Ütle üks õige Makedoonia nimi

Toomas Alatalu

Kuusinen üritas juhtida vaid Soomet või Karjala-Soomet, ent mitte kunagi Karjala ANSVd! Nagu teada, sai NATO viimase tippkohtumise esimeseks tagasilöögiks Balkani poolsaare sisemuses asuva poole Eestimaa suuruse riigi väljajätmine allianssi kutsutavate nimekirjast sel lihtsal põhjusel, et üks NATO liikmesmaadest ei pea teda Makedoonia Vabariigiks, vaid (häda sunnil) endiseks Jugoslaavia Makedoonia Vabariigiks. Esimese nime kasutamisega on nõus vähemalt 118 riiki, k.a USA, Suurbritannia, Hiina ja Venemaa, ent vastu on Kreeka ja tuleb välja, et konkreetses poliitilises konjunktuuris sellest piisab!? Asi on just nimelt konjunktuuris, sest tegu on pikka aega kestnud probleemiga ja siiani on lahendusi ikkagi leitud (ja seda ka mitme rahvusvahelise organisatsiooni raames). Kas või kasutades esimest nime kõne- ja teist kirjavormis! Nüüd aga kõlab suurriikide leeris (Kreeka jäikade toetajate hulka kuulub Prantsusmaa) jutt, et NATO sees ja Euroopa südames ei peaks olema mitte nelja- (Bosnia ja Hertsegoviina, Montenegro, Kosovo, Serbia), vaid viieriigiline (pluss Makedoonia) kasvupotentsiaal!? Kes tehtust tegelikult kasu lõikab, kas NATO või viimasele mainitud grupist avalikult üle Serbia vastanduv Venemaa, näitab aeg. Ja tõenäoliselt üsna varsti.

 

Slaavlased Egeuse mere äärde

Probleemi iva on teada: muinasajast peale kuulus, kuid hiljem varju jäänud Makedoonia osutus Ottomani türklaste Euroopast väljatõrjumise käigus mitte iseseisvaks, vaid Serbia, Bulgaaria ja Kreeka vahel jagatud alaks. Esimese maailmasõja järel läks tänane tülipõhjustaja Serbia koosseisu, Teise maailmasõja päevil andis Hitler selle ala üle Bulgaariale. Sestap võttis kohalik antifašistlik komitee 2. VIII 1944 vastu pöördumise „Bulgaaria ja Kreeka võimu all olevatele makedoonlastele” kutsumaks viimaseid üles võitlusele iseseisvuse eest. Algselt sündis Demokraatlik Makedoonia, 1945. aastal sai sellest (pärast esimese liidri Andonov-Cento vangistamist) Makedoonia rahvavabariik Jugoslaavia koosseisus. Järgnes viis rahutut aastat, sest mõnda aega püsis õhus Jugoslaavia ja Bulgaaria punajuhtide Josip Broz-Tito ja Georgi Dimitrovi idee Balkani slaavlaste ühisriigi loomisest, mille väljasuretamises (ka otseses mõttes, kui silmas pidada Dimitrovi salapärast surma 1949. aastal) olla suurimad „teened” Stalinil. Oli ka kava Kreeka Makedoonia provintsi kättesaamiseks, mis tähendanuks (Moskvas toona vägagi populariseeritud) slaavlaste uut väljajõudmist Egeuse mere äärde. Just seda viimati mainitud ideed peetakse peapõhjuseks, miks Kreeka kommunistid said kodusõjas (1946–49) USA-Briti toetatud paremvalitsusega abi üle piiri Jugoslaaviast. Belgradi-Moskva avalik tülliminek 1948. aastal suretas siiski välja ambitsiooni, mille eeskujuks oli ilmselt meie lähikonna Karjala. Millest jutt?

Nagu teada, on kümneid naaberriike, kus on samanimelisi provintse või piirkondi ja see ei too kaasa mingeid probleeme. Olukord aga muutub niipea, kui üks naabritest kuulutab end iseseisvaks riigiks, sest miks mitte nüüd enda kätte saada ka teine samanimeline ala samasse rahvusesse kuuluvate asukatega? Nõukogude Liidu 1936. aasta põhiseadus aga nägi teatavasti ette uute liiduvabariikide vastuvõtmist ja kui Hitleri õnnistusel alustatud kogu Soome vallutamine ebaõnnestus, tegi Stalin vähemalt pool sammu edasi, muutes 31. märtsil 1940. aastal Karjala autonoomse vabariigi Karjala-Soome NSV-ks. Antud sammule juurdemõeldu tegelik pikkus sai selgeks neli aastat hiljem, kui Stalin pakkus kõiki liiduvabariike ÜRO asutajaliikmeteks ja, ennäe imet, Ukraina NSV ja Valgevene NSV saidki! Soome Vabariigilt võetud tohutute aladega (9% territooriumist) suureks paisutatud piirkonna Soomeks ümbernimetamine mõjus kirve riputamisena Soome kohale. Eriti kui silmas pidada 1939. aastal Stalini poolt ametisse pandud Terijoki vastuvalitsuse („Soome Demokraatliku Vabariigi”) juhi Otto Kuusineni saamist Karjala-Soome NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks (1940–56) – see suurte mängude mooramaamees juhtis või üritas juhtida vaid Soomet (1918, 1939-40) või Karjala-Soomet, ent mitte kunagi Karjala ANSVd! Häbiväärne Soome karistamise lõpetamine 1956. aastal tõi kaasa Karjala-Soome NSV degradeerimise Karjala ANSV-ks Venemaa NFSV koosseisus asuvaks. Nagu toona ametlikult teatati, toimus muutus Soome Vabariigi palvel. Kuusinen asus lõplikult Moskvasse…

Samas on teada, et Balkanil jälgiti toona väga tähelepanelikult, mis toimus Balti riikides ja Soomes. Milovan Djilas, kes Tito ülesandel käis sõja päevil ja pärast seda Stalini jt Moskvas kõnelusi pidamas, on oma memuaarides  maininud Ždanovi (kes NSVL Ülemnõukogu liidunõukogu väliskomisjoni esimehena oli kahtlematult peaarhitekt Eesti, Läti, Leedu ja Tõva „liitmisel” NSV Liiduga) kahetsust selle üle, et Soome jäi okupeerimata (tõeline „ananassriik, sest soomlased teevad korralikult tööd ja täidavad pealepandud kohustusi”!). Rääkides ja kirja pannes teise „muresid”, peeti silmas ka ennast: Kreeka kodusõja päevil aga kõlas kord siin, kord seal idee Makedoonia rahvavabariigi loomisest pealinnaga Thessaloníkis (tuntud ka Kreeka linnana Saloníki).

Nii pole raske aimata, mis tunded valdasid kreeklasi pärast teadet Makedoonia iseseisvuse väljakuulutamise kohta 8. septembril 1991. Seda rahvahääletuse tulemusena ja üldse tuleb makedoonlaste kiituseks öelda, et nad jäid kõrvale järgnevalt puhkenud vaenutegevusest teiste liiduvabariikide vahel. (Sõda jõudis Balkani stabiilsuse tõelisse kantsi alles 2001. aastal ehk pärast NATO sekkumist Kosovos toimuvasse, mis jätkus venelaste puntivõtmise ja arusaamatu, käed rüpes, istumisega. Võib väita nii: üks albaanlaste kogukondadest pidi lihtsalt märku andma ja selleks osutus Makedoonia suuruselt teine rahvusgrupp…)

Tegelikult võinuks ka just Makedoonia olla koht, kust vaenutegevus väljunuks puna-Jugoslaavia raamidest. Asi on selles, et 20. novembril 1991. aastal jõustunud Makedoonia põhiseaduse preambulis on viide ülalmainitud 1944. aasta 2. augusti  avaldusele. Euroopa Ühenduse tegelased võtsid neile näitamiseks toodud teksti kiretult ja kribasid edasi vastutusrikast tööd, pannes kirja kahe punaimpeeriumi liiduvabariikide iseseisvumise printsiibid, mille alusel leiti (15. detsembril 1991), et (vaid) Sloveenia ja Makedoonia on iseseisvuskõlblikud. Nüüd kukkus Kreeka topelt karjuma ja selle tulemusena võeti kõikidelt endistelt Jugoslaavia vabariikidelt lubadus mitte esitada Euroopa Ühenduse riikidele territoriaalseid pretensioone.

Kuigi algus tõotas probleemitut kulgu: Makedoonia iseseisvuse esmatunnustajaks sai Bulgaaria, kel omalgi Makedoonia piirkond. Kuid kreeklased olid häälestatud teisiti: 1992. aasta 13. aprillil kirjutasid kõik Kreeka erakonnad alla leppele mitte tunnustada ühtegi naabri nime, kus on sees sõna „Makedoonia”. Ja läkski lahti – Makedoonia esitas taotluse ÜROsse astumiseks veel 30. juulil 1992, ÜRO 181. liikmesriigiks saadi aga alles 7. aprillil 1993 „endise Jugoslaavia Makedoonia Vabariigi” nime all. Tasub teada ka selle ingliskeelset kuju the Former Yugoslav Republic of Macedonia = FYROM, sest järgmise kompromissina ei istu selle riigi delegatsioon saalis ega kuulu nimistutesse mitte M ega ka F (lühendi esitäht!) järgi, vaid t ehk siis lihtlabase the esitähe järgi!? Siinkohal tuleb rõhutada ja see on ka vastavas ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioonis nr 817 sees, et tegu olla ajutise nimega. Kui lisada, et Makedoonia andis järgi ka pikaleveninud (1992–95) lipuvaidluses Kreekaga, siis on ammu aeg küsida – kaua võib üks riik teisele kaikaid kodarasse pilduda? Seda enam, et varsti on ees Makedoonia liitumine Euroopa Liiduga?

 

Makedoonlased või kreeklased

Toimuv on seda kummalisem, et Kreeka – erinevalt Makedooniast – ei tunnusta oma rahvusvähemusi ja pole ratifitseerinud Euroopa Nõukogu rahvusvähemuste kaitse konventsiooni. Rahvusvähemuste nimed tulid Kreeka võimumeestele meelde alles siis, kui Makedoonia oli juba iseseisvana maailma kaardile astunud – nüüd muudeti näiteks Põhja-Kreeka asjade ministeerium ümber Makedoonia ja Traakia asjade ministeeriumiks ning Thessaloníki lennujaamast sai Thessaloníki-Makedoonia lennujaam. Jaanuaris 2007 oli Kreeka peaminister Kostas Karamanlis juba nii kange mees, et kuulutas Euroopa Nõukogu ees: „Mina olen makedoonlane ja veel kaks miljonit kreeklast on makedoonlased.” Kreeka valimiskampaaniates eelistavad kõik siiski jätkuvalt olla kreeklased. Karamanlise sõnum Strasbourg’is sai aga paari kuu pärast vägeva vastuse: Makedoonia valitsus andis Skopje lennujaamale Aleksander Suure nime. Sest juhuslikult täitus 2330 aastat suure väepealiku ja vallutaja surmast…

Kui meenutada USA-Balti harta eeskujul 2003. aastal koostatud ja toiminud USA-Aadria hartat ning Eesti, Läti ja Leedu kaasalöömist Albaania, Horvaatia ja Makedoonia muutmiseks NATO-kõlblikeks, siis põrus Bukarestis koos ameeriklastega ka Eesti. Kreeka valitsus väidab jätkuvalt, et nende parlamendis ei leia toetust Makedoonia-nimelise riigi vastuvõtt NATOsse. Euroopa parlamendi täiskogu võttis 23. aprillil kiirelt vastu (+601,– 52, loobujaid 30) resolutsiooni, kus kuulutatakse, et nimevaidlus ei saa segada Makedoonia liitumist Euroopa Liiduga. Nips NATO-le missugune!

Pärast Bukaresti tippkohtumist taasjätkunud „õige poisslapse nime” otsingute käigusolev variant sisaldavat jätkuvalt kolme juba proovitud nime: Makedoonia-Skopje, Ülem-Makedoonia ja Uus Makedoonia ehk teisisõnu  taandumist oodatakse ikkagi Kreekalt. Solvunud makedoonlased aga saatsid parlamendi laiali ja valmistuvad uue valimiseks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming