Teleri ja kivikirve vahel pendeldades

Hardo Pajula

Majanduselus veenmisele rajatud ja seda soodustavad reeglistikud on ?head?, võimule pürgivad ja seda taastootvad aga ?kurjad?. Majandusteooriate vaagimist hea ja kurja kaaludel peaks hõlbustama asjaolu, et tegelikult on majandusteadus ise otsapidi eetikast välja kasvanud.  Mitmete sajandite vältel on majandusteooriad (ilma et neid niimoodi tingimata nimetatud oleks) kujutanud endast eetika, religiooni ja ideoloogia veidrat segu.  Ja kui viimased poolsada aastat ongi ehk tekitanud mulje, et majanduseteadusest on saanud füüsika ja matemaatika haru, siis lähemal vaatlusel kumavad ka moodsa majandusteaduse täppisutilitaristlike traktaatide tagant ikkagi sajanditevanused probleemid, millega on maadelnud nii hõimujuhid, antiikfilosoofid, keskaegsed kirikuisad, entsüklopedistid, poliitbüroo kui ka IMF.  Kõiki on ühendanud püüd kujundada ja kehtestada mingi mõõdupuu järgi parimaid ühiselu korraldavaid reegleid.

Võimalike mõõtkavade ja nendele vastavate reeglistike hulk ja käesoleva arutelu piiratus tingib vajaduse neid laias laastus lahterdada.  Olen abiks võtnud Alfred North Whiteheadi tähelepaneku, mille kohaselt inimeste ja ühiskonnagruppide suhtlemine võib olla rajatud kahele alusele: võimule või veenmisele.  ?Kaubandus on parim näide veenmisele toetuvast suhtlemisest.  Sõda, orjus ja valitsuse sund osutavad võimu valitsusalale.? (Loomulikult on see jaotus tinglik ja küsitav nagu mis tahes muu lihtne skeemike.) Nii olekski siis selle kirjutise piires kehtiv eetiline koordinaatteljestik paika pandud: veenmisele rajatud ja seda soodustavad reeglistikud on ?head?, võimule pürgivad ja seda taastootvad aga ?kurjad?.

Majanduse ja seda peegeldava teooria arengut võiks  sellisel juhul kujutada pendli liikumisena kahe eetilise pooluse vahel, kusjuures see, kummalt poolt pendel liikuma pandi, jääb ühes teiste huvitavate vastustega minevikuhämusse.  Olgu päris algusega kuidas on, esimene tõeliselt üleilmastunud majandusruum Rooma impeerium loodi kõigepealt ikkagi sõjaliselt.  Sedamööda, kuidas mõõgaga raiutud poliitilisse ruumi imbusid aegamisi ühine keel, raha ja tolleaegne massikultuur, nihkus mainitud pendel kurjalt hea suunas ning saavutas oma äärmise asendi II sajandi kolmandal veerandil.  Kui seejärel puhkenud kodusõda ja anarhia ähvardavad igasuguse reeglistiku hävitada, hakkab pendel liikuma vastassuunas.  III sajandi lõpu reformidega luuakse juba keskaegse majandus- ja elukorralduse põhi.  Kui kogu Rooma impeeriumi arengulugu iseloomustab poliitilise võimu hoogustuv tsentraliseerimine, siis parematel aegadel on see veel ühildatav märkimisväärse majandusliku vabadusega, millest annab tunnistust nii üksikasjalik tööjaotus, ulatuslik regioonidevaheline kaubandus ja sellest tingitud enneolematu heaolutase. Kuigi sõjaliste kulutuste kasv kurnab majandust järjest enam, annab tolleaegsele majandussüsteemile viimase hoobi ikkagi kolmandal sajandil puhkenud anarhia.  284. aastal troonile tõusnud Diocletianus pärib inflatsioonist vaevatud majanduse ja tühja riigikassa ning sealt peale tungib riigivõim majandusse juba otsesemalt kui üksnes maksude kaudu.  Nii kehtestab Diocletianus inflatsiooni vastu võitlemiseks hindade ja palkade piirmäära, mis hävitas niigi nõrgestatud tururegulatsiooni lõplikult.  Et hinnasignaalid enam majandustegevust ei suuna, võtab selle rolli endale valitsus: kehtestatakse ametite pärandatavus ja naturaalmaks, mille tagajärjel hakkab omakorda levima sunnismaisus.  Tagajärjeks (loomulikult pole põhjuste loetelu ammendav) on see, et ühtse, kõrgelt arenenud tööstuse ja kaubandusega majandusruumi asemel valitseb Lääne-Euroopas üle tuhande aasta üksikutest suhteliselt iseseisvatest majandusüksustest koosnev võrgustik.  Nii poliitilise kui ka majandusliku võimu aluseks jääb sajanditeks maaomand.

 

Uue ühiskonna eod

 

Kauaks ühte äärde kinni jäänud pendli lükkab liikuma XIV sajandi suur katk, mis Euroopa rahvastikku poole võrra hõrendades muudab otsustavalt kahe peamise tootmissisendi suhtelisi hindu.  Kui Rooma impeeriumis ei stimuleerinud orjade küllus (vähemalt impeeriumi hiilgeperioodil) tööjõudu kokkuhoidvaid tehnilisi uuendusi, siis musta surma põhjustatud inimeste nappus loob eeldused täiesti uue majanduskorra tekkeks.

Edasine on juba hästi teada: usk universumi ratsionaalsesse korraldusse ning inimmõistuse võimesse seda korraldust mõista, sellest tingitud läbimurre fundamentaalteadustes ning tehtud avastuste aeglane imbumine igapäevaellu.  Käsitöö kiire kõrvaletõrjumisega kaasnenud tööjaotuse plahvatuslik kasv tõi omakorda endaga nii ulatuslikud sotsiaalsed muutused, et keskaegne põlvnemisel ja veresidemetel rajanev kord neile enam ei vastanud. XVIII sajandi lõpus uue ühiskonna sündi kuulutav Adam Smith väidabki, et ühiskonna korrapäraseks toimimiseks ei ole vaja hierarhilist süsteemi, vaid enneolematult üksikasjalikku tööjaotust korraldab isereguleeruv hinnasüsteem (nähtamatu käsi).  Veelgi enam, Smith veenab oma lugejaid, et inimeste omakasul rajanev majandussüsteem on ühiskonnale tervikuna tugevale ja aktiivsele keskvalitsusele allutatust kasulikum.  Paljud Smithi kriitikud kipuvad aga ära unustama asjaolu, et Smithi kirjutised olid suunatud merkantilistide vastu.  Viimaste arvates oli valitsuse põhiülesandeks pidev sõjaks valmistumine ja sõjapidamine (nendelt pärineb muuhulgas ka igihaljas maksiim ekspordi headusest ja impordi kahjulikkusest).

XIX sajandil taas rahumeelse veenmise serva nihkunud pendlit hakkavad sealt lahti lükkama vabrikukorra ja tehnilise progressiga kaasnenud ühiskondlikud muutused.  Masstootmise tagajärjel koondub keskajal ühtlaselt üle maa määritud vaesus linnadesse ning moodustab seal plahvatusohtliku segu, mis lõpuks sotsialistlike õpetustega süüdatult hävitab eelmise sajandi kolmekümneaastase sõja käigus kogu endise maailma.

 

Mis edasi?

 

Pärast seda on pendel püsinud juba üle viiekümne aasta ühes servas. Selle edasist liikumist ei ole lihtne aimata.  Paljud märgid teevad pigem ettevaatlikuks.  Esiteks, pendli liikumist finantseeris kahel sõjajärgsel aastakümnel ajaloolisest kaks korda kõrgem majanduskasv, mille aluseks oli omakorda rahvastiku noorenemine.  Tänaseks on mõlemad tendentsid pöördunud.  Lisaks sellele tundub pikaajaline rahu- ja heaoluperiood  end ka teisiti hävitavat, muuhulgas inimesi uinutades ja närvutades.  Rooma-aegse leiva asemele on tulnud heaoluriigi pensionid ja riiklikult rahastatud töökohad, mille jätkumist on suure tõenäosusega ebasoodsamaks muutuvates oludes raske kujutleda.  Ja kuigi kaasaegne tehnoloogia võimaldab liikuvate piltide tõttu lõvisid, tiigreid ja karusid amfiteatrites otsesest kimbutamisest säästa, nõudis vähemalt Vana-Rooma pööbel järjest teravamaid elamusi.  Kes teab, kas see tänapäevalgi palju teistmoodi on.

Paar aastat tagasi ütles Andres Vanapa intervjuus, kus ta arutles  ühelt poolt ühiskonna nüristumise ja teiselt poolt luule üle: ?Tänapäeval on nii, et nüüd tulevad uued vahendid, nii et mõne aja pärast ei pruugi üldse luulet lugeda.  Aga päris lahti vist ka inimene luulest ei saa.  Sest inimene on natuke heitlik.  Võib ju teleripilt ka ükskord kellegi ära tüüdata?  Siis ta tahab jälle kellelegi kivikirvega virutada ning siis on luule aeg jälle käes.?

Elame-näeme.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming