Tõe mäetipul asub vabaduse kalmistu

Kaarel Tarand

Monopolidirektor suvatses pahandada eelmise nädala Sirbis ilmunu peale. Täpsemalt öeldes rebis Reformierakonna peasekretär Kristen Michal muu meedia kaasabil kontekstist välja mõne lause Indrek Neivelti täiesti kvaliteetsest ning põhjendatud arvamusest Eesti lähituleviku arengu kohta ja kuulutas: „Indrek Neivelti avaldus ajalehes Sirp, justkui võiks Euroopa Liit nõuda Eestilt astmelise tulumaksu kehtestamist ja ettevõtete tulumaksuvabastuse  lõpetamist, ei ole pädev” (Delfi).  

Vähe sellest, et ebapädev olevat Neivelt, seda on ka terve Sirbi toimetus, kust lasti välja avaldusi, „mis võivad väljapoole saata valesid  signaale ning seega otseselt kahjustada Eesti konkurentsivõimet”. Signaal on saadetud ja tagasi seda ei kutsu. Niisiis, kui Eesti konkurentsivõime saab lähiaastail kahjustatud, siis on uurimisorganitel teada, kust süüdlast otsida.       

Peasekretäri avaldus peegeldab ilmekalt meie poliitilisele areenile jõulist pealemarssi tegeva uue, enda kujutluspildis karastatud terasest (kuigi tegelikult kasvab lindlates ju just pehme ja õrn liha) poliitikute põlvkonna arusaama tõest ja selle monopolist, vaba mõttevahetuse vormist ja sisust. „Vait olla ja edasi  teenida! Õige Tee Partei hoolitseb teie konkurentsivõime eest, mis säilib surmatunnini (ja võib-olla isegi postuumselt).” Siiski võiks enne avalduse tegemist püüda lause lõpuni lugeda ning mõelda, mille kohta see käib.       

Indrek Neivelti jutu kontekst oli, et sarnaselt paljude ühenduste või organismidega seisab ka Euroopa Liit igal ajahetkel püsivalt valiku ees: arene või sure! Areng on ELis omakorda valik laienemise ja süvenemise vahel. Laienemine on teatavasti pikemaks ajaks läbi, järelikult süvenetakse. Julgeolekupoliitikas on see juba toimunud ja käib vilgas välisametkonna loomine. Majanduspoliitikas on sõnastatud üldreeglid (kaupade, teenuste, kapitali ja inimeste vaba liikumine), mille täpsustamisel, sh õiglase konkurentsi tagamiseks, jõutakse paratamatult seni liikmesriikide ainupädevuses olnud eelarvete ja maksudeni. Tegelikult ongi ju juba jõutud. Mida muud need Euroopa eelarvevolinik Lewandowski augusti alguse avaldused ikka muud tähendasid kui rahvaste valmisoleku katsumist.       

Eeldusel, et süvenemise (ehk suurema föderalismi) jätkumisel on rahateema juba laual, on kõige konkurentsivõimetum käitumine jätta oma lähtepositsioon aruteluks ja võimalikud kauplemise, vahetamise ja järeleandmise kohad üldse sõnastamata. Sõnastada ei saa positsiooni aga partei direktiiviga, vaid avaliku arutelu käigus. Kui parteiline kiirreaktsioon on arutelu avamisele, et arutelu tuleb kohe lõpetada („vale signaal väljapoole”), siis on tegu demokraatlikus riigis võimulolija suust täiesti vale signaaliga.       

President Ilves märkis oma 20. augusti  kõnes: „Ma olen mures, et meie sageli rentslisse kalduv poliitiline väitluskultuur, sallimatus ja vastandumine on laienemas ka kultuurisfääri. Eriti murelikuks teeb mind nende rünnakute keskne sõnum, et kultuuriinimesed ei tohi oma arvamust avaldada. See hirmutab, sest paljud ongi juba õppinud, et targem on vait olla. Targem on justkui vaguralt vaikida, taluda nõmedat diktaati, minna südametunnistuse vastu, aga samas kaitsta iseenda või  oma loomingulise ühenduse majanduslikku heaolu.” Küsimus ei ole eriliselt kultuuri-inimestes, vaid kõigis parteitutes, kes oma arenematuse tõttu parteilisel peajoonel ei sammu.     

Praktika kinnitab muuseas, et südametunnistuse müümise eestki ei saa enam raha. Eelmise Sirbi küsitluses (mille lõpuosa avaldame tänasel kõrvalküljel) rõhutasid mitmesuguse taustaga arvajad, et majanduspoliitiliselt oleme ummikus ja seniste dogmade külge klammerdumine enam tulevikus lisaraha ei too. Lisan, et Eesti majandusest kui regulatsioonis iseseisvast ja ainult turgude kaudu muu Euroopaga seotust rääkimine on mõttetu. Ajaleht Äripäev nõudis, Neivelti arvamusega omakorda vildakalt haakudes, et erakonnad  keskenduksid märtsis riigikogu valimiste eel maksudebatile. Tore, kuid Eesti maksunduse heast ja halvast pole Euroopa Liidu kontekstita enam midagi rääkida. Ei olnud juba kümme aastat tagasi, kui Eesti valitsus pidas Euroopa Liiduga liitumisläbirääkimisi (ja Reformierakond oli toona pidevalt valitsuses) ning maksupeatükis murti piike nii ettevõtete tulumaksu, aktsiiside kui ka käibemaksu asjus, rääkimata siis keskkonnamaksudest.       

Ja lõpuks, tõe vardjatele väike tähelepanek mõtteaineks: Eesti põhiseaduses ei leidu sõna „konkurentsivõime”, see-eest aga räägitakse seal arvamus- ja mõttevabadusest ning õigusest vabalt levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja muud informatsiooni. Kas juba põhiseaduse loojad ise tahtsid meie konkurentsivõimet kahjustada?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming