Teie ja meie vabaduse eest!

Brežnevi ajal oli sadu tuhandeid teisitimõtlejaid, kes kitsukeses köögis viinapudeli taga väljendasid sõprade ringis oma kriitikat võimude suhtes. Neist vaid mõnikümmend julges avalikult välja astuda.

VIKTOR NIITSOO

Moskvas üllitati käimasoleva aasta juulis põhjalik uurimus dissidentluse ajaloost Venemaal. Raamatu „Teie ja meie vabaduse eest! Dissidentlik liikumine Venemaal“ on koostanud Rennes’i ülikooli Venemaa ja Nõukogude uuringute professor Cécile Vaissié ja selle esmatrükk pealkirjaga „Pour votre liberté et pour la nôtre. Le combat des dissidents de Russie“ ilmus Prantsusmaal juba 1999. aastal. Ehkki autor esitles 2000. aasta algul oma raamatut ka Moskvas, oli huvi selle vastu pigem akadeemiline ning venekeelsele lugejale sai see kättesaadavaks alles 16 aastat hiljem. Venemaa on suhteliselt liberaalse Jeltsini valitsemisperioodi järel muutunud üha enam politseiriigiks, kus võimukriitikute jälitamine ühes arreteerimiste ning kohtulavastusega on igapäevane. Putini Venemaa on kasutule võtmas Nõukogude režiimi repressiivmeetodeid. Seda silmas pidades esitab autor küsimuse: kas kõik, mida tegid dissidendid, on läinud tühja? Raamatu venekeelse tõlke ilmumine on praegu igatahes väga kohane ja õnneks veel ka võimalik.

1984. aastal ilmus dissidentluse grand old lady Ljudmila Aleksejeva „Teisitimõtlemise ajalugu NSVLis“. Põhjalikumat ülevaateteost dissidentluse ajaloost ei ole pärast seda koostatud. Teema ei ole lihtsalt müünud. Küll aga on viimastel aastatel enamik tuntumaid režiimikriitikuid avaldanud mälestusraamatuid, paraku küll oma kulul või sõprade toel. Raamatule materjale kogudes vestles Vaissié paljude endiste dissidentidega Pariisis ja Moskvas. Samuti kasutas ta Vene ajaloo ja inimõiguste ühingu Memorial koostatud dissidentluse arhiivi.

Väga õnnestunud on raamatu pealkiri. Hüüdlauset „Teie ja meie vabaduse eest!“ („Za naszą i waszą wolność!“) kasutasid poola patrioodid XIX sajandil Vene-vastaste ülestõusude aegu. See loosung sai aga laiemalt tuntuks seoses Moskvas Punasel väljakul 25. augustil 1968 toimunud demonstratsiooniga, kus avalikult protestiti Nõukogude vägede sissetungi vastu Tšehhoslovakkiasse. Demonstratsiooni ajasid miilits ja KGB kohe laiali ja selles osalejad vangistati, ent selle eneseohverdava aktiga näitasid dissidendid, et mitte kõik Nõukogude kodanikud ei ole nõus Praha kevade lämmatamisega tankiroomikute all. Pealegi väljendas see ilmekalt dissidentide solidaarsust, valmisolekut astuda avalikult välja nende kaitseks, kelle õigusi rikutakse. Teiste õiguste rikkumist loeti ka omaenda õiguste rikkumiseks.

Raamat algab Nõukogude Liidu nimekama dissidendi Andrei Sahharovi Moskvast pagendamisega. Sahharovi ja kirjanik Aleksandr Solženitsõni tegevusele ja nendevahelise poleemika analüüsile on pühendatud palju ruumi ka edaspidi. Autor on andnud detailse kirjelduse sellest, kuidas 22. jaanuaril 1980 võetakse akadeemik kinni teel oma töökohta teaduslikus instituudis, toimetatakse prokuratuuri, kus talle loetakse ette ülemnõukogu presiidiumi määrus, millega ta jäetakse ilma kõigist valitsuse autasudest ning saadetakse välja Gorkisse. Edasi on antud põhjalik ülevaade ühiskonnaelu liberaliseerimisest pärast Stalini surma, silmade avanemisest pärast Hruštšovi kommunistliku partei XX kongressil peetud Stalini isikukultust hukkamõistvat salajast ettekannet, omakirjastuse levikust, avalikest luulelugemistest Moskvas Majakovski monumendi juures ja nende laialiajamisest ning dissidentluse tekkimisest protestina kirjanike Andrei Sinjavski ja Julii Danieli arreteerimise vastu.

Prantsuse lugejale mõeldes on põhjalikult selgitatud enesestmõistetavaid asju, nt Hruštšovi sula, küüditamine, suur terror, ning antud lühiülevaade kommunistliku režiimi repressioonidest ja represseerijatest. Siiski tundub, et nende sündmuste üleseletamine ei ole liiast ka tänapäeva Venemaa lugejale. Brežnevi ajal oli sadu tuhandeid „teisitimõtlejaid“, kes oma kitsukeses köögis teeklaasi või viinapudeli taga väljendasid usaldusväärsete sõprade ringis oma kriitikat võimude suhtes. Samas vaid mõnikümmend julges endi ja teiste õiguste eest avalikult välja astuda. Autor nõustub tuntud dissidentide Aleksandr Ginsburgi ja Aleksandr Danieliga, et dissidentlus on eelkõige töö informatsiooniga, selle kogumine ja levitamine. Dissidendid püüdsid täita rolli, mis on demokraatlikes riikides vaba ajakirjanduse pärusmaa.

Dissidentlikus liikumises osalenute enamiku moodustasid juudid. Osa neist olid assimileerunud, osa mitte. Juutide dissidentluses domineerimise põhjuseks oli eelkõige nende suur kontsentratsioon haritlaskonnas ja juhtroll teaduses ja kultuuris. Aga samuti olid neil veel värskelt meeles Stalini-aegsed juutidevastased kampaaniad. Oma osa mängis siin ka venelastele igiomane antisemitism ja ksenofoobia, mis oli juba enne revolutsiooni ajendanud paljusid juudinoorukeid asuma võitlusse tsaarivõimudega. Paljud dissidendid olid Stalini poolt represseeritud revolutsionääride järglased (Pjotr Jakir, Pavel Litvinov, Jelena Bonner, kaksikvennad Roi ja Žores Medvedev jmt). Tekib paralleel 1960. aastate komsomoliopositsiooni eestvedajatega, kelleks olid õde-venda Marju Lauristin ja Jaak Allik. Neist muidugi dissidente ei saanud, vaid õigel ajal perestroika eestkostjad ning tuule suuna järgi loovijatena viimaks ka Eesti iseseisvuse taastajad.

Rahvuslikud vastupanuliikumised jäävad raamatu fookusest välja, ehkki teadaolevalt tegid need dissidentidega aktiivselt koostööd. Kuigi rahvuslike vastupanuliikumiste võitlusvahendite seas oli palju dissidentidelt laenatut, erinesid nende eesmärgid dissidentide eesmärkidest kardinaalselt. Dissidendid kuulutasid, et nende eesmärk ei ole kehtiva riigikorra muutmine, vaid seaduslikkuse ja inimõiguste kaitse ning nõudmised, et riik täidaks omaenese seadusi ja rahvusvahelisi leppeid. Rahvuslike liikumiste eesmärgiks oli eelkõige võitlus okupatsioonivõimude teostava venestamispoliitika ja etnotsiidi vastu, rahvuskultuuri ja emakeele kaitse ning lõppeesmärgina lahkulöömine Nõukogude Liidust.

Suur osa raamatust on pühendatud repressioonidele dissidentide vastu. Kirjeldatud on arreteerimisi, poliitilisi kohtuprotsesse ja vangilaagreid. Kõrvuti kangelaslike ülesastumistega on toodud ka need juhtumid, kus võimud on suutnud dissidente murda ja panna neid oma tegevust hukka mõistma. Seda, et mõni vangistatud võimukriitik endale tuhka pähe raputas, oma tegevuse hukka mõistis ja kutsus kaaslasi üles lõpetama „lääne eriteenistuste poolt mahitatud tegevus“ ei olnud kuigi palju, ent võimud üritasid propagandaks võtta neist maksimumi. Represseerijate täielik triumf saabus siis, kui suudeti panna mõni väljapaistev inimõiguslane, rahvuslik vastupanija või sõltumatu vaimulik teleekraanil esinema ja oma tegevust hukka mõistma, sunniti patukahetsusega esinema isegi välisajakirjanike ees või kirjutama artikleid ajalehte.

Raamatu lõpuosas on intrigeerivalt pealkirjastatud peatükk „Dissidentide vabastamine – triumf või kapituleerumine?“. Nõukogudevastase tegevuse eest süüdimõistetute vangilaagritest ja psühhiaatriakliinikutest vabastamise avalöök anti 1986. aasta lõpul, mil Gorbatšovi isiklikul osalusel vabastati akadeemik Sahharov Gorki pagendusest. Dissidendid ja ka lääne avalikkus olid aastaid nõudnud nõukogude poliitvangide vabastamist, kuid peale üksikute nimekamate (Vladimir Bukovski, Aleksandr Ginzburg, Eduard Kuznetsov, Pjotr Vins jmt) väljavahetamise lääneriikides sissekukkunud spioonide vastu, ei olnud kedagi vabaks lastud.

Gorbatšov, kes püüdis end lääne silmis näidata edumeelse ja liberaalse reformaatorina, oli oma maine säilitamiseks sunnitud viimaks nõudmistele järele andma. Kui vastumeelne see liigutus talle tegelikult oli, annab tunnistust sovetlikus stiilis vabastamisprotseduur, mis tehti poliitvangidele alandavaks. Nimelt seati vabastamise tingimuseks, et poliitvang peab kirjutama avalduse, milles tunnistab oma süüd ja kohustub edaspidi hoiduma nõukogudevastasest tegevusest. Niisuguse avalduse tegi ka Sahharov. Akadeemik kutsus üles poliitvange oma eeskuju järgima ja see kutsus esile paljude dissidentide nördimuse.

Oli üksikuid poliitvange, kes sellele liimile läksid ja pääsesid vabadusse juba 1987. aasta algul. Enamikule oli selline tehing see aga põhimõtteliselt vastuvõetamatu ja nad keeldusid avaldust kirjutamast. Võimud olid ummikus: poliitvangid tuli vabaks lasta, kuid seda ei tohtinud kõrgemalt poolt tulnud korralduse tõttu tingimusteta teha. Lõpuks saavutati kompromiss. Enamik poliitvange pani lihtsalt paberile, et ei ole kunagi Nõukogude seadusi rikkunud ega kavatse seda ka edaspidi teha. Sellest võimudele piisas, kuid vabakslastud ise elasid oma järeleandmisi võrdlemisi raskelt üle. Seda enam et leidus ka neid, kes keeldusid kategooriliselt igasuguse avalduse kirjutamisest ja viibisid seetõttu vangistuses kuni 1988. aasta lõpukuudeni. Nende meelekindlate sekka kuulus ka Enn Tarto.

Avalduse alusel vabastatud dissidente on nii nende poliitilised vastased kui ka endised võitluskaaslased hiljem süüdistatud võimudelt armu palumises ning nendega kompromissile minekus. Autor vahendab mitmeid arvamusi, mille kohaselt just dissidentide vabastamisprotseduuriga külvatud vastuolud ei lubanud dissidentidel edaspidi osaleda aktiivselt poliitilises elus ega opositsioonina ühineda. Teame, et poliitikas läbi löönud dissidente võib ühe käe sõrmedel üles lugeda.