Teater – seal ja praegu

Tambet Kaugema

Viimasel neljal-viiel aastal on õige mitmel korral tulnud ette, et mõnes pressiteates või Sirbi toimetusse saadetud kaastööpakkumises on kirjutatud teatrilavastuse esilinastusest (sic!). Võib oletada, et kirjutajateks on olnud verinoored inimesed, kelle seni veel kasinaist elupäevist on palju aega möödunud kinosaali plaksumaisilõhnalises pimeduses. Teatrisse on nad sattunud aga harvem – sealt siis ka keeleline eksiarvamus, et teatris on esilinastus. Tõsi, nüüdisteatris on etendaja ja vaataja suhe üha vahendatum, ekraani(de) ja kaamera kasutamine on pigem tavapärane kui üllatav, teater põimub üha rohkem video- ja filmikunstiga, ent siiski on kuidagi narr nimetada seda „linastumiseks”.

Nüüd aga, kui hästi järele mõelda, tundub, et pean hakkama oma sõnu sööma. Juba kuuendat hooaega teeb Forum Cinemas otseülekandeid New Yorgi Metropolitan Opera ooperietendustelt, 2009. aasta suvel lisandus sõnateatri sõpradele väärt võimalus saada osa Londoni Kuningliku Rahvusteatri etendustest ning neljandat hooaega saab kinos vaadata ka Moskva Suure teatri balletilavastusi. Sõnalavastused linastuvad Tallinnas ja Tartus, ooperid ja balletid veel ka Narvas. (Lihtsalt täienduseks: tänavu varakevadel kanti Coca-Cola Plazas otse üle ka Berliini Filharmoonikute kontsert ning aasta varem sai käia sealsamas vaatamas Leonardo da Vinci näitusetuuri.)
Teater tungib kinno. Mõistagi kerkib seda suundumust nähes küsimus, mille poolest erineb selline vahendatud teatrietendus tavapärasest olukorrast, kui vaataja istub teatrisaalis? Soome tantsija, koreograaf ja videokunstnik Taneli Törmä ütleb tänase Sirbi teatriküljel, küll hoopis teisel teemal rääkides, et elava esitusega võrreldes on videosalvestus palju tasapinnalisem. Kinodes korraldatavaid teatrietenduste otseülekandeid ei saa küll panna ühte patta videosalvestustega – vastupidi, korraldajad rõhutavad mitmesuguste sissejuhatuste, vahelõikude ja aplodeerimissoovitustega, et kõik see sünnib just siin (täpsemalt küll: seal) ja praegu –, ent kui taas hästi järele mõelda, siis kas on sellel sünkroonsusel suuremat tähtsust. Vaatajal peab olema ikka neetult elav fantaasia, et unustada enda ümbert kinosaal ja kanduda kujutluses New Yorki, Londonisse või Moskvasse. Pigem on tegemist korralduslike (etendust saab kanda üle vaid sellel kuupäeval, kui teatris etendus toimub) ja turunduslike asjaoludega (vaatajail avaneb kõigest üks kord – kordusseansi puhul siis kaks korda – võimalus vaadata kindlal ajal ja kindlas kohas seda lavastust). Selles osas võib nõustuda Rein Veidemanniga (Postimees 14. X 2008): „Paradoksaalne, et ülim reaalsus osutub samal ajal teise ruumi ülekantuna sellesama reaalsuse konserviks”.
Kui aga jätta kõrvale niikuinii täitumatu soov, et kõik oleks täpselt nii nagu päris teatris, leppida sellega, et kuskil seal kaugel toimuvast etendusest lahutab meid ekraan ning seansi ajal pole me päriselt oma pilgu peremehed, vaid seda suunavad režissöör, operaatorid jpt, siis vaadakem kinoteatri helget poolt. Oktoobri keskel käisin kinos vaatamas brittide Rahvusteatri „Macbethi”, mida mängiti Manchesteri kirikus, ja kuigi minu palgeile ei langenud lavastuse käigus tibutanud vihm ega riietele pritsinud pori, võin küll kinnitada, et minu vaatenurk oli mitmekesisem kui näiteks tollel hõredate juustega kiitsakal Manchesteri mehel esireas – kindlasti ei näinud ta neid vaateid, mis avanesid võitlusstseenidele kaamera vahendusel kiriku kõrge lae alt. Tänulik tasub olla ka võimaluse eest näha Kenneth Branaghit (meil tuntud kui Wallander) mitte seriaalirollis, vaid tõesti teatrilaval, kus tehtud tegudega on ta juba jäädvustanud ennast brittide teatrilukku. Jääb üle tõdeda: kui kino ei näitaks tänapäeval aeg-ajalt ka teatrit, jääksid meil siin paljud väärt lavastused nägemata – olgu vahetul või vahendatud kujul.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming