Tittytainment’i mentaliteet

Valle-Sten Maiste

  Kesk- ja reformierakondliku kultuuripoliitika eesmärgiks on kihistunud

ühiskond ja võimalikult vähe mõtlevaid inimesi.

Äsjase kultuurialase sotsioloogilise küsitluse tulemuste avaldamise järel on just eestlaste väidetavalt vähene lugemishuvi leidnud kõige valulisemat vastukaja (Kadri Kõusaar, Rein Veidemann). Inimeste lugemishuvi suurendamise poole tasub alati püüelda. Ometi on mulje, nagu oleks tegu eesti kultuuri suurima või ainsa probleemiga, kirjameeste emotsioonidest võrsunud liialdus. Olen väga päri Marek Tamme (PM 1. IX) seisukohaga, et ei ole vaja pöörduda tagasi XIX sajandisse, kui ilukirjandus oli üks peamisi meelelahutusviise. Kõike ju võib, kuid missioonina on siiski ekslik püüda ilukirjandust “nihutada formaatide poole, mille vastuvõtmiseks kulub vähem aega” või manitseda eesti kirjanikke olema rahvasõbralikum, nagu on teinud professor Veidemann. See saab olla vaid väga halb kirjandus, mis juhindub püüdest olla mingi solidaarsuseväli, millel kreene ning lõhesid ületada, et rahvas taas kord nagu üks mees võiks jumal teab milleks koonduda. Ammu on olnud aeg unustada unistused raamatust ja kirjandussündmusest kui üldrahvalikust, linnakividelt valdadesse ja tagasi kajavast üritusest. Nendele, kellele meeldib õhata, et ei ole enam “Punaste õhtute purpuri”, “Tondiöömaja” jne laadseid kogu rahvast puudutanud kirjandussündmusi, ignorantsus raamatuilmas toimuva suhtes pole väiksem kui rullnokal, kes “labaselt” ei huvitu ja ei loe.

Kel raamatute vastu tõesti huvi, on ammugi taibanud, et kuigi Kaugveri funktsioone täidavad ühiskonnas Maire Aunaste telesaated jms, on raamatulett suursündmustest tuhandeid kordi rikkam kui viidatud aegadel. Meie kultuur rikastub nii mõtteloo, romaanide, sõnaseadmise jne osas tunduvalt jõudsamalt, kui kaasaegsete piiratud vastuvõtu- ja retseptsioonivõime kaasas käia suudab. On tõsi, et kulka raamatupoliitikas on auke, Tiina Tammeri allviidatud eesti teabekirjanduse vaeslapseossa jätmine sealhulgas. Me pole enam niivõrd vaesed, et kulka ei võiks rahastada ka kooliealiste andekate plikuskate luulekatsetusi. On mõistetav, et valdavalt sõnaseadmisele ja muidukaunidusele alteist maskuliinidest koosnevad sihtkapitalide nõukogud niisugustele taotlustele ka avatud on. Kui meil aga samal ajal jäävad ilmumata näiteks Mart Kivimäe ajaloofilosoofilised käsitlused, siis on korraga nii piinlik kui ka tunne, et kultuur pärsib omaenese rikkust. Tegu pole skandaalse üksikjuhtumiga. Samas vallas puuduvad meil Rein Ruutsoo, Andrus Porgi jt omaaegsete rahvusvahelise levikuga ajaloofilosoofiliste artiklite eestindused jne. Kulka toetab ridamisi unustusehõlma vajuvat iluliteratuuri ja raamatukogud tonnide kaupa sopakirjandust, kuigi meil puuduvad Tõnis Kahu raamat popmuusikast või Ene-Reet Sooviku käsitlused briti kirjandusest ja isegi Rein Raua või Märt Väljataga esseekogud.

Viidatu annab tunnistust meie raamatupoliitikas valitsevast tittytainment’i mentaliteedist. See Zbigniew Brzezinski loodud termin viitab odavale vaimunüristusele, mis kihistunud eliidiühiskonnas aitab täita ühiskondlikust elust välja lülitatud masside aega. Raamatuilma põhiprobleemid ei ole lugemise väheses populaarsuses, vaid raamatukogupoliitikas. Raamatukogudes on lugeja madalamatele huvidele vastutulek olnud kaugelt suuremal määral, kui Veidemann soovib, kogu iseseisvumisaja sihikindel praktika. Taasiseseisvumisaegsete raamatukogujuhtide retoorika, mille kohaselt lugejate arvu on tulnud hoida kõigi vahenditega, on viinud tegelikult kirjanduse ja lugemise lauspropageerimise äärmusvormide ärakatsumiseni. Riiklik Kroonika igamehele igapäev hommikuvoodisse kandmine on lugemissütikuna küll veel proovimata.

Kuigi kirjastajad armastavad vahel kurta, et riik ei toeta, on  kirjastustegevus otseste riiklike toetuste puudumisele vaatamata püsinud kogu taasiseseisvumisaja kasvavalt mitmekesine ja vilgas. Raamatupoliitika ja toetus võikski kulka kõrval olla eelkõige raamatukogupoliitika. Tsiteerigem veel kord Marek Tamme: “Lugemisest on saanud omaette “töö”, mis nõuab aega.” Ohter lugemine on eelkõige süvenemist armastavate inimeste vajadus, kellele raamat on jäänud meediumide arenemisele vaatamata käepäraseks heaks abimeheks. Nagu üks mees ei hakka rahvas kunagi süvenemisvõimeliseks, küll aga sõltub süvenevate inimeste osakaalust ühiskonnas, kas rahvas liigub infoajastu eesrinnas või pakub alltöövõttu võõramaisele kalkunikasvatusele. Seetõttu on raamatulugejate võimalikult hõlmavast üldprotsendist palju olulisem see, kuidas vastab raamatulett kõrgete nõudmistega süveneva lugeja huvidele ja kuidas nende kasvamise eest hoolt kantakse. Tittytainment’lik riiklik raamatu(kogu)poliitika on aga paraku seadnud eesmärgiks, et raamatulugejate seas oleks võimalikult palju kriitilist mõtlemisvõimet pärssiva vaimunüristuse tarbijaid. Selles osas on nii reformi- kui keskerakondlik kultuuriministeerium räigelt toetanud kihistunud eliidiühiskonna teket. Raamatulugemise andmestikku analüüsib ministeerium järjekindlalt lugejate üldkasvu silmas pidades. Analüüsist on välja jäetud teadmine, et lugeja huvitub humanitaarteadustest ja teatmekirjandusest samas suurusjärgus naisteromaanidega. Maha on vaikitud kuristik selle teadmise ja mitmekordse vahe vahel, millega raamatukogudes tegelikult vastavaid žanre komplekteeritakse.

Eesti kirjastajatel on valdavalt hea maitse. Selle asemel et raamatukogude komplekteerimise teel aidata kaasa tõsise raamatu ilmumisele, toetab riik lausohtralt seebitootmist ja sunnib kõiki kirjastajaid ellujäämiseks sellega tegelema. Personaalne intellektuaalne lähenemine raamatukogudes on asendunud letiteenindusega, lasteraamatukogud ja lastega spetsiifiline tegelemine on kaotatud. Laste lugemishuvi suunamise asemel pakutakse lastele ärikirjastuste vahendatud kergelt seeditavat Hollywoodi. Kesk- ja reformierakondliku kultuuripoliitika eesmärgiks on võimalikult vähe mõtlevaid inimesi.

On kirjandusinimesi, kes toetavad raamatukogude komplekteerimise sundnimistute koostamist. Ministeeriumi raamatukogunõunik ja eelmine kirjandusnõunik ütlesid, et tegu on sunniajastusse tagasiminekuga ja et on problemaatiline head ja tõsist raamatut sopast eristada. Ent kultuuriajakirjanikud saavad ju suhteliselt edukalt siiski iga päev sellise eristusega hakkama. Nii Sirbi kui Areeni kirjandustoimetajad valivad ja soovitavad iga nädal muude tegemiste kõrval ilmunud raamatute hulgast paremaid. Need kaks ministeeriuminõunikku võiksid ju ka iga nädal oma valiku teha ja personaalsete isikupäraste soovituste näol raamatukogudesse saata. (Senised ametlikud soovitusnimekirjad on olnud küll veidrad ebaisikulised rosoljed.) Minister isegi, kes kohtumisel ajakirjanikega toob nende kallutatuse paljastamiseks nii võluvalt esile kitsalt erialase keele- ja vaimufilosoofi John Searle’i ühiskondlikke ja poliitilisi implikatsioone, võiks oma interpreteerijatalenti rakendada teistegi tõsiste raamatute populariseerimisel. Kuid tundub, et tittytainmen’ti tahetaksegi.