Tõejärgne induktiivne oma(s)ilm

Teaduse autoriteet allutatakse üha enam kogukonna meelsusele, mis taandub karjainstinktile, hääle tugevusele, ühismeedia kasutamise vilumusele ja karismale.

AHTO LOBJAKAS

Eelmise aasta detsembris Tallinnas peetud inimõiguste instituudi aastakonverentsil tõusis sadade respektaablite kuulajate ridadest Rootsi endine õiguskantsler Elisabet Fura ja esitas lühikese mureliku monoloogi: Rootsis tahtvat mitmed raamatukogud eemaldada kogudest Pipi Pikksuka jutud, kuna viimase isa oli neegrikuningas. Juba olevat eemaldatud Tintini Aafrika-seiklused. Kümned lugupeetud pead ümber Fura noogutasid tõsiselt: poliitkorrektsusega on üle piiri mindud. Teemaplokki juhatanud Eesti õiguskantsler ütles viisakalt, et Fura osutus on väärtuslik panus debatti. Ainult — Fura jutt polnud tõsi. Lühikese visiidiga rootsikeelsesse Wikipediasse saab teada, et üks Stockholmi raamatukogu tegi paari aasta eest tõesti otsuse Tintini lood lasteriiulitelt täiskasvanute omadele tõsta, kuid tühistas selle furoori tõustes. Pipi Pikksuka raamatud on Rootsi raamatukogudes täiesti olemas, kuigi uusväljaannetes on pehmendatud teatud lõikude sõnastust.

Juhtunu ilmestab nn “tõejärgsuse” fenomeni laiemalt: hajumas on ratsionaalsuse reeglitele apelleeriva arutlusprotseduuri autoriteet. Üha kaootilisemas ja ebaselgemate piiridega ühiskondlikus ruumis asendub see arhailisemate tõe sedastamise vormidega, mis kuuluvad pigem amfiteatrisse kui konverentsi­saali. Muutuvad alused, millelt midagi saab ilmneda tõena, tegelikkusena, päriselt kehtivana. Nihe tõstab tõe välja teaduse sfäärist, mille reeglid on oma olemuselt deduktiivsed, liiguvad üldiselt üksikule. Praegust tõde iseloomustab vastupidine printsiip, nimetagem seda oma-silm-on-kuningas-põhimõtteks. Selle rajav oim on verifitseeriv, tuvastav. Paralleel teadusliku ratsionaalsusega on siiski näiline: tuvastamisprotseduur, niivõrd kuivõrd ta on üldse protseduur, viib tõe sedastamise argistesse kontekstidesse, kus otsustusmehhanismid ei ole enam põhiosalt ratsionaalsed ega tihti isegi mitte verbaalsed.

Faktitõesusel ja selle probleemidel on lähedane seos moraaliilmaga. Ühelt poolt ei saa see tulla üllatusena, sest teaduse progressiga käsikäes kulgenud liberalismi esiletõus ongi olemuslikult olnud teaduslik-tehnilise maailmavaate eetilis-moraalne väljendus. Progress peab teenima kantiaanliku indiviidi huve. Pole juhuslik, et poliitilises liberalismis on John Rawlsist peale võtmemõisteks tõstetud protseduur. Rawlsi protseduuriline õiglus rajaneb reeglitel, mille õigustus on nende ratsionaalsus.

Sama seos teaduse ja normi vahel on nähtav tõejärgses reaktsioonis, kuid vastupidises tuletusjärjekorras. Esiteks tuleb moraalne impulss, et vabastada indiviid universaalse ratsionaalsuse diktaadi alt, anda talle enesemääramise võimalus oma identiteedi baasil. Epistemoloogiliselt sisaldab see manööver skepsist kõige suhtes, millest kuninglik oma silm aru ei saa. Paralleelselt kasvab plahvatuslikult pseudoteadus: induktiivne vaade maailma näib vastuvaidlematult tõestavat, et inimesed erinevad rassi, usu ja kommete poolest, kuigi kõigi võrdsust postuleerinud liberaal-teaduslik maailmavaade on üritanud seda varjata ja alla suruda.

Praegune reaktsioon on teatud mõttes naasmine pseudokeskaega. Teaduse kaine autoriteet allutatakse üha enam kogukonna meelsusele, mis seab piire lubatavale ja mittelubatavale kogu ühiskonnaelus. Pseudo on see manööver muidugi seetõttu, et ilma reaalse, elus kogukonnatraditsioonita taandub juba ammu atomiseerunud ühiskonnas autoriteet vältimatult karjainstinktile, hääle tugevusele, ühismeedia kasutamise vilumusele ja karismale.

Faktitõe asemikuks pürgiv kogukonna tõde toob koos ratsionaalsete protseduurireeglite autoriteedi hajumisega kaasa ka (päris)ekspertide ja teadlaste mõjuvõimu kao. Selle tendentsi esimesed märkimisväärsed ilmingud lähevad tagasi kümnendi algusse, mil Kreekas, Itaalias jm tekkis terav avalik reaktsioon tehnokraatide vastu, kes said eurotsooni tahte vahendajatena de facto kontrolli riigieelarve üle. Võõrast tarkust tõrjuv subjekt jäi siin konventsionaalse suveräänsuse piiridesse, olles kas rahvas, valijaskond, kreeklased vms. Induktiivne trend Brexiti, Trumpi „Teeme Ameerika jälle suureks!“ ja lugematu arvu muude uuspopulistlike liikumiste näol on selle sisult demokraatliku impulsi kaaperdanud.

Kollektiivse enesemääramise printsiibi kese on vastavalt nihkunud demokraatliku suveräänsuse transtsendentselt aspektilt argisemale, rahva tahtelt tema nn tervele mõistusele. Otsapidi on viimane ankurdatud käegakatsutavasse füüsilisse reaalsusse, loomulikkusse, mida füüsiline ja vaimusilm välise abita ise seletada suudab. Ilma sellise võimeta loomulikkust tajuda ei ole inimesel iseseisvust ega selle sõna sügavas mõttes identiteetigi — nii väidavad uuspopulistid. Loomulikult on siin tegemist sügavalt hämara ja ebakriitilise vaatega, sest ilma „väliseta“ ei ole olemas mingit ilmataju.

Muidugi, Rawlsi protseduuri­õiglus ning ehk ennekõike Habermasi kommunikatiivne ratsionaalsus liberaalse ilmavaate ootuste kõrgeima kehastusena on ise ehitatud savijalgadele. Ratsionaalses kommunikatsioonis sünnib konsensus vaid siis, kui indiviidilt on võetud viimanegi omapära, nagu Rawlsi algpositsioonis teadmatusloori taga. Igas vähegi realistlikus arutelu­situatsioonis, kuhu pole sisse ehitatud hädavajadust või sundust konsensusele jõuda, on debatt erimeelsuste tsementeerimise vahend. Seetõttu on ka tõejärgsetega rohkem debateerimine tühja tuule tallamine: asjad liiguvad üha enam teises suunas, induktiivselt positsioonilt pole mitte üksi arvamus vaba ja vaieldav, vaid ka teadus ise. Ratsionaalsuse eeldus aruteludes enam ei toimi. Nii sai näiteks USA keskkonnakaitse agentuuri 14. administraator Scott Pruitt öelda, et ta pole nõus, et süsihappegaas on iseenesest üleilmse soojenemise peamine põhjus, ja kinnitas, et debatti tuleb jätkata. Debatt on endiselt väärtus, vähemalt näiliselt, aga protseduuri deus ex machina asemel on tema ankruks induktiivne oma silm.

Tõe asemel – selle fiktiivsus ja sõltuvuslikkus on klišee vähemalt Nietzschest saadik, tehes tõest orvu jumala haual – on meie aja tegelik mure avalikkuse ratsionaalsuse osutumine illusiooniks. See ennustab halba mõlemale meie senist maailma kandnud elevandile: teaduslikule maailmavaatele ning liberaalsele eetikale, millest on välja kasvanud lääne põhiseaduslikud normid. Teadus muidugi ei kao, aga muutub järjest instrumentaalsemaks, rakenduslikumaks ja kildkondlikumaks, poliitilisemaks. Küll aga hävib liberalism, kaob selle keskne kandev tala ameliorism ehk elu parandatavuse idee – sel mõttel ei ole reaalset sisu ilma universalismi ja idealismita. Võimalikuks saab kõik, hea ja halb. Tõde on tugevama õigus.

Tõejärgse tuleviku kohta saab teha vaid oletusi. Kandvaid aspekte näib olevat kaks. Esiteks ollakse suunatud identiteedisedastusele: emantsipatsioonile, enesemääramisele, autonoomiale, aga rõhutatult antikantiaanlikus ja mitteuniversalistlikus võtmes. Vabadus on tunnetamata paratamatus. Toimib ta kogukonna validatsiooni ja mobilisatsiooni toel, mis on siinses kontekstis lihtsalt viigileht karjainstinkti ees. Teine on juba osutatud epistemoloogiline perversioon nn teaduslik-tehnilisest maailmavaatest, mille eksperimentaalne mõõde on viidud induktiivsesse absurdi. Kõik tuleb katse-eksituse meetodil ise, uuesti avastada. Vastasel juhul, ütlevad uuspopulistid, puudub kogukonna identiteedil suveräänsus ning see jääb alati laenatuks või ebaehtsaks. Tegemist on Rawlsi algpositsiooniga, millelt on võetud protseduur, ratsionaalsus ja õiglus. Teadus kui ratsionaalne tegevus on allutatud moraalsele eelarvamusele: bioloogid seavad juba täna piire põhiväärtustele.

Tuleb rõhutada, et induktiivne tõejärgne impulss tõuseb liberaalse ühiskonnakorralduse deklasseerunud liikmete ridadest. See ei ole – ega saagi olla – mõni liberalismist rikkumata alternatiiv usu-, traditsiooni- vms algme näol. Uue ühiskonnakorraldusena, kui asjad sinnamaale jõuavad, teostab tõejärgsus end atomiseerituse pinnalt. Kollapseeruvad senise maailmapildi määravad mõõtmed. Peale universalismi on kadumas ka diskursiivne kontakt meie tsivilisatsiooni ajalooga – see, mida Peter Sloterdijk nimetab kirjavahetuseks mineviku mõtlejatega. Eriti annab see tunda lääne perifeerias, kus tõejärgsus on saamas peavooluvaateks ja kus Platonit, Descartes’i jt loetakse – kui üldse – nagu Houellebecqi, oma piiratud silmapiirilt.

Tõejärgsuse ühiskondlikud toimemehhanismid avab olemuslikult arvamusküsitluste fenomen. Kui viimane inimõiguste konverents ilmestas nähtust hillitsetult ja parketilõhnaliselt, siis sotsioloogia instrumentaliseerimine avaliku arvamuse autoriteedi kehtestamiseks annab selgema sissevaate uude ajastusse. „Kes tulistas alla Malaysian Airlinesi lennuki?“ on juba reaalselt esitatud küsimus, rääkimata variatsioonidest teemadel „Mis toimub Süürias?“ ja „Kas Venemaa ohustab Baltimaid?“ Kiirus, millega selliste küsitluste korraldamise ja levitamise õigus on võrdsustunud avalikkuse õigusega teada ja kõige üle ise otsustada, osutab juba toimunud muutuste sügavusele. Selliste küsitlustega ei mõõdeta enam kriitiliselt avalikkuse muutuvaid hoiakuid, vaid neis nähakse tõe sedastamise vormi. Kui mitte veel tingimata selle kohta, kes tulistas alla Malaisia liinilennuki, siis juba kogukonnale sellest teadaandmist, mida see arvab, teab ja mõtleb. Viimane on tõe vaatepunktist seda määravam, mida enam tõde ongi oma-silm-on-kuningas-positsioonilt tuvastatud asjade seis.

Praegu ja lähemas tulevikus on probleem veel sõnastatav eetika, s.t liberaalse ühiskonna väärtuste positsioonilt. Veel toimib absurdi (ja võikuse) pidurdav efekt, kui sama mehhanismiga ajatumalt pinnalt küsida: mida teadmisväärset saame teada tuimalt edasi antud vastuse­protsentidest küsimusele „kas homoseksualism on õigustatud?“ või „kas holokaust toimus?“ Loomulikult mitte midagi, tegemist on põlastusväärse kategooriaveaga. Need seisavad ühes reas selliste ajalooteaduse võimalike problematiseeringutega nagu „kas USA loobus orjapidamisest liiga vara?“ või „kas naistele anti valimisõigus liiga vara?“. Kuid sellised küsimused (täpsemalt: rünnakud) on ideoloogiaräbalate tsunami terav serv, millega lõhutakse tänase maailmakorra alusväärtusi. Väärtusi, milleta tänane individualistlik elukorraldus pole pikas plaanis võimalik, sest kui kaovad ratsionaalsete arutelureeglite autoriteet ja seda toetavad ideaalid, siis pole võimalik mõõta ka head ja kurja.

Tänased väärtused kehtestavad, et ei mainitud küsitlused ega nende „tulemused“ pole ükskõik kui hästi informeeritud või teadusliku avaliku debati legitiimne objekt. Selline debatt instrumentaliseerib inimväärikuse, mis on ühiskonna kooselu kese ja alus. Inimese väärtus ei ole lihtsalt ideoloogilise valiku küsimus. See on lääneliku ühiskondliku leppe süda: lepe ütleb, et kõik allasurutud peavad aja jooksul emantsipeeruma. Seda teadis juba Locke, teadis Burke ja see on juba nukleaarselt olemas Hobbesi protoliberalismis. Kui parafraseerida Kanti: kui näed inimese nägu, tuleb teda kohelda inimesena.

Tõejärgsusega peetava võitluse olulisim küsimus on tolerantsus, mis pole — vastupidiselt näivale — peamiselt aktiivse suhtumise või hoiaku küsimus. Sellisena saab tolerantsusest valiku küsimus, tolerantsus laseb end kaaperdada ja deformeerida sellesama tõejärgsuse poolt, millevastane relv see peaks olema. Tolerantsuse iva on loomult passiivne: seadusekuulekus avalikus sfääris. Seal on ka Euroopa ususõdadest välja kasvanud tolerantsuse algus. Loomulikult, täielikult internaliseeritud hoiakuna on tolerantsus veel parem kui passiivsena, aga saab ka ilma. Peabki ilma, kui alternatiiv on tähenärimisse takerdumine (kas sallida tuleb ka mittesallimist?). Teine oluline aspekt on pseudoteaduslikkuse eemalehoidmine ühiskonna eetilisest debatist, et õigused ja väärtused ei muutuks falsifitseerimise objektiks, mida nad aga olemuslikult olla ei tohi ega saa.

Tõejärgsus ei seisne tõdede ja faktide müstilises ning kahetsusväärses kadumises, vaid üldkehtivate ratsionaalsete protseduurireeglite autoriteedi murenemises. See on probleemi süda koos identiteedi-, objektiivsete ja normatiivsete küsimuste piiride hägustumisega. Enamuse õigusel, täpsemalt karjainstinktil, ei tohiks olla kohta ei teaduses ega eetikas. Teadusel omakorda pole midagi põhjapanevat öelda eetikas. Nende kategooriliste eraldusjoonte uuesti ja uuesti tõmbamine on kõige tähtsam samm võitluses tõejärgsusega, millega tähistatakse avaliku praktilise mõistuse fragmenteerumist ja libisemist üha skeptilisemasse default mode’i.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming