Tiibet ja eesti ideoloogia loojang

Hasso Krull

Mis seos on Eestil ja Tiibetil? Eesti on väikese pindalaga, mereäärne ja suhteliselt lameda reljeefiga põhjamaa, Tiibet suur mägismaa, kust mere äärde niisama lihtsalt ei pääse. Eesti on asustatud väga ammu, ligikaudu kümme tuhat aastat tagasi, Tiibet aga kõigest paari tuhande aasta eest. Eesti kultuur ja usund on kuni hilise ajani põhinenud peamiselt suulisel pärimusel, Tiibetis on aga VIII sajandist innukalt tegeldud budistlike pühakirjade tõlgendamisega. Lõpuks, Eesti on viimase saja aasta jooksul olnud väga avatud kultuurimõjudele ja kõigele, mis tuleb väljastpoolt, Tiibet aga hoidis kuni Hiina okupatsioonini omaette, pole püütud ka oma kultuuri kellelegi ise tutvustada.

Nii jääbki mulje, et Eesti ja Tiibet on ajalooliselt, kultuuriliselt ja geograafiliselt ennekõike vastandlikud. Miks läheb siis Tiibetis toimuv eestlastele nii palju korda? Esimene vastus, mis seepeale antakse, näib olevat enesestmõistetav: nii Eesti kui Tiibet on tugevasti kannatanud võõrvõimu toodud diktatuuri, okupatsiooni ja genotsiidi all. Ometi pole asi nii lihtne. Eestlased ei tunne sugugi alati tugevat solidaarsust okupatsiooni või genotsiidi all kannatavate rahvastega. Kurdistani või Palestiina probleem jätab nad küllaltki ükskõikseks, rääkimata kaugematest paikadest. Rwanda genotsiid läks vaevalt kellelegi korda, ja keegi ei kanna vimma belglaste peale, kelle õudne pärand põhjustab veel nüüdki Kongos konflikte. Sest mis sellest? Eestlane tahab elada „valge inimese” moodi, isegi kui ta ei tea, mida see täpselt tähendab. Seda imelikum on aga Tiibeti väljavalimine. Niisiis, ühed kilid tapavad teisi – ja mis meil sellest?

Seepeale tulebki anda teine vastus, mis kahjuks pole niisama õilis, vaid natuke piinlik. Meie, eestlased, ei peagi muretsema kõigi maailma okupatsioonide ja genotsiidide pärast, sest meie kannatasime ainult Nõukogude Liidu vallutuspoliitika pärast. Kuna selles impeeriumis oli ametlik ideoloogia marksism-leninism, peame me tähele panema sündmusi, mille on põhjustanud kommunistlik õpetus. Kuigi Hiina kommunism on Hegeli filosoofiast ja Marxi ideedest küllaltki kaugele läinud, esindab see laiemalt võttes ikkagi sama peavoolu. Mujal maailmas võidakse küll tappa ja põletada, peksta ja piinata, kurnata ja küüditada, aga see pole enam meie asi, kui seal ei saa rääkida kommunismist. Mine tea, võib-olla USA hoopis toetab seda tegevust? Sel juhul tuleb olla ettevaatlik ja pidada mokk maas, sest pealtnäha kole vägivald võib tegelikult tähendada demokraatia kaitsmist.

Kogu see halvasti lõhnav eesti ideoloogia tuligi jälle päevavalgele 26. märtsil Hiina saatkonna ees korraldatud meeleavaldusel, mille oli organiseerinud Budismi Instituut. Kohale tulles jättis kogunemine väga hea mulje. Külmetajatele jagati lumesajus kuuma teed. Oli püsti pandud isegi telgiga lava, kus kõnelejatega vaheldumisi esinesid artistid. Kõnesid kuulates hakkas aga painama mingi üksluine monotoonsus. Keegi ei osanud midagi tarka öelda selle kohta, miks lääne juhtivad jõud Hiina vastu midagi konkreetset ette võtta ei taha. Tõepoolest, turumajanduslikus maailmas tuleb paratamatult alluda majanduslike kaalutluste diktaadile. Toogem siis parem estraadile see vana läbipekstud kaltsunukk – kommunistlik ideoloogia, ja tümitagem teda nii kuidas jaksame! Pärast on kõigil hea olla. Ärme räägime midagi sellest, kui kasulik on globaalsele kapitalismile Hiina orjatöö, ärme peatume pikemalt sellel, et tänapäeval juhib just majandus poliitikat ja mitte vastupidi. Ärme mainime poole suugagi näiteks Hiina Nike’i tehaseid, kust alatoidetud töölised ei saa lahkuda ja kus takistatakse isegi vastassugupoolega suhtlemist. See ei puutu tõepoolest meisse, sest kõik „valged inimesed” kannavad ju Nike’i tossusid. Ja üldse, nagu kunagi armastas toonitada üks eesti ideoloogia ikoone: uppuja päästmine on uppuja enda asi.

Tõepoolest, meeleavaldusel poleks saanud öelda: uppuva Tiibeti päästmine on tiibetlaste endi asi. Sel juhul oleks ju tekkinud küsimus, mille eest Eesti Vabariigi valitsust õieti kritiseeritakse? Nemad on ju kogu aeg püsinud liberaalse kapitalismi teel, kus kõiki valikuid määrab turu seadus, halastamatu majanduslik huvi. Miks peaksid nad nüüd äkki sellelt positsioonilt taganema? Mingi Tiibeti pärast? Tapetakse ja piinatakse ju mujalgi maailmas. Ega me ei saa sellepärast loobuda turumajanduse prioriteetidest. Tootmine tuleb ju ikkagi viia sinna, kus see on odavam, ning mis võiks olla veel odavam kui orjatöö? Härrased budistid, virguge ja tulge mõistusele!

Meeleavaldus lõppes sel päeval enne päikeseloojangut. Kuid mulle tundus, et ühte loojangut nägin seal siiski: Tiibeti lipuvärvide taustal hakkas tasapisi kumendama eesti ideoloogia loojang.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming