Teadustõbistest

Tarmo Soomere, akadeemik

Teadlane peab olema õnnesärgis sündinud, muidu ta läbi ei löö. Teadus, kuigi paljude arvates üks maailma kõige konservatiivsemaid nähtusi ja vahel lausa progressi takistaja, mis esitab kõige ebasobivamal ajal igasuguseid piinlikke küsimusi ega lase noortel kukkedel omatahtsi toimetada, on siiski teatavas liikumises. Kuigi selle sisemised reeglid, väärtussüsteem ning väärikuse ja väärituse kriteeriumid on suurelt jaolt püsinud ühesugusena vähemalt Platoni ajast saadik, on teaduse kui institutsiooni roll ja selle kandjate ehk teadlaste koht ühiskonnas aegamisi muutunud. Meie jaoks üheselt tajutavad muutused on sündinud viimase kahe-kolmesaja aasta jooksul. Veidi utreerides saame kõneleda kolmest põhimõtteliselt erinevast kuvandist. Newtoni ja Leibnizi ajal ehk enne kui riigivalitsejate nõunikud teadlaste olulisust naabritega kemplemisel mõistma hakkasid, oli teadus lihtsalt üks rikaste hobi. Teadlasel polnud mingit „õigustatud ootust”, et ühiskond tema tegemised kinni maksaks ning nõnda pidi ta üldjuhul end ise finantseerima. Kujukaimaks näiteks on siin viimane universaalteadlane Alexander von Humboldt. Eelmise sajandivahetuse paiku kujunes välja tänapäevani kõnekas teadlase kui teatava elustiili esindaja kuvand. Üldjuhul oli see professionaal, kes spetsialiseerus kitsale valdkonnale, mille järgi oli ühiskonna teataval osal nõudlus; ja see ühiskonna osa oli ka valmis katma tema ettevõtmiste kulud. Sellest on tasapisi kujunenud elevandiluust tornis istuva habemiku kuvand, kellele peab söögi- ja magamaminekuaegu regulaarselt meelde tuletama ning keda peab käe kõrval veerand tunniks parki jalutama viima. Eks selle juurde pidigi käima nii palju sissetulekut, et armas abikaasa oleks olnud igal ajal valmis hooldusõe kohuseid täitma. Naljakas küll, aga sama kuvand paistab välja hiljuti Postimehe sabas ilmunud kõige stressivabamate ametite nimistust, kus esikohal on ülikooli professor.

Sellele kuvandile vastavaid isendeid võib tänapäeval tänu inimea pikenemisele veel üksikuid alles olla. Lõviosas on see aga asendunud teadlase eksistentsivormiga, millele vahest kõige täpsem nimetus on diagnoos.

Diagnoos: teadlane

Maailmas on ikka olnud veidrikke, usuhulle, geeniusi. Inimomaduste varieeruvus on tegelikult elu püsimajäämise peamine tagatis, sest kuidas siis muidu leiduks muutuvates oludes isendeid, kellele just need olud sobivad. Teaduse tipus püsimiseks vajalikku läbilöögivõimet, isikuomadusi, akadeemilist potentsiaali ning investeeritud aja- ja jõuressursside mastaapi on lihtne hinnata tipptegijate kommentaaridest või mälestustest, olgu see siis intervjuu Sulev Kõksiga hiljutises Arteris või Endel Lippmaa ütlused tema elulooraamatus. Millegipärast erutuvad inimõiguslased siis, kui treenitud gümnaasiumiõpilane tahab suvel natuke taskuraha teenida ning arvab, et võiks ikka täie tööpäeva teha, aga vaikivad kui naelutatud suuga kõik personalijuhid niipea, kui keegi julgeb piiksatada, et kas ka teadlaste jaoks kehtib Eesti Vabariigis töö- ja puhkeaja seadus. Ju on see seadus siis natuke kummist, valikulise toimega ning teadlaste jaoks sama väheoluline kui looduskaitseseaduse §5(2) isegi vastavate tippametnike jaoks.

Olen püüdnud võrrelda teadlast prohvetiga (TTÜ Aastaraamat 2011, 343), aga see võrdlus sobib vaid mõlema kategooria tipptegijate jaoks. Lihtsalt asjalike teadusmeeste ja -naiste puhul on raske leida ühtegi ratsionaalset põhjust selles maailma osas kaasalöömiseks ning noorte puhul veel raskem mõista, miks nad selle valdkonna üldse peaksid valima.

Kolleeg akadeemik Tarmo Uustalu on öelnud, et meie [vanemad kolleegid] lihtsalt petame noori inimesi ahvatledes neid teadlaskarjäärile. Tal on mingis mõttes sügavalt õigus. Akadeemiline karjäär paistab perspektiivikana vaid selle esimese astme ees oma kinganinasid põrnitsedes. Võib-olla üliõpilaskodus tundub atraktiivsena 400eurone doktorandistipendium, millele heal juhul järgneb järeldoktorantuur, kus palgatase ületab kuni kolmandiku võrra Eesti keskmist. Seejärel tuleb aga karm kukkumine: vanemteaduri tüüpiline palgatase on järeldoktori omast märksa madalam, kuid vastutus hõlmamatult suurem. Kui aga siis veel 15–20 aastat vapralt vastu pidada, CV (eelkõige publikatsioonide loetelu) miilipikkuseks kasvatada ning omandada kümmekond ellujäämisoskuste finessi, mis edukates firmades on jaotatud kogu meeskonna vahel, on jälle lootus Eesti keskmisest kaks korda kõrgema palgani jõuda. Muidugi vaid siis, kui nii kohalik ülemus kui ka teadusraha jagajad Euroopa reeglitele (mis nõuavad töötasu maksmist mitte tulemuste alusel, vaid vastavalt valdkonnas tavapärasele palgatasemele) läbi sõrmede julgevad vaadata.

Kuus korda allpool väärikuse piiri

Selle löökaugu põhjus, mis toimib raudse järjekindlusega, kuigi väheste eranditega, on imelihtne. Teadusraha (senised sihtfinantseerimise ja Eesti Teadusfondi grantide summad; nüüd nn institutsionaalse ja personaalse uurimistoetuse summad) jätkuks Eestis jämedalt 500 eduka ja viljaka teadlase finantseerimiseks, kuid see jagatakse ligikaudu 3000 nõudleja vahel. Pole siis imestada, et selles süsteemis peab normaalselt toimetulemiseks oma vaimu rohkem treenima kui Erki Nool või Andrus Veerpalu oma keha, lisaks olema õnnesärgis sündinud. Sealt ka, vähemalt osaliselt, Eesti teadlaste edukus rahvusvahelise finantseerimise taotlemisel. Seda retsepti teadis juba väejuht Suvorov ja väljendas väga lihtsalt neli aastakümmet tagasi Lõuna-Eesti orienteerumisspordi üks vedajatest: pane koolipoisid koos meestega treenima ja võistlema, siis võidavad nad noorteklassis nagu muuseas.

Osalt kompenseerivad meie oma raha vähesust Euroopa Liidu tõukefondidest tulevad eraldised. See on teaduses just nagu noorteklassi raha, mis tuleb suhteliselt lihtsalt kätte, aga mille haldamise kaudu saab treenida teaduse administreerimise kunsti. Sellega on käivitatud mitu päris asjalikku projekti alates teaduse tippkeskuste finantseerimisest ja lõpetades teatava riiklike programmide aseainega. Eks see natuke piiripealne tõukefondide käsitlemise variant ole, nagu kolleeg akadeemik Urmas Varblane hiljuti AKs lahkas. Aga au ja kiitus meie eurokauplejatele, et asjad nõnda on pööratud. See rahavoog on võimaldanud paremate doktorantide ja mõne värskelt küpsetatud doktori sissetuleku hoida natuke kõrgemal Eesti keskmisest. Muidugi pole paljudel juhtudel nende praegune panus sedagi väärt. Aga sellega on nagu noorsportlastega: kui neid mitte toetada, ei ole meil varsti ühtki olümpiasangarit.

Õnneks ei tea me kunagi ette, kellesse investeeritud vahendid või millal tuhande- või miljonikordselt tagasi tulevad. Selles mõttes on noorteadlased kui võrdpilt kogu meie ühiskonnas podisevatest uutest ideedest. Paljud mõtlejad arvavad, et tegelikult on kõik lähemas tulevikus realiseeruvad ideed juba praegu olemas, aga me ei tea, millisest või kelle käe läbi tegelikult asja saab. Seetõttu on tark elus hoida nii palju ideid ja nende potentsiaalseid realiseerijaid kui võimalik. Ja need, kelle diagnoos on eluaegne, et lähe ju teaduse juurest nagunii kuhugi, selle peale võib mürki võtta.

Kitsikuses raisatakse enam

Käitumispsühholoogiast on hästi teada, et rahalises kitsikuses kalduvad inimesed tegema ebaratsionaalseid otsuseid ning võivad kulutada lõpuks isegi rohkem kui need, kellel raha laialt käes. Selles valguses on ülimalt optimistlik oletada, et Eesti teadusraha jagamise süsteem on laitmatu. On ka päris selge, et kui selles üldse tahta põhimõttelisi muutusi, tuleb seda korraldada väheste visionääride poolt. Sest muidu võidab, nagu alati, keskpärasus ehk targa sõnaga mediokraatia. Keskpärastel on igas süsteemis kõige rohkem kaotada, mistõttu nende vastupanu muudatustele on ka kõige raevukam. Selle neutraliseerimiseks teadusmaailmas peab meil olema vähemalt üks selline vedur nagu kolleeg akadeemik Jaak Aaviksoo.

Sellest saab varsti paarkümmend aastat, kui taasiseseisvumise üle juubeldamise järel avastati, et Moskvast enam teadusraha ei tulegi ja et meil tuleb endil toita ja katta ka teadlased. Teaduse mõiste oli tollal üsna hägustunud (millest annab tunnistust teatav osa riiklikule teaduspreemiale kandideerinud avaldustest). Seetõttu tuli kõigepealt teadusmaastik kaardistada selles perspektiivis, kuhu tahtsime edasi minna, seega Euroopas tavapärastes kategooriates.

Et üksikteadlane on enam-vähem sama haruldane nähtus nagu üksik katoliiklane, peeti oluliseks finantseerida vähemalt kolmest veidigi arvestatava väljundiga teadlasest koosnevaid rühmi. Teadlase kriteeriumiks seati teaduslike publikatsioonide olemasolu. Just nimelt olemasolu, sest ei saa ju tõsiselt võtta teadlast, kellel on ette näidata kaasautorsus vaid kolmes publikatsioonis iga viie aasta kohta. Muidugi käis juba siis nääklus selle üle, mis on teaduspublikatsioon ja kui palju sahtlisse kirjutatud artikleid on väärt üks sahtlisse kirjutatud monograafia. Tollal oli see 3/5 siiski päris kõva kvalifikatsiooninorm, mille ausalt ületas väike osa teadlasi.

Muudatused Eesti teaduskorralduses

Võib lõpmatuseni vaielda, kas tollal suhteliselt pehmelt interpreteeritud bibliomeetrilisi näitajaid saab tõelise teaduse hindamisel tõsiselt võtta. Saab ikka, ja järjest põikpäisemalt, nagu teaduse finantseerimise lähiajalugu on näidanud. Lohutaksin kolleege sellega, et vähegi asjalike teadlaste puhul, väheste eranditega, on praeguseks tegemist nii treenitud isenditega, et nad saaksid oma finantseerimise ka siis kätte, kui selleks tuleks osaleda missivõistluse bikiinivoorus. Sest, tuletan meelde, võisteldakse ju omavahel, mitte missikandidaatidega. Tuginen siin ühele huvitavale uuringule, mille täpne fookus on kahjuks ununenud, aga tulemus hästi meeles: kui on tegemist konkursiga mingis kindlas valdkonnas, pole oluline, millised täpselt on kriteeriumid: lõviosa edukaist on need, kes oleksid võitnud ka siis, kui kriteeriumid olnuksid ideaalsed. Ometi jääb teatav protsent neist, kes oleksid väärt olla edukad, ikka mingi õnnetu juhu tõttu lati alla.

Nõnda korrastati ja ühtlustati 1990ndate lõpul Eesti teaduse finantseerimine. Selle töö tulemusena tekkis täiesti uus teadusmaastik – enam kui 200 sihtfinantseeritavate teemade kollektiivi. Need olid suhteliselt eraldatud seltskonnad, peaaegu väikesed vürstiriigid, omaette eelarvega, üldiselt kindlapiirilise koosseisuga ning algul nimeliselt üles loetud finantseerimist väärivate põhitäitjatega.

Tõenäoliselt ei olnud ette planeeritud, et sellised kollektiivid kujunevad ootamatult püsivaks nii suuruse kui ka koosseisu poolest. Koosseisu vähenemisega võis kergesti kaasneda finantseerimise vähendamine. Ühest seltskonnast teise lahkumine tähendas, et uue kollektiivi liikmetel tuli end koomale tõmmata, sest süsteemi teatava inertsuse ja rahavoogude piiratuse tõttu oli teema mahu suurendamine üsna erandlik. Jooksiku asemele oli lati madaluse tõttu siiski üsna lihtne kedagi formaalselt sobivat deklareerida.

Teadmiste juhtimiselt asjade haldamisele

Teaduste akadeemia instituutides oli direktor sageli akadeemik, kuid eelkõige valdkonna sisuline juht. Pole oluline, kas ta juhtis asutust hästi või halvasti, igatahes oli tema kätte koondatud nii administratiivsed vahendid kui ka mandaat teaduspoliitiliste otsuste tegemiseks. Sihtfinantseeritavate teemade tulekuga delegeeriti sisuliste otsuste tegemine ühe astme võrra allapoole, teemade juhtidele. Radikaalselt muutus teadusasutuste juhtide roll: see muutus teenindavaks, tugiisikutaoliseks. Selle rolli – professionaalse, haritud, laia silmaringiga, kuid end korrektselt positsioneeriva teadusadministraatori – olemust ja tähtsust edukas teadustöös oleme kogu Eestis süstemaatiliselt, kardinaalselt ja lühinägelikult alahinnanud. Kadunud Ivar Puura oli seda tüüpi ning kardan, et temataolisi on Eestis alles jäänud vähem kui ühel käel sõrmi. Eks selle rolli alatähtsustamine peegeldab meie provintslikkust, aga see oleks omaette arutluse teema. Järjest sagedamini võis märgata vaikset nihet: edukad ja viljakad teadlased fokuseerisid teema juhtimisele (ja teemasid jagus meil palju rohkem kui edukaid ja viljakaid teadlasi) ning direktori (või mis iganes nimetusega, aga sama funktsiooniga) ametikohale veendi asuma neid, kel teadus edenes mitte just lausa kehvasti, aga mitte ka nii hästi kui teemade juhtidel. Raske on prognoosida, mida toob uues süsteemis endaga kaasa sisuliste otsuste mandaadi nihutamine tagasi administratiivjuhtide kätesse.

Kolleeg akadeemik Jüri Engelbrecht, kes sihtfinantseerimise käimalükkamisse palju oma elust on andnud, on sageli märkinud, et algul oli otsustamise formaliseerimine võrdlusbaasi viletsuse tõttu sageli lausa võimatu. Suur osa otsuseid sündis mitte formaalsete kriteeriumide alusel, vaid nõnda, nagu see tippteaduses on kombekas – eksperdihinnangute ehk suurelt jaolt mitteformaliseeritavate kriteeriumide alusel. Seetõttu oli lihtsalt headel tegijatel, kellel mingil põhjusel mõneaastane auk publikatsioonide nimistus, siiski võimalus finantseerimisest osa saada. Takkajärele analüüs, mis teadupärast täppisteadustest kõige täpsem, näitaks kindlasti, millised praegused korüfeed jäänuks 1998. aastal sihtfinantseerimisest lihtsalt ilma, kui tollane teaduskompetentsi nõukogu oleks rakendanud praegusi suhteliselt jäiku kriteeriume.

Bibliomeetria ja muud kriteeriumid tulevad ja lähevad, aga märksa olulisem oleks püüda hinnata, kuidas on sihtfinantseerimise poolteise aastakümne jooksul edukuse kriteeriumid vaikselt teisenenud. Saan seda küll teha vaid selle valdkonna alusel, kus ma ise tegev olen, mistõttu humanitaarteaduste või molekulaarbioloogia kohta ei pruugi see käia. Pealegi on tegemist klassikalise pöördülesande lahendamisega, mille puhul vead sageli varjutavad kasuliku informatsiooni, kui seda on üldse võimalik tuletada.

Tähelepanelikule vaatlejale torkab vähemalt maa-teaduste maastikul silma, et viisteist aastat tagasi oli finantseerimise võitmiseks tarvis eelkõige kokku panna korralik teadlaste rühm. Tasapisi suurenes vajadus näidata end hea suhtleja, võimeka administraatorina ja edukana muudes suhteliselt teadusvälistes aspektides. Sihtfinantseerimise viimastel aastatel hakkas õigesse seltskonda kuulumine mängima suuremat rolli kui teaduslik tase. Ja juba selle pärast oli tarvis süsteemi raputada.

Huvide ja hea teaduse dilemma

Niisugustest asjadest rääkimisel ja kirjutamisel olen püüdnud olla kolleeg akadeemik Endel Lippmaa usin õpilane. Teadupärast oli ja on siiani tal alati, kui ta suu lahti teeb, vähemalt sentimeetripaksune pakk tõestusmaterjali, seejuures sageli mitte lihtsalt hägused koopiad, vaid notariaalselt kinnitatud ärakirjad.

Teaduse ja teaduslike tulemuste hindamine toimub kogu maailmas suhteliselt väikeses seltskonnas, kus peaaegu kõik üksteist tunnevad või vähemalt teavad, mistõttu sandisti ütlemine võib ütlejale valusasti kätte maksta. On ju üsna tavaline, et kui lapsesuu julgeb öelda, et kuningas on alasti, siis enne rätsepale helistamist tambitakse kõigepealt ütleja mutta. Seetõttu on teadusmaailmas saanud tavaks nii teadustulemuste kui ka rahataotluste anonüümne retsenseerimine. Kui sellega kaasneb osalejate sisemine väärikus, tekib nõnda võimalus repressioone pelgamata öelda, kuidas asjad tegelikult on. Sageli hajutab sel moel ilmsiks tulev seisukoht poliitkorrektse vahu või seab näivalt kenad järeldused hoopis teise valgusesse. Kuulu järgi toimub valimine Venemaa teaduste akadeemiasse nõnda: esimestest voorudest, kus hääletajate käed ja näod on üheselt tuvastatavad, tulevad esinumbritena direktorid, rektorid ja rahajagajad, kuid lõppvoorus, mis on anonüümne, valitakse tippteadlased.

Retsenseerimine on pealtnäha lihtne toiming: loed läbi, mis teised on kirjutanud ja arvad midagi. Tegelikult on professionaalne ja aus retsenseerimine märksa nõudlikum protsess kui standardse teadusartikli kirjutamine (N. A. Kimberly, A quick quite to writing a solid peer review, EOS Transactions, 92(28), 12.VI 2011). Lisaks selle mõistmisele, mida artikli või taotluse autor on väitnud, peaks retsensent ideaaljuhul ka aru saama, mida autor on ilustanud, varjanud või valesti mõistnud, milline on esitatud töö koht olemasolevate teadmiste süsteemis ning kas ja mida uut annab see töö teadusele. Teisisõnu, olema töö valdkonnaga põhjalikumalt kursis kui autorid ise. Pole siis imestada, et väärikaks retsensendiks kasvamine kestab märksa kauem kui värske doktori küpsetamine. Lisaks, ekstsellentsus ehk kuulumine tippteadusesse on üks sellistest nähtustest, mida on väga raske hinnata ka täiesti erapooletul tippteadlasel ning sama hästi kui võimatu neil, kes tõsises teadustöös ise ei ole osalenud.

Retsenseerimise regula aurea on, et seda mehhanismi ei tohi kasutada isiklikes huvides. Selle mõned väärtarvitused on võrdlemisi laialt levinud, kuigi nii teadusringkondade kui ka soliidsete teaduskirjastuste poolt ühemõtteliselt hukka mõistetud. Näiteks soovitus autorile, et see tsiteeriks kümmekonda retsensendi artiklit või toimetaja tungiv soovitus viidata samas ajakirjas ilmunud artiklitele (nn coercive citations). Mis see paari kirjandusviite lisamine siis ikka halba teeb, elektroonilise publitseerimise ajastul ei võta isegi trükiruumi. Keerukam probleem on need teadlased ja administraatorid, kelle hea ja kurja eristamise võime on kängunud. Parafraseerides Toomas Pauli: heas seltskonnas halbu inimesi ei karistata. Neid lihtsalt ei armastata. Teisisõnu, nendega ei tule tegemist teha ja vähegi arvestatava kahtluse puhul retsenseerimise ligi mitte enam lasta.

Veel kuldsem retsenseerimise põhimõte on, et negatiivset hinnangut tuleb põhjendada sisulisemalt kui positiivset või neutraalset positsiooni. Kui sageli tuuakse ebakvaliteetse retsenseerimise vabanduseks, et meil lihtsalt ei jätku spetsialiste, siis tegelikult on nimelt selle printsiibi räige eiramine üks sügavalt probleemseid aspekte meie teaduse finantseerimise süsteemis. Veidi utreerituna võib öelda, et väärika retsenseerimise tava on meil märksa noorem kui teaduse finantseerimine; parimal juhul jõudmas teismeikka ning liiga sageli vürtsitatud kaasvõitleja põhjendamatu, karistamatu ja/või tahtliku halvustamisega.

Arvustajate partisanisõda

Ega see ole nüüd ja järsku tekkinud probleem. Kümmekond aastat tagasi, kui olin kahevahel, kas jätkata rännuaastaid mööda maailma tõmbekeskusi või panna samasugune tõmbekeskus püsti Eestis, tellisime koos kaasvõitleja Jüri Elkeniga teaduskompetentsi nõukogust välja mereteadusi käsitlevate teemade retsensioonid. Tookord oli see seaduslik ja võimalik. Uues süsteemis, kus retsensioonid on kuulutatud kinniseks, on see tõenäoliselt võimatu.

Selles, et retsensendid ei olnud teemade valdkonnaga kursis, pole midagi halba, sest asjalik retsensent on – kaasvõitleja Jaak Heinloo mõtet laenates – kui inimene, kes ei pruugi ise laulda osata, aga naudib head esitust ja saab aru, kui lauldakse valesti. Praegu tundub lausa naljakana, tookord muidugi frustreerivana, et täpselt samas lepingus osalemist ja sama töö tegemist peeti ühe teema retsensioonis läbinisti positiivseks ja teise teema omas hoopis kriitikat väärivaks teoks. Aga tõeline üllatus oli see, kui kallutatud, vahel avalikult erapoolikud ja kohati mürkipritsivad olid mitmed retsensioonid. On muidugi vaieldav, kuhu täpselt tõmmata kallutatuse ja konstruktiivse kriitika eraldusjoon, aga tolle valimi puhul oli see kuskil 50% ja 80% vahel. Küllap sai teaduskompetentsi nõukogu retsensioonide ebaadekvaatsusest väga hästi aru, sest ka kõige mürgisemalt kommenteeritud teema sai hindeks väga hea. See oli päris õpetlik kogemus, mille najal ka tänapäeval jätkuvasse mürgitilgutamisse rahulikult suhtuda ja kindel olla, et otsustuskogudes on piisavalt kainet mõistust.

Raske on arvata, mis ajendab muidu täiesti asjalikke kolleege ja innukaid kaasvõitlejaid häid tavasid unustama, retsenseerimise institutsiooni kempsuseinana tarvitama, ühtedesse taotlustesse ja aruannetesse sügavalt negatiivselt suhtuma ning teiste puhul ka täiesti ilmselt tühjale kohale oma selget ja ühemõttelist eelistust andma. Selle taustal on muud mustrid päris süütud. Vahel eristuvad selged sõpruskonnad, kes isegi väga teravas konkurentsis, nagu Eesti Teadusfondi viimane grantide taotlusvoor 2012. aastaks, taotluste ja rühmade kvaliteeti väga omapäraselt interpreteerivad. Tartus töötavatel teadlastel on märgata tendentsi oma linna kolleegide suhtes halvasti mitte öelda, kuid Tallinna tehnikaülikoolis tundub olevat tegija see, kes oma ülikoolikaaslasi kritiseerib. Kindlasti on mõlemal hea põhjus. Kollegiaalsus on Tartu väga positiivne joon ning Tallinnas näevad kolleegid tõenäoliselt tööde ja taotluste varjatud puudusi lähedalt märksa selgemini.

Konkurents lämmatab koostöö

Konkurents sihtfinantseerimise saamiseks ei olnud küll väga suur ning sellest ilmajääjad ikka väga palju oma ebaedukuses ise süüdi, aga see oli olemas. Kui rahastamise allikas on üks ja sama ning osa tegijaist a priori teatava eelisega (nagu retsensioonidest järeldub ja nagu osa humanitaar- ja inseneriteaduste poolt vaadates üsna räigelt paistab), muutub kollektiivide suhe märksa keerukamaks kui üdini ausa konkurentsi puhul.

Eriti puudutab see noorte teadlaste kasvatamist. Isegi õige veidi kallutatud olukorras tähendab see üldjuhul mittenullsummalises mängus osalemist. Kui noor jõudis päris teadlase ehk teema põhitäitja mõõtu, ei olnud enamasti süsteemi inertsuse tõttu võimalik tema jaoks uut raha saada. Sageli lahkus ta mõne teise teema juurde, kus mis tahes põhjusel olukord veidi lihtsam (ja sellised teemasid, kus ei rahvast ega sisu ei jätkunud, oli ikka päris palju). Selle tagajärjel tekkis teda kasvatanud rühmale konkurent nii kompetentsi kui ka rahastamise mõttes. Ärgem nüüd unustagem, et teadlaste diagnoosi üks komponent on: treenitud mõtlema. Pragmaatiline toimimisviis sellises olukorras oli teha kõik, et noor enda juurde kinnistada, või teda üldse mitte harida. Loomulikult kehtis see ka kogenud teadlaste jaoks. Teisisõnu, sihtfinantseerimise süsteemi oli sisse programmeeritud tendents, mida selle kujundajad kindlasti ei soovinud: lämmatada teadusrühmadevaheline koostöö (mille kaudu konkurent võis saada parema positsiooni) ning võimendada kapseldumist ja dubleerimist.

Pigem kohanemine kui ideaalse olukorra loomine

Kurt Gödeli ülimalt sügava sisuga tõestus 1930ndatest peegeldab lihtsat tõsiasja, et ühtegi perfektset (sh teaduse finantseerimise) süsteemi pole põhimõtteliselt olemas. Praegu on ilmselt vara analüüsida uut mehhanismi, mille rakendamisel on lahvatanud lastehaiguste pandeemia, aga ka ilmne saamatus koos teatava närvilisusega on selle sisu pea täielikult varjutanud. Märgilise tähendusega on üldine rahuolematus, mida peegeldab selleteemaliste kirjutiste arv ja emotsionaalsus. Lihtsate mõõdikute alusel, nt järgmise aasta finantseerimise kohta käiva määruse allakirjutamise kuupäev, on raske lahti saada muljest, et sellist korrastamatust nagu praegu ei ole haridus- ja teadusministeeriumi haldusalas pikka aega ette tulnud. Ühiskond võib siiski olla päris rahulik. Teadlase diagnoosiga inimesed on karastunud aastakümneid, harjunud toime tulema nii Nõukogude ajal, taasiseseisvumise keerises kui ka sihtfinantseerimise süsteemis, asi siis nüüd uues süsteemis hakkama saada.

Kui nüüd päris täpne olla, siis paljud teadlased, ka mina ise, selles lauspositiivses sõnumis natuke kahtlevad. Nii sisetunne kui ka seljaaju ütlevad, võib-olla põhjendamatult, et uue süsteemi mõnede komponentide rakendamisest võidab ennekõike maailmateadus, kuhu hakkab hästi koolitatud teadlaste Eestist äravool suurenema. Aga erinevalt Gödeli teoreemist pole välistatud, et süsteemi rakendajad tunnevad teadlasi paremini kui teadlased ise, nii nagu kogenud raviarst teab patsiendist märksa rohkem kui patsient ise. Sest tegelikult on fantastiline, mida Eesti teadlased on korda saatnud. Meie väikese rahvaarvu ja piiratud genofondi juures oleme mitmes valdkonnas, nii üksikteadlastena kui ka ülikoolidena, maailma tipp-1% seas, ja seda mõõdetuna bibliomeetria alusel, mille kasvatamise ja hooldamise tehnoloogiat me viletsalt valdame. Värskelt adusime, et meie imekspandavalt tugev fundamentaalteaduste kultuur seljatas sisuliselt põlve otsas ja vabast ajast asjaga tegeledes ülimalt mõjuka, jõuliselt tegutseva ja suuri rahalisi vahendeid käsutava institutsiooni nimega WADA.

Siinkohal tahaksin küsida, kui tugevaks võiks Eesti teadus siis kujuneda, kui madala sotsiaalse valulävega, julgeid, andekaid, ettevõtlikke ja, mis seal salata, vägagi edukaid teadlasi normaalsel moel nende töös toetada. Riigi kohus on siin astuda näiteks selliseid triviaalseid samme nagu nendele mõistliku töötasu tagamine. Ma ei räägi siin rahast, vaid õigusest oma töö jaoks mujalt saadud vahendeid töötasuks kasutada. Meenutan, et näiteks tõukefondidest tuleva raha puhul ei tohi palk ületada vastavas valdkonnas tavalist palgataset. Et teadusraha on jagatud väga paljude vahel, on üldine palgatase vilets ja edukatele normaalse palga maksmiseks tuleb seadust rikkuda. Bürokraatia õilmitsemine ja kafkalik-paranoilise lauskontrolli vohamine tuleb kiiresti lõpetada, muidu oleme varsti silmitsi olukorraga, kus teadlaste kogu aeg kulub selgitamisele, miks nad näiteks Mobilitase tippteadlase arvutisse lisamälu ostsid. See on üks koht, kus haridus- ja teadusministeeriumi ja teadusagentuuri paiknemine väikeses Tartu linnas valusalt piirab teadustegevust haldavate ametnike värbamise võimalusi ja selle kaudu sunnib teadlasi kulutama oma ajupotentsiaali teadusagentuuri aitamiseks.

Kas hoolitsev bürokraat on olemas?

Tippteadus on selline kategooria, kus teadlaskonna enda piiratus vahel väga valusal moel ilmneb. Euroopas on absoluutseks teadusliku tippkvaliteedi kriteeriumiks Euroopa Teadusagentuuri (ERC) tippteadlaste grant. Selle võitmine on justkui kõrge konsiiliumi lõplik kinnitus mõne teadusmehe või -naise kui teadlase diagnoosile. Teadlastest lugupidavates maades, nt Saksamaa või Prantsusmaa, on saanud normiks, et juba ERC noorteadlaste konkursil vestlusvooru pääsenud teadlasehakatistele pakutakse sisuliselt eluaegset lepingut.

Peaksime olema ülimalt uhked selle üle, et meil Eestis on nüüd üks kaasvõitleja, Ülo Niinemets saanud selle diagnoosi. Kaine mõistus ütleb, et kui ta juba nii hea on, siis las möllab, kasvab ise ja kasvatab noori, ärgem segagem teda. Common sense is not as common as you might expect, ütlevad kogenud inglased, ja tõsi ta on: keegi tuli hoopis mõttele, et ta võiks kuuluda Eesti Teadusagentuuri hindamisnõukogusse.

Kui see mõte teaduste akadeemias jutuks tuli, arvasin oma tarkusega, et see ei pruugi olla parim viis tema potentsiaali kasutamiseks. Aga kui ta juba jutuks tuli, siis arvasin veel, et tasub kaaluda suurriikide heade tavade järgimist ja astuda samme, et ta saaks automaatselt kasutada üht keskmise suurusega institutsionaalset uurimistoetust seni, kuni ta peab vajalikuks Eestis töötada – et ta ei peaks enam iga mõne aasta tagant järjest keerulisemal moel tõestama, et ta ei ole kaamel.

Ja kui siis jäi kõlama seisukoht, et seda pole vaja, las ta kirjutab projekte ka Eesti finantseerimise süsteemi – tema taotlused võidavad niikuinii, turgatas mulle uuesti pähe mõte, et teadust haldavad ametnikud võib-olla tõepoolest tunnevad teadlasi, ka Eesti teadlaste ametlikku koorekihti, paremini kui teadlased ise ning hoolitsevad meie eest 24/7 parimal võimalikul moel, paremini veel, kui meie armsad abikaasad, ilma kelle toetuseta vaid väga üksikud on teadlasena vastu pidanud.


Riigi 2013. aasta teaduspreemia üks saajatest on merefüüsik Tarmo Soomere, kes tegeleb ennustusvõimeliste Läänemere seisundit kirjeldavate mudelite loomisega. Soomere teadustegevus on näoga inimeste poole, sest meresüsteemi käitumise mõistmine ja võime seal toimuvat kirjeldada ning tõetruult prognoosida võimaldab üsna täpselt teada, kas tormituultega kaasneb ka näiteks tõsisemaid üleujutusi. Meresüsteemide käitumise mõistmine annab täpse teadmise, kas sadamakai või lainemurdja tekitab koos hoovuste ja tuultega pidevat liivast tühjendamist vajava sadamaala või mitte. Tarmo Soomere oli oma kolleegidega see, kes kõneles juba ammu sellest, et kiirlaevad on võimelised tekitama laineid, mis on ohtlikud mitte ainult vees olevatele inimestele või väiksematele laevadele, vaid lõhuvad oma tavatu energiakontsentratsiooni tõttu ka rannikut. Eesti on üks väheseid riike, kus kiirlaevad veel sõidavad. Nüüd on ta murdnud läbi tehnikateaduste eesliinile, arendades välja laevateede keskkonnahoidliku optimeerimise tehnoloogiat, mis säästaks randu ja kaitsealasid reostusest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming