Teeneline lahkuja

Kivisildnik

Jaak Jõerüüt, DIPLOMAAT JA MÄLU. Tuum, 2004.

Kui austatud kaitseminister Jaak Jõerüüt lahkus ametist protestiks punaste särkide ja korrumpeerunud riigivõimu vastu, sai temast üliväga lugupeetud Jaak Jõerüüt. Lehed kirjutasid ausast poliitikust nagu kauaoodatud messiast, reaalpoliitikud muidugi irvitasid vastikult. Elukutselised valeprohvetid, sotsioloogidest tulevikuennustajad, nägid Jaaku juba presidenditroonil, hermeliinmantel üll ja hiilgav eetikavõru ümber pea. Juhtunu valguses on ülimalt õpetlik lugeda üle Jõerüüdi mälestusteraamat “Diplomaat ja mälu”. Eetilised küsimused saavad taas selgemaks, nagu nad said selgemaks ka pärast Heino Kiige mälestuste raamatut neljakümne kirjast.

 

Mida diplomaat mäletab?

 

Raamat algab kuivas kontorikeeles eessõnaga, mis ütleb, et eesti diplomaatia sel ja sel ajal oli ainult ja üksipäinis NATOsse ja EUsse punnitamine ja ei midagi muud. NATOt küll mainitakse mõnel korral: seoses sellega, et Eesti on juba liitumisläbirääkimised lõpetanud, ja korra mainitakse NATOt veel seoses Itaaliasse kolimisega, süvenev teemakäsitlus ei paista kusagilt silma. Kummaline, et diplomaat ei mäleta mitte midagi oma igapäevasest tööst. Meeles on itaalia kerjused, karjala pirukad, kõikvõimalikud kõrvalised isikud: autojuhid, poemüüjad, kellegi koerad ja koera lellepojad, aga mitte NATO. Jääb mulje, et Eesti sai euroliitu tänu sellele, et Jaak kandis ämbritega sütt Soome saatkonna keldri ja ahjude vahet, sellel ajal kui teised ametnikud köetud saalis pillerkaari pidasid.

Ma olen küllaltki kindel, et just see alandav ja füüsiliselt koormav ahjukütmiskogemus määras Jõerüüdi hilisema karjääri soojades maades nagu Itaalias Maltal. Kindlasti on sellest valulisest episoodist tingitud ka meeleheitlik appikarje ahju mainiva särgi puhul. Inimlikult on see kõik mõistetav. Poliitiliselt pole nii kindel.

 

Millal diplomaat lahkub?

 

Jõerüüt defineerib diplomaatiat kord kui kohalolekut ja kord kui pidevat lahkumist. Jõerüüdi diplomaat lahkub esimesel võimalusel. Lahkumine on Jaagu mälestuste keskne teema: ta lahkub kodust, et elada metsas või Pegasuses. Sisepagulasena räbalduvad ta riided ja ta kasvab karva ning saavutab tuntuse hipina. Raamatu emotsionaalsemad leheküljed on alguses, kus ta lahkub vanemate juurest ja Eestist, ning teose lõpus, kus ta lahkub üldse igalt poolt, muu hulgas ka kirjutatavast raamatust. Võrreldes kahte lahkumisepisoodi, Juhan Viidingu lahkumist ja diplomaadi pagemist õhtusöögilt, on selge, et söömaajalt lahkumine on autorile palju traagilisem.

Õhtusöögilt lahkumise kirjeldus on mahlakas, veenev, kohati lausa kirglik: “Vaev oli aga pugenud hinge, nukrus ja kaastunne selle maja kannatuste vastu segunesid äreva tuule häälega, mis õhtu läbi kedagi polnud rahule jätnud. Korraga tekkis seletamatu tahtmine põgeneda. Külalised asutasid ruttu minema. Põgenesidki” (lk 182). Millest selline traagika? Taksikoer oli söögituppa pääsenud, muud midagi. Sõbra surmast räägib Jaak asjalikult ja napisõnaliselt – nagu raudteevahi nekroloog.

Raamat koosneb hulgast tähtsusetutest kirjeldustest, mälestuspudemetest ja arutlustest soome kultuuri või inimliku küpsuse üle. See kõik on põgus, pingevaba ja ununeb kiiresti. Iseäranis kuivad on peatükid autorile kaugetel teemadel nagu “Riik, erakapital ja Eesti asi”. Loe ja haiguta. Seevastu raamatu  viimane peatükk “Lahkumised” on hoopis teisest puust.

 

Miks diplomaat lahkub?

 

Lahkumine on muljetavaldav: “See on ära-igatsus. Välja sellest maailmast. Ära! Mõnel hommikul on see tunne väga tugev. Majaseinad paistavad läbi, maapind paistab läbi, Inimesed paistavad läbi. Kurb-ilus muusika, mis tuleb raadiost, on isegi materiaalsem kui raadio – see must metallkarp…” (lk 218).  Mõju lisamiseks tsiteerib autor pikalt “Meistrit ja Margaritat”, seda kohta kus Saatan ja tema sabarakud lahkuvad võluhobuse seljas Moskvast ja sellest maailmast. Tekst on Jõerüüdi kohta haruldaselt kujundlik: “Lahkumised on välisteenistuse pärisosa nagu kohev vaht cappuccino-tassil” (lk 217).

Lahkumiste kirjeldustes on valdav irratsionaalne element, nagu tekstinäidetes toodud müstiline kogemus ja mütoloogiline aines. Jõerüüdi mälestusteraamat viitab sellele, et lahkumine on osa tema iseloomust ja elustiilist, võime rääkida isegi eskapistlikust eluvaatest, aga mitte eetilisest valikust. Eetikuid on miljoneid, aga kirjanikku, kes valdaks lahkumise poeesia veerandtoone, pole peale Jõerüüdi ühtki.

Diplomaatia ja mälu on vaieldamatult unikaalne teos, ainus diplomaatiat käsitlev raamat, kus mainitakse Mülleri Sassi.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming