vastutustes.

Kuna lohesaba ehk karmapunkt jääb Kaaludesse ja destsendendile (7. maja on abielumaja), siis on abielusuhted karmalised ja mitte eriti ladusad. Kuid vääramatu jõud viib varem või hiljem abielumaja tegemiste juurde ja seda enam, et Kuu on sabaga ja naistega vaja palju klattida. Mis puudutab sotsiaalseid võimeid, näiteks presidendiks saamist (nagu sa eraldi palusid uurida), siis siin tuleks esile tuua mõned momendid: kuna isiku Päike on konjunktsioonis Neptuuniga, on 12. majas, siis, kui tal ka õnnestub juhirolli pääseda, jääb see alati varjatuks. Kel Päike 12ndas, on üldiselt erakutüübid ja ei talu suurt kära. Nende ametid on reeglina tähelepandamatud, kuid Jupiteri trigoon sellele aspektile 6. majja annab sotsiaalsust juurde. Nad on erilised loomaarmastajad ja ta võiks olla edukas loomade varjupaiga direktor ja vahest ka hullumaja juhataja. Sellise asetusega inimesed on väga altruistlikud, aitavad kõiki kannatajaid ja on loomupärased psühholoogid. Loomaarmastus tuleb läbi Jupiteri 6. maja ja kuna 12. maja Päike ja Neptuun on trigoonis Jupiga, siis nende enda vaim püsib üsna tervena ja nad ise neurootikuteks ei saa. Nad on ka head saladuste hoidjad ja neile pihitakse tihti. Presidendiks ta vaevalt saab, aga presidendi nõunikuks on saada suur lootus. Laia silmaringi ja ilmtingimata haritud mehena on ta maailmavaade avar ning filosoofilise mõttelaadiga. Kui ta just oma jäärapäisusega suhteid teravaks ei aja, on lootust ikka küll. Miks ta ikkagi presidendiks ei saa? Sest 10. maja on tühi, arstiks aga küll, isegi kirurgiks (Marss–Pluuto). On veel üks konks: halvematel päevadel võib ta kuritarvitada oma sotsiaalset positsiooni, sest Jupiter on kvadraadis Lilithi ja Saturniga ning üldse ebaedu ametialal ja vale ajastus ja planeerimisoskuse puudumine – selline president poleks kuigi populaarne. Perekond. Oma pere ja emaga on suhted rasked, isegi võib öelda, et ta on julmalt koheldud. Saturn–Lilith kvadraadis Kuuga Vähist Skorpionisse. Hülgamiskogemus võib olla. Pole ka midagi paremat isalt oodata, tal on despootlik onu ja ei hellita seda olendit sugugi, sunnib lapsele peale oma nägemust, on aga ise ebaautoriteetne.

Ka oma lastega võib selliseid probleeme ette tulla. Armusuhtedki pole kiita, kas on ise tundekülm või on seda tema partnerid. Kõik see kokkupaneb teda heietama ja minevikuvarjudes elama, selle asemel et pöörata uus lehekülg.

Löögi all on hambad, luud, kondid ja ka karvkate. Üldjoontes hea tervise juures kõrge vanaduseni.

Kuna Merkuur on Veenusega konjunktsioonis, siis saab temast hea ilukõneleja ja oskab presidendi kõnesidki valmis kirjutada. Tunnetab hästi sotsiaalset hetkesituatsiooni. Ei lasku liigselt emotsioonidesse ja oskab koledusi eriti ilusti ja ilmekalt esile tuua. Ta on eelkõige südamlik, aga kui keegi turja kargab, lööb ta oma Marsi-Pluutoga platsi puhtaks, tast on raske jagu saada. Igapäevast ja kodust elu elab originaalselt, keegi ei tea, mida tegelikult teeb salajas 12. majas. Terviklik ja mitmekülgne isiksus, kes on seotud kindlasti mingite sotsiaalsete grupeeringutega.

Kuid ära sa märgi! 70. eluaasta paiku jõuab progressiivne Päike 1. majja ja siis võib ta tõesti presidendiks saada.”

Tänasin doktorit ja ütlesin, et töötasu on juba üle kantud.

„Jah ma juba ennist arvutis märkasin. Aga ütle palun, kes on see salapärane laps, kellele sünnikaardi koostasin? Vannun kogu vaimsuse nimel, et see jääb meie vahele. Nagu pihisaladus.” Von Vang justkui püüdis mind hüpnotiseerida. „Ega ometi sinu enda sohipoeg! Kellele varakult presidenditeed soovid sillutada? Et tuleks üks tõeline riigimees.” Tema silmis hiilgas võitlusvalmis valgekaartlase terast.

„Ei. Ta ei ole otse minu poeg.” Patsutasin oma „eriluurekoera” turja, kes on tegelikult kõige ehtsam, heade geenide ja ujulestadega külakrants.

„Ega sa, nurjatu, ometi koerale horoskoopi tellinud?” jahmus silmanähtavalt pettuv von Vang.

„Oh ei, mis sa nüüd. Nii labane ma ka pole. Kuigi vanus ju nagu klapikski.”

„Aga kellele siis ometi?!”

„Olendile, kes elab juba kaheksa aastat terraariumis. Teole tellisin, kõhtjalgsele limusele. Suured maismaateod elavad kümneaastaseks. Nii noori presidendiks ei valita.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming