Teisel ringil, samas suunas

Iivi Masso

Eesti jätkab Euroopa väikese Ameerikana, kus sotsiaalse hoolimatusega kaasnevad ameerikalikkuse positiivsed küljed – loovus, vabadus ja energia.  

Üks kurikuulus saksa ühiskonnafilosoof kirjeldas kord ühiskondade arengut spiraalina, kus tsükliline kordus ühineb paratamatu progressiga nii, et teatud ilmingud korduvad, kuid mitte päris samasugusena kui enne, vaid uues versioonis, iga kord tänu kogemusele terake täiuslikumana.

Kui see filosoof poleks progressi sihtpunktina näinud kommunismi ja proletariaadi diktatuuri, sobiks kolmikliidu taassünd selle spiraalse arengu heaks näiteks. Sest kuigi kommunismi poole pole Eesti spiraal kohe kindlasti liikumas, võib progressist ja teisest ringist uuel tasandil rääkida ka ilma pilketa silmanurgas. Uus kolmikliit on euroopalikum ja küpsem kui vana, programmi retoorikast on kadunud suuremad kohmakused, valitsusliitu lootsivad nüüdseks rahulikumad ja kogenumad poliitikud. Teatud vead, mida pole ohtu ega vajadust korrata (näiteks üli-innuka taaserastamisega seotud segadused ja tekkinud uued ebaõiglused), on juba tehtud; teatud valikud, näiteks ultraliberaalne majanduspoliitika, on stabiliseerunud Eesti suunaks ja osutunud senini edukaks, ehkki mitte ilma sotsiaalse hinnata.

Olgu teooriatega nagu on, nii kolmikliidu taasmoodustamine kui ka peaministri tagasivalik on märk stabiilsusest ja vähemalt teatud rahulolust. Erinevalt Soomest ja Rootsist, kus kevade parlamendivalimised tõrjusid valitsusest seal kaua istunud sotsiaaldemokraadid, ei kõnele Eesti valimistulemused seekord suurest muutusetahtest.

Optimistlikult võib kolmikliidu taastulekus näha ka demokraatia väikest võitu autoritaarsemate valitsemisstiilide üle ning ka vahevõitu Eesti rahvusriigi säilitamisel. Tõsi, erinevalt Isamaaliidu ja Reformierakonna varasemast tugevalt etnorahvuslikust retoorikast esitatakse rahvusriiki nüüd rohkem rahva kui rahvuse riigina, s. t kogu elanikkonna riigina, mitte ainult sünnipäraste eestlaste klubina. Targa integratsioonipoliitika puhul tuleb see hoiakumuutus kultuurilisele rahvusriigile ainult kasuks.

 

 

Majanduspoliitika

 

Eesti valitud liberaalse majanduse tee on toonud kaasa kiire majanduskasvu, kuid ka nõrgavõitu avaliku sektori. Valimistulemustest võib järeldada, et senise majanduspoliitika suunamuutust pole niipea oodata. Teatud suuna stabiliseerudes on suuri muutusi demokraatlikul teel raskem teha: nii nagu Põhjamaades ei julge ka parempoolsemad parteid valijate kaotamise hirmus nõuda avalike teenuste märgatavat kärpimist, oleks Eestis, kus madalate maksudega ollakse juba harjunud, raske võita valimisi programmiga, mis lubab makse märgatavalt tõsta. Sest nii ühel kui teisel juhul kaalub valija hirm kaotada üles tema võimaliku usu, et ühiskond tervikuna võidaks teistsuguse valiku korral.

Euroopa stiilis progressiivse tulumaksu tulekut Eestisse takistab ka Eesti poliitiline olukord. Progressiivne maks seostub Keskerakonnaga, keda paljud ei taha võimule teistel põhjustel. Nii on tekkinud huvitav olukord, kus sotsiaaldemokraadid on kaasatud valitsusse, mis lubab Euroopa kontekstis niigi madalat proportsionaalset maksu edaspidigi langetada: mujal Euroopas oleks sellise valitsuse koosseisus raske sotsiaaldemokraate ette kujutada. Majanduspoliitiliselt on uus kolmikliit tunduvalt parempoolsem kui Soomes moodustatav “kodanlik” valitsus, kus ükski vasakpartei ei osale.

Samas hägustub vasak-parema jaotus üha enam: parempoolsust peetakse konservatiivseks, kuid Soomes ja Rootsis kaotasid sotsiaaldemokraadid valimised just oma poliitika pikaaegse muutumatuse pärast. “Tööliste” ja “kapitalistide” vastuolu ei toimi üheselt ega vasta tingimata vaeste ja rikaste vastuolule: Põhjamaade turvavõrgustik kaitseb paremini kõrgepalgalisi palgatöötajaid kui alalises ebakindluses, tihti piskust elavaid väikeettevõtjaid.

Eesti tugevus on praegu optimism ja võimaluste rohkus. Võrdlus Põhjamaadega osutab, et pole halba heata ja vastupidi: kui Eestit vaevab tööta jäänud kodanike olukorra armutus, on heaoluriikide probleemiks, et väikesepalgaliste töötajate majanduslik olukord ei erine olulisel määral nende omast, kes ei tee midagi. Kõigile õiglast kuldset keskteed on raske leida.

Koalitsiooni majanduslikes lubadustes on annus populismi: kui samaaegselt lubatakse maksude edasist vähenemist ja mitmete, peamiselt lastele mõeldud soodustuste ning haridustöötajate palkade kasvu, siis lubaduste üheaegset teostumist võimaldaks ainult väga võimsana jätkuv majanduskasv, mis võiks kasvatada riigikassat tulumaksuprotsendi langusest hoolimata. Nii suure kasvu pikaaegne jätkumine aga ei ole asjatundjate sõnul tõenäoline; pealegi ei kaitse ka ettevõtlusesõbralik majanduskeskkond Eestit täielikult Euroopa ja maailma majanduses puhuvate tuulte eest.

Vähemalt asjatutes lubadustes vaestele ei saa valitsusliitu süüdistada. Koalitsioonileppes öeldakse suhteliselt otse, et kes ei tööta, see ei söö: töövõimetuid katsutakse aidata, aga töövõimelised saagu ise hakkama. Ka seda retoorikat on raske kujutada Euroopa sõsarparteidelt. Mujal on poliitilistes programmides juttu vaesuse leevendamisest tunduvalt rohkem, ehkki Eestiga võrreldes on seal vaesust absoluutselt võttes tunduvalt vähem.

Selline kaartide laualekäimine on puhteestilikult otsekohene: Eestis pole veel töötatud välja eufemistlikku sõnavara, mille taha poliitiliselt ebakorrektseid valikuid peita. Kuna Eesti on selgelt valinud ameerikaliku sotsiaalpoliitika tee, tuleb ka tekkivatele probleemidele ameerikalikke lahendusi otsida: napi riigisektori toeks arendada juba loodud kolmandat sektorit ja kindlustuste ning heategevuse süsteemi, mis paikab riigi poolt sotsiaalse turvalisuse võrgustikku jäetud augud. Selline lahendus pole tingimata ainult halb: kuna Euroopa heaoluriigid on hädas oma suure riigistruktuuri säilitamisega globaliseerumise tingimustes, on võib-olla isegi tark selliseid struktuure praegu mitte välja ehitada, vaid otsida teisi lahendusi. Lahendusi on aga vaja, sest ka Eestis ei ole kõik igavesti noored, energilised ja ettevõtlikud.

Ja ehkki koalitsiooni visioneeritud majandus- ja sotsiaalpoliitika on endiselt läänemaade mõõdupuu järgi vägagi parempoolne, on selles oma vasakpoolne element: tulumaksu protsent on sama töö- ja kapitalituludelt. Soomes näiteks maksab veidi üle keskmise teeniv palgasaaja juba töö pealt tunduvalt suurema protsendiga tulumaksu kui kopsaka omanditulu saaja.

 

 

Väärtused

 

Koalitsioonileppes torkab silma rahva taastootmise asetamine esikohale. Ajal, mil postmodernistlikud akadeemikud mõistavad eurooplaste lastetoetused hukka “rassilise perepoliitikana”, on rahvuse taastootmise seadmine esmaseks eesmärgiks sama “ketserlik” kui julgelt liberaalne majanduspoliitiline suundki. Rahva vananemise pärast muretsetakse ka mujal Euroopas, kuid poliitiliselt korrektsem on loota immigratsiooni kasvule kui laste arvu kasvatamisele kodumaistes peredes.

Kolmikliidu rahvuspoliitika on muutunud sümpaatsemaks kui varasem etnilist rahvust rõhutav retoorika. Eesti keele ja kultuuri kaitsele pannakse rõhku, kuid samas rõhutatakse, et Eesti on kõigi kodanike, mitte ainult etniliste eestlaste riik. Nii kooskõlastub rahvuspoliitika majanduspoliitikaga, moodustades klassikaliselt liberaalse terviku, mis on pigem ameerikalik kui euroopalik. USAs toimib immigratsioonipoliitika assimileerimise ja omaksvõtmise teel: tulijad peavad keele ära õppima, tööd tegema ja maa põhiseadust nurinata austama, vastutasuks saavad neist täisväärtuslikud ameeriklased.

Euroopa etnokeskne “multikultuursuspoliitika” on vastupidine: immigrante kannustatakse oma kultuuri ja isegi Euroopa seadusega vastuolulisi tavasid säilitama ja neile makstakse sotsiaaltoetusi, kuid ei tunnistata neid võrdväärseteks ühiskonnaliikmeteks.

Võttes muulastelt nii vajaduse kui ka võimaluse sulandumiseks, on Euroopa integratsioonipoliitika läbi kukkunud just seepärast, et see on loonud pigem etnilis-kultuurilist eraldatust kui romantilist kultuurikirjusust. Eesti ajaloolist tausta ja demograafilist olukorda arvesse võttes oleks euroopalik, erinevusi säilitama pürgiv multikultuursuspoliitika siin eriti konfliktialdis poliitikajuhis. Koalitsioonileppe tekst osutabki, et eestlased ei võta eurovisionääride õpetusi väga tõsiselt: see ei tee asjatuid sõnu “diversiteedi” ülistamiseks, vaid teatab, et kõik Eesti kodanikud on teretulnud ühiskonna liikmed, kuid teeb ka selgeks, et kõigilt oodatakse eesti keele oskust ja lojaalsust vabariigile.

Seega on lepingu tekst, mis mitmes osas järgib mujal lääneriikides tehtavat poliitikat (majanduskasv, võrdsed võimalused, tehniline innovatsioon, keskkonnasõbralik areng) mõningate kesksete asjade osas Euroopa kontekstis ebatüüpiline: üliliberaalne majanduspoliitika jätkub; sotsiaalabi lubatakse lastele, vanuritele ja haigetele, kuid mitte töövõimelistele täiskasvanutele; rahvastikupoliitika ei luba hankida täiendavaid inimressursse maailma ülerahvastatud piirkondadest, vaid paneb väga tugevat rõhku kohalikku taastootmisse; vähemuspoliitika tunnistab vähemused viisakalt omadeks, aga rõhutab häbenemata põhirahvuskultuuri esmasust.

Need programmikohad on nii mõnegi Euroopas juurdunud arusaama vastased, aga ehk just seetõttu mõjuvad ka vabade, julgete ja värsketena. Eesti jätkab Euroopa väikese Ameerikana, kus sotsiaalse karmikäelisuse ja isegi hoolimatusega ning selge ebavõrdsusega kaasnevad ameerikalikkuse positiivsed küljed – loovus, vabadus ja energia. Kõrvaltvaatajais tekitab selline liberaaldemokraatlikku traditsiooni kiirelt juurdunud, kuid selle raames jonnakalt oma teed kulgev väike maa nii imestust, imetlust, pahameelt kui võib-olla natuke kadedustki.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming