Teadusraha kaob nagu musta auku

Kuno Janson

1991. aastast tänaseni on jaotatud ca kuus miljardit krooni. Kui palju sellest on tagasi tulnud, pole keegi uurinud.        Ajakirjanduses on viimasel ajal avaldatud arvamust, et teadusele ja arendustegevusele kulutatud raha ei ole andnud oodatud tulemust. Seda on väidetud nii ettevõtluse arendamise kui ka kaitseuuringute raha kohta. Raha ei tule tagasi, kui teadustulemust ei kasutata. Et kasutusele võtta näiteks tehnika- või tehnoloogiaalaseid  teadustulemusi, mis on saadud uurimise esimeses etapis (seda nimetatakse alusuuringuks), on vaja veel tööd teha. Tuleb teha rakendusuuring, tootearendus, panna käima tootmine ja turustamine. Iga etapp nõuab raha ja kompetentseid ning motiveeritud inimesi. Kui mõni etapp jääb läbimata, jääb kaup müümata ja raha saamata. Alusuuringu tootmisse viimine maksab umbes kümme korda rohkem kui alusuuring ise. Pole mõtet alustada uurimisteemaga,  kui teema lõpuleviimiseks puudub kas raha (Eestis ei liigu väga suur raha), taristu, loodusressurss või vastavalt haritud inimesed.       

Mida väiksem riik, seda väiksem on potentsiaalselt tulemuslike teemade valik. Teisest küljest on rida strateegilisi valdkondi, kus peaks kodumaine teaduskompetentsus  olemas olema. Näiteks meditsiin, riigikeel, riigikaitse, energeetika, ehitus ja veel teisigi. Neis valdkondades peaks esiplaanil olema mujal juba kasutusele võetud teadustulemuste maaletoomine, vastava hariduse edendamine ja rakendusuuringud. Näiteks võiks tuua tuumaelektrijaama toomise Eestisse. Tuumatehnoloogiaalane tippteadus Eestis on vähemalt esialgu utoopiline. Eeltoodust peaks olema selge, et teadustegevuse riiklik juhtimine, mis  haarab vähemalt potentsiaalselt tulemuslike uute teadusteemade (s.o tippteaduse) valiku, strateegiliste teadusvaldkondade (s.o teaduse maaletoomise) teemade valiku ja riikliku teadusraha jaotuse temaatika vahel (loodusteadused, tehnika jne), on hädavajalik.     

Milline on tegelik olukord Eesti teaduspoliitikas?  Mingit teadusraha riiklikku jaotamist teemade vahel tegelikult ei toimu. ELi soovitustest on küll kopeeritud eelisarendatavate teemade nimekiri, kuid see on ainult deklaratiivne soovitus teadusprojekte hindavatele ekspertidele. Kõigi valdkondade teadusraha on pandud niiöelda ühte patta. Raha jaotatakse sealt (väidetavalt) eksperthinnangu pallide alusel, kusjuures kõikide valdkondade pingerida on ühtne. Kui näiteks geenitehnoloogia alal on piisavalt  palju kõrge tasemega projekte, peaks süsteemi reeglite järgi kogu teadusraha minemagi ainult geenitehnoloogiale. Põhimõtteliselt ka ainult kunstiteadusele või ükskõik kuhu mujale. Miks nii? Ja kuidas näiteks kunsti ja geenitehnoloogiat sisuliselt võrrelda? Ametlikes dokumentides seda ei kommenteerita.   

Et päris kurioosseid olukordi vältida, on mängu võetud subjektiivne faktor teaduskompetentsi nõukogu näol. Lõpliku otsuse teeb koosolek ja mängu tulevad isiklikud huvid, sümpaatiad ja antipaatiad. Alates 1991. aastast kuni tänaseni on niimoodi jaotatud umbes kuus miljardit krooni. Kui palju sellest rahast on tagasi tulnud, pole keegi kunagi tõsiselt uurinud. Fakt on, et teadusmahuka tootmise  arengut pole Eestis õieti kusagil märgata. Teadusraha kaob nagu musta auku, sest teadus ja tootmine ei ole efektiivselt toimiva struktuuriga seotud. Töö toimiva struktuuri loomiseks on tegemata. Praegu kehtiv teadus- ja arendustegevuse juhtimise ja finantseerimise süsteem on loodud põhiliselt fundamentaalteadlaste juhtimisel. Teatud seltskond on loonud reeglid iseenda jaoks. Loodusteaduste fundamentaaluuringute jaoks on need reeglid head, kuid Eestis  teadusmahuka tootmise arendamise seisukohalt on need reeglid osutunud sobimatuks ja kasutuks.       

Eesti on väike riik, kellel oma tippteadust ja sellele vastavat tootmistehnoloogiat enamikus eluvaldkondades ei saa mitte kuidagi olla. Heal  juhul võiks seda olla ühes või kahes valdkonnas. Kuid kõik eluvaldkonnad peaksid ikkagi olema kõrgtehnoloogiliste seadmetega varustatud ja tootmise tehnoloogiline tase peaks olema ka võimalikult kõrge, muidu on tööviljakus madal. Põhirõhk tuleks panna teadusest juba kasutusse jõudnud uuenduste maaletoomisele laiast maailmast ja nende rakendamisele. Prioriteediks number üks peaks olema kõrgel tasemel haridus. Teadusetegemise põhieesmärk  peaks olema õppejõudude kvalifikatsiooni kõrgel hoidmine.       

Teadus- ja arendustegevuse ning kõrghariduse raha jaotamist ei saa usaldada ainult fundamentaalteadlastele. Rahajaotus tuleks teha laiema poliitilise otsuse põhjal. See otsus peaks ette ära määrama alus- ja rakendusuuringute raha suhte ja ka eri teadusvaldkondade raha  suhte. Igas valdkonnas peaks olema oma projektide pingerida. Hindamiskriteeriumides tuleks arvestada ka valdkonna eripära. Riik peaks hakkama ka rahaliselt toetama mujal rakendatud teadustulemuste kasutamist õppetöös. Rakendamiseks sobivate ideede leidmine ja maaletoomine nõuab vastava valdkonna põhjalikku tundmist. See ei ole väikestele ja keskmistele firmadele ilma toetuseta jõukohane. Esmased tootmise uuenduste maaletoojad  peaksid olema samuti kõrgkoolid ja ülikoolid.     

Kuid õppejõududele ei jäeta kusagil värskelt  kasutusele võetud tehnika uurimiseks aega. Sellist tegevust ei loeta ei rakendusuuringuks ega alusuuringuks ja raha ei eraldata. Nad peavad teadust tegema. Nad peavad tegelema asjadega, mis veel ei ole kasutuses ja mis suure tõenäosusega ka kunagi kasutusele ei tule. On üldtuntud tõsiasi, et enamik teadusuuringute tulemusi ja isegi enamik välja antud patente jääbki kasutamata. Loomulikult on kõigele vaatamata vaja ka teadust teha. Kuid väikeriigile  on olulisem juba rakendust leidnud teadustulemuste maaletoomine. Seega, tehnikapoliitika alused on Eestis paika panemata. On ka teisi eluvaldkondi, kus ametkondlik juhtimine jätab soovida, näiteks merendus. Geograafiliselt on Eesti mereriik ja merendus on olnud traditsiooniline tegevusala läbi aegade. Tänaseks on Eesti jäänud sisuliselt ilma kala- ja kaubalaevastikust. Asjasse pühendamatu võib arvata, et ametnikele oleks lihtsalt vaja anda  head nõu ja asjad hakkaksid paremuse poole liikuma. Kahjuks on aga nii, et seni pole soovitused erilist mõju avaldanud. Seda on tehtud juba aastaid ja mitmel tasandil. Peep Sürje kirjutas juba 2003. aastal 1. veebruaril Postimehes – see oli siis, kui ta oli Tallinna Tehnikaülikooli arendusprorektor – järgmist. 2003. aastaks eraldati sihtfinantseerimisraha TTÜ kogu ehitusteaduskonnale 310 000 krooni ja elektroenergeetikale 350 000 krooni. Samal  ajal sai Tartu ülikoolis ainuüksi geneetika õppetool, mida juhtis teaduskompetentsi nõukogu liige, kümme korda rohkem raha ehk 3,56 miljonit krooni.         

Parim viis mõne institutsiooni või struktuuriüksuse väljasuretamiseks on alarahastamine. Niinimetatud vanu tehnikaalasid, milleks on ehitus, mehaanika ja elektrotehnika, on alarahastatud vähemalt seitse viimast aastat. See on kahtlemata jätnud jälje nii teadus- kui ka õppetööle. Kui vajalikud on need vanad tehnikaalad teaduspõhisele majandusele? Vähemalt sama  vajalikud kui uued tippteaduse alad (geenitehnoloogia, materjalitehnoloogia jt) või veel vajalikumad. Miks? Sellepärast, et kui me hakkame uut tippteaduse tulemust metalli viima, ei saa me ilma nende vanade aladeta mitte kuidagi hakkama. Neid vanu alasid on teadusmahukamateks paisutatud juba üle saja aasta. Nende infomaht on väga suur, neid alasid õppida on väga raske ja nende alade spetsialistide järele on nõudlus kõrge kogu maailmas.  Toome paar näidet, mis ei ole erandid. On leiutatud, patenteeritud ja katsetatud nn vabakolb sisepõlemismootor, mis on seotud lineaarse elektrigeneraatoriga. Sellistel seadmetel pole pöörlevaid osi, need töötavad väga vaikselt, on väikesed ja kerged ning nende heitgaasid on väga puhtad. Need sobivad ideaalselt hübriidautodele, kuid neid ei kasutata. Miks? Lihtsalt sellepärast, et katseseeriast masstootmiseni jõudmiseks on vaja teha palju arendustööd  (see töö ei ole tippteaduse tegemine, vaid ammu tuntud asjade rakendamine uutes seostes) ja majanduslikult on tasuvam jätkata vana tootmist.   

Teine näide. Inglismaal on professor Ed. Spooner Durhami ülikoolis leiutanud uudse elektrituulikute generaatori, mis võimaldab elektrituuliku maksimaalvõimsust tõsta praeguselt 5-6 megavatilt vähemalt 10 megavatini  või ka rohkem. Selle generaatori põhiosa on kodaratega ratas, mis on väga sarnane tavalise jalgratta rattaga. Uskumatu, aga tõsi, et selle tuulikule mõeldud ratta realiseerimine on suur probleem. Praegu on nii, et maailmas tegeleb elektrituuliku arendamisega kõige tõsisemalt TTÜ mehaanikateaduskond koos mõne Eesti firmaga. Eestis on arendustöö odavam kui Inglismaal. Selle elektrituuliku arendus käib teadusmahuka tootmise alla, seda teevad aga  mehaanikainsenerid, kelle õpet meie teaduspoliitika tasapisi välja suretab.         

TTÜs käib seoses majanduskriisiga vaikne õppetöö kulutuste kokkutõmbamise kampaania. Loengut kuulavate tudengite arvu paisutatakse, loengud asendatakse e-õppega, laboriruumide arvu ja pinda vähendatakse, õppelaboriseadmed on vananenud ja raha nende  uuendamiseks ei ole. Samal ajal investeeritakse riigi ulatuses lausa hiigelsummasid alusuuringute infrastruktuuri. Alusuuringust masstootmiseni on aga pikk tee. Lihtsustatult on see rida järgmine: alusuuring, rakendusuuring, tootearendus, finantseerimine, inimeste koolitus ja motiveerimine, turu tundmaõppimine, kartellidest läbimurdmine ja patentide kalevi alla panemise vältimine, tootmise ja turustamise  käivitamine. Kett on aga nii tugev, kui tugev on kõige nõrgem lüli. Väga nõrk lüli on ka rakendusuuring. Rakendusuuring on tootmisest veel kaugel ja tegevuse risk on suur. Postsovetlik mentaliteet nõuab raha kohe kätte. Rakendusuuringu struktuurid, mis toimivad läänes, ei toimi postsovetlikus ruumis.     

Peaks olema siililegi selge, et keti ühe lüli, milleks on alusuuring, ennaktempos arendamine ei saa anda soovitud tulemust. Ometigi on selles suunas mindud vähemalt kümme aastat ja keegi ei kavatsegi midagi muuta. Vägisi tekib küsimus, mille poolest on selline olukord kasulik ja mis on sellise hoiaku taga?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming