Tõde ei ole kandiline

Mikko Lagerspetz

Tõde võib olla lihtne, vaieldamatu ja kergesti äratuntav, leiab Lauri Vahtre ja toob selle kinnituseks väite: „tellis on kandiline, on kandiline, on kandiline, ja selles küsimuses mingit teist tõde olla ei saa”. Pealtnäha oleks justkui tegemist faktiväitega, millele võiks vastu vaielda – mida siis arvata Põhja-E uroopa telliskivigootikast või sellest inspiratsiooni ammutanud hilisematest arhitektuuristiilidest, kus on kasutatud väga mitmesuguse vormiga tellist? Aga Vahtre lisab igaks juhuks: „kui ta oleks ümmargune, siis ta poleks tellis”. Nüüd näeme, et tegemist on lihtsalt definitsiooniga,  s.t analüütilise, mitte sünteetilise lausega. Ükski definitsioon pole „tõde” või „vale” iseenesest, vaid selle väärtus oleneb seosest, kus seda tahetakse kasutada. Arhitektuuriajaloolane eelistaks ehk defineerida tellist selle koostise või valmistamisviiside alusel, arhitekt võiks lähtuda tellise kasutamisviisidest ehitamisel (vrd „silikaattellis” jne). See, mida nimetada telliseks, peab olenema otstarbest, milleks meil definitsiooni on vaja.

Vahtre on seekord sihikule võtnud erinevad tõe ja väärtuste relatiivsust põhjendavad filosoofilised arusaamad.  Ta näitab ennast kui terve talupojamõistuse esindajat, kes vastandub autasudega pärjatud, ohtralt leheveergudel esinevale „peavoolule”. Ta oletab, et Teise maailmasõja järel tekkis „esimest korda inimkonna ajaloos” olukord, kus „ei seisnud vastamisi mitte kaks arusaama sellest, mis on tõde, vaid väide, et (absoluutne) tõde on olemas, ja väide, et (absoluutset) tõde ei ole”. Epistemoloogilise relativismi vastu esitab ta küll märgatavalt vanema, juba Platoni aegadest tuntud paradoksi: väide „absoluutset tõde ei ole olemas” on iseenesest esitatud vormis, mis absoluutse tõe  olemasolu nõuab. Praegu jätan selle paradoksi üle juurdlemise loogikutele ja nõustun seniks formuleeringuga, mida ka Vahtre ise tunnustab: „Võime väita, et siiamaani pole tõde veel leitud, aga kas ta üldse olemas on või kas me ta kunagi leiame, selle kohta võib öelda vaid „ei tea””. Sellest võiks minu arvates järeldada, et ühiskondlikus diskussioonis ei tasu kiirustada mõne väite absoluutseks tõeks kuulutamisega, vaid võimalikult suurel määral kuulata kõikvõimalike arusaamu ja argumente. Tegutsemise aluseks on ilmselt siiski vaja võtta mõni arusaam tõest. Nii nagu tellise definitsioonidesse,  tuleb ka sellesse suhtuda kui mingi otstarbe jaoks hetkel vajalikku, aga mitte ammendavasse või ainuõigesse tegelikkuse kirjeldusse.

Vahtre teine väide on suunatud „kirglike tolerantsikuulutajate” vastu: dualism – asjade jagamine headeks ja pahadeks jne – „struktureerib iga seni teadaolevat mõttemaailma” ja on tema arvates seetõttu nähtavasti õige. Võib kindlasti nõustuda, et dualism on mugav, universaalselt tuntud ja paljudes olukordades tavapärane viis maailma vaadelda; sellest ei saa siiski kuidagi järeldada, et dualism vastab kõige rohkem tõele või – mis minu arust peaks olema peamine – ette võetud konkreetsete ülesannete lahendamiseks alati kõige arukam lähenemisviis. Ümmarguste telliste nimetamine mitte-tellisteks on ehk mingis olukorras vajalik, aga tihti siiski mitte. Üllatuslikum on Vahtre viimane väide, mis tema arvates annab kõlblusele teadusliku põhjenduse: indiviidide geneetilise läheduse ja nende vastastikuse eneseohverdamise määra vahel olevat seos. Ta vist ei märka, et see W. D. Hamiltoni esitatud, putukate kohta käiv hüpotees avaks inimühiskonnale üle kantuna ukse kõige äärmuslikumale  moraalsele relativismile – teo moraalse väärtuse kriteeriumiks saaks selle kasulikkus tegutsejaga geneetiliselt sarnaste isikute jaoks. Sellisel geenipõhisel kõlblusel oleks vähe ühist sellega, mida praegu kõlbluseks peame. Seni peetakse ju näiteks „onupojapoliitikat” või rassismi ebamoraalseks. Sellise vaidluse õige koht ei ole muidugi kultuurilehe veergudel, vaid filosoofia esmakursuslaste seminaril, kus saaks siis veel näiteks selgitada, mida Foucault ütles ja mida ta ei öelnud.

Vastuse Sirbi lugejateni jõudmine tundub siiski  tarvilik seetõttu, et Vahtre arutlusviis tuletab meelde paljusid sõnavõtte, mida Eestis praegu on kuulda. Nendega soovitakse oma tõde kehtestada ainuõigena ja edasist arutlust välistavana ka selliste küsimuste puhul, mille kohta ühiskonnas ja asjatundjate hulgas tegelikult esineb lahknevaid arusaamu. Tihti on nende küsimuste puhul faktid, tõlgendused, väärtushinnangud ja pragmaatilised huvid läbi põimunud viisil, mis igal juhul välistab ainuõige „tõeni” jõudmise. Sellegipoolest esineb üha rohkem väiteid stiilis „eestlane on selline on selline”, „ajalooline tõde on selline on selline”,  „Eesti rahvuslikud huvid on sellised on sellised”. Tundub, et vaimne õhustik on viimastel aastatel muutunud. Hoopis teistsugune, „avatud ühiskonna” idee oli 1990. aastatel ka siinmail populaarne, suuresti tänu George Sorosi tegevusele. Tegemist ei olnud lihtsalt miljardäri fiksideega, vaid see oli teatava, totalitaarsetele vaadetele vastanduva filosoofia osa. Selle lähtekohaks oli inimese ekslikkus, mistõttu iga „tõde” tuli käsitleda kui hetkel kehtivat, aga tulevikus võibolla revideerimisele kuuluvat arusaama. Ühel tõel põhinevale „suletud ühiskonnale” vastandas Soros pluralistliku  „avatud ühiskonna”. See ei olnud ainult suletud ühiskonnast demokraatlikum, vaid tuli ka paremini uute väljakutsetega toime. Vahtre nimetab vaidlust traditsionalismi ja antitraditsionalismi vastuseisuks. Ta unustab siinjuures, et skeptitsism ette antud tõdede suhtes kuulub ise õhtumaade ühte sügavalt juurdunud mõttetraditsiooni, mis on märgatavalt vanem kui näiteks ta enda esindatud arusaamad rahvuslusest. Õigem olekski rääkida vastuseisust suletud ja avatud ühiskonna, suletud ja avatud mõtlemise – või, miks mitte,  kandilise ja mitmevormilise „tõe” vahel.