Terminoloogiaarendus tehnikavaldkonnas

Jakob Kübarsepp, Priit Kulu

2013. aasta alguses on kavas välja anda uus terminoloogiasõnastik. Eesti esimene tehnikakõrgkool alustas tööd 17. septembril 1918 Tallinnas Eesti Tehnika Seltsi tehniliste erikursuste nime all. Õpe käivitus eestikeelsena esimesest päevast peale. See oli võimalik vaid seetõttu, et oskussõnavara, kuigi koordineerimatult kasutusele võetud, oli paljuski olemas, sest eestikeelset tehnilist kirjandust, sh õpikuid, oli ilmunud juba 1870ndatest aastatest alates. Tehnikakeele sihipärasema ja koordineerituma arendusega tegi algust sama selts, kes oli käivitanud tehnikakõrghariduse andmise – Eesti Tehnika Selts (ETS). Selts moodustas keelekomisjoni, kaugemaks eesmärgiks võeti üldhaarav tehnikasõnaraamat. ETSi vahendusel tuli mõne aasta jooksul käibele paarsada uut oskussõna. Terminoloogiaarendus sai hoogu juurde seoses õpikute ilmumisega Tallinna tehnikumi (TTÜ eelkäija 1920–1936) õppejõudude sulest. Ühtlustatud tehnikasõnavara juurutamine tekitas raskusi erialaainete õpetamisel ka kutsekoolides. Sellepärast moodustas Tartu Õpetajate Selts oma komisjoni − tehniliste oskussõnade komisjoni. Selle tööst võttis osa ka tuntud eesti keele arendaja Johannes Voldemar Veski. Komisjoni töö tulemusena valmis kolmekeelne (eesti-saksa-vene) sõnastik „Masinaosad ja tööriistad”, kusjuures aluseks olid valitud saksakeelsed oskussõnad, mis varustati eesti vastetega. Olulise panuse tehnikasõnavara arendusse andis samuti „Tehnika käsiraamatu” (toimetanud Mihkel Vellema) ilmumine Tartus 1936 (kordustrükk 1939).

TTÜ toimetiste keele korraldamiseks moodustati 1937. aastal nõukogu otsusega tehniliste oskussõnade komisjon. Ka selle komisjoni tööst võttis osa keeleteadlane Johannes Voldemar Veski. Sõnavara arendamine ulatus riiklikule tasandile – komisjoni koordineerimisel valminud terminid saadeti tutvumiseks ja paranduste tegemiseks haridusministeeriumile, teedeministeeriumile, majandusministeeriumile, samuti Eesti Inseneride Ühingule ja paari tehnikaajakirja toimetusele. Töö tulemusena ilmus trükis täiendav valimik tehnika oskussõnu, mis kahtlemata kergendas nii õpetamist kui ka õppimist.

Uuesti elavnes süsteemne terminiarendus alles alates 1960. aastatest. Kui aastatel 1920–1930 oli baaskeeleks saksa keel, millele leiti eestikeelsed vasted, siis nüüd oli saanud uueks baaskeeleks vene keel. Ajavahemikus 1960–1991 ilmus arvukalt sõnastikke (peamiselt vene-eesti, aga ka mõned kolme- ja neljakeelsed) mitmelt tehnika alalt (elektrotehnika, keemiatehnika, mäendus, ehitus jne).

Eesti taasiseseisvudes muutus terminoloogiaarenduse baaskeeleks inglise keel. TTÜ õppejõudude osalusel ilmusid „Teaduse ja tehnika seletav sõnaraamat” (I, II, III, 1997) ning inglise-eesti (2000) ja eesti-inglise (2001) sõnaraamat. Aastatel 1992–2010 on tehnikateaduste ja infotehnoloogia/informaatika valdkonnas ilmunud arvukalt (kümneid) terminoloogilisi sõnastikke. Ometi ei olnud ega ole ka praegu terminoloogiaalane tegevus enam nii süsteemne, st Eesti või ülikooli tasandil koordineeritud, nagu oli see möödunud sajandi 20.-30ndatel, kui eesti teadus- ja õppekeelele alles loodi alused. Terminitöö tulemused on seetõttu valdkonniti/erialati ebaühtlased. Paljuski on põhjuseks terminoloogiaalase tegevuse, samuti õpikute ja käsiraamatute kirjutamise kasin väärtustamine akadeemilise personali (õppejõud, teadurid) tegevuses.

Materjalitehnika on teaduse- ja tehnika valdkond, mis käsitleb materjale (metallid ja sulamid, komposiitmaterjalid, plastid jm), nende struktuuri ja omaduste vahelisi seoseid ning töötlemise protsesse (valu, survetöötlus, keevitamine jne) toodeteks ja/või pooltoodeteks. Vajadus selle valdkonna eestikeelse terminoloogia järele tuli teravalt päevakorda umbes paarkümmend aastat tagasi seoses selle valdkonna õpikute ja õppematerjalide koostamisega. Algusest peale olid terminiarenduse peamisteks põhimõteteks mitmekeelsus (arvestades TTÜ õppekeeli – eesti, inglise, vene keel), määratluste/definitsioonide olemasolu suurendamaks kasutajasõbralikkust ning võõrkeelse (inglise ja vene keel) terminoloogia „arendamise” välistamine, mis tähendab seda, et eesti vasted tuleb leida tegelikus kasutuses (õpikud, käsiraamatud, teaduskirjandus jm) olevatele võõrkeelsetele terminitele.

Töö tulemusena ilmusid aastatel 1998–2001 materjalitehnika valdkonnas terminoloogiavihikud „Metallograafia ja termotöötlus”, „Metallid ja sulamid”, „Keevitus. Termolõikamine. Jootmine. Termopindamine” ning „Mehaanilised omadused ja teimimine. Mittepurustav kontroll”. Terminoloogiavihikud sisaldasid eesti termineid koos võõrkeelsete (inglise, vene, saksa) vastete ja määratlustega.

Paralleelselt terminiarendusega ja seda mõjutades ilmus materjalitehnika valdkonnas ka õpikuid. „Metalliõpetus ja metallide tehnoloogia” valmis aastatel 1998–2001 kolmes osas: „Metalliõpetus ja metallurgia” (I osa, 1998), „Metallide tehnoloogia” (II osa, 2001) ning „Materjali ja tehnoloogia valik” (III osa, 1999). 2003. aastal ilmus TTÜ kirjastuselt õpperaamat „Materjalitehnika”, mis oli eelkõige mõeldud kutsekoolide õppuritele ja praktikutele. 2005. aastal valmis kõrgkooliõpik „Metalliõpetus” kasutamiseks nii mehaanika kui ka muude erialade tehnikaüliõpilastele TTÜs, Eesti maaülikoolis, Tallinna kõrgemas tehnikakoolis ja mujal.

Eespool nimetatud terminoloogiavihikute koostajad ja õpikute autorid olid eelkõige Priit Kulu ja Jakob Kübarsepp, osalesid ka TTÜ mehaanikateaduskonna õppejõud Leo Valdma, Andres Laansoo, Jüri Pirso jt. 2009. aastal võeti ette tõsisem töö – mehaanikainseneri käsiraamatu koostamine. Käsiraamat on Saksamaal ilmunud viimase, 2010. a ingliskeelse välja­ande „Mechanical and Metal Trades Handbook” tõlge. Raamatu materjaliõpetuse osa täiendati oluliselt, pidades silmas eesti kasutaja vajadusi. Käsiraamatu üldtoimetaja oli prof Priit Kulu, tõlkisid TTÜ mehaanikateaduskonna õppejõud ja teadurid, toimetajaks Enn Hendre. Käsiraamatu tõlge eeldas mehhanotehnika valdkonna (materjalid, masinaelemendid, tootmis- ja automatiseerimistehnika, arvjuhtimine jne) terminite ülevaatamist ja oskussõnaarenduse viimaste seisukohtade arvestamist. Nii sisaldab käsiraamat ka terminoloogiasõnastikku, kokku ligi 1000 kolmekeelset (eesti-inglise-vene) terminit koos määratlustega. Samal ajal taaskäivitati Eesti Rakenduslingvistika Ühingu toel materjalitehnika-alase (metallurgia, metalliõpetus, valmistustehnoloogiad) terminoloogia ülevaatus ja täiendamine. Metallurgia osa käsitleb metallide tootmist; metalliõpetuse osa metallograafiat, metalle, sulameid, termotöötlust ja katsetamist; valmistustehnoloogiate osa valutehnoloogiat, survetöötlust, keevitamist, jootmist, termolõikamist, lõiketöötlust, materjalide töötlemise füüsikalis-mehaanilisi meetodeid, pulbermetallurgiat ja pindamist.

2013. aasta alguses on kavas ülaltoodut sisaldava terminoloogiasõnastiku väljaandmine. Terminoloogiasõnastik sisaldab üle 5500 eestikeelse termini koos inglis- ja venekeelsete vastete ning määratlustega. Määratlused suurendavad sõnastiku väärtust nii õppimisel-õpetamisel kui ka kasutamisel väljaspool haridusasutusi. Materjalitehnika valdkonna terminoloogiasõnastiku olemasolu on aluseks 2012. aastal koostama hakatud kõrgkooliõpikule „Materjalitehnika”, mis valmib eestikeelsete kõrgkooliõpikute programmi toel. Pole kahtlust, et õpiku kirjutamise käigus tekib vajadus terminoloogiasõnastikku täiendada, selleks et eestikeelse terminoloogia loome käiks kaasas kiire arenguga uute materjalide ja materjalitehnoloogiate valdkonnas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming