Teaduspoliitika ja politiseeritud uurimisobjektid

Marek Strandberg

Eesti teaduse finantseerimine muutub täiel määral loodava teadusagentuuri pärusmaaks. Sellise teadusagentuuri loomine parajasti käib ning Haridus- ja Teadusministeeriumi arusaama järgi ei peaks seadusandja oma nina edaspidi teaduse  rahastamise üksikasjadesse toppima. Paraku on lugu nii, et teadlaskond on teadusagentuuri kavandamisest eemale hoitud ja ka ise hoidnud. Hoidnud ehk pragmaatilistel kaalutlustel, et võime mitte liialt häirida ja tagada sellega oma palukese säilimine.  

     

Silma alt ära, usalduslikes ringkondades arutatakse võimalikku asjade käiku hoogsalt, kuid seni on püüd väiksemas ringis  sõnavõtjad lehepinnale väitlema tuua saanud vaid viisakaid äraütlemisi. Teadusagentuurist on räägitud kui mustast kastist, mille loomisse pühendatakse vaid vähesed. Pole meil ju võimalik arutada sedagi, kas moodustatakse professionaalne, bürokraatlik või mõlemat sisaldav kimäärisarnane organisatsiooni vorm. Vaikimine tähendab vaikimisi nõusolekut.  Kui keegi jõuliselt sõna ei võta ning agentuur oma veidrustega ministri tahtel valmis saab, on hilja selle nurki lihvima hakata.       

Et asjaga on kiire, viitab soov koos teaduse rahastamise reformiga korraldada ka kõrgharidusreform, mis samuti puudutab rahastamist. Ministril on siin tõsine töö teha, sest oli ju Jaak Aaviksoo see, kes mõni aeg tagasi seisis jõuliselt tasulise kõrghariduse eest. Tegus inimene leiab kiiresti uue ja õigema kursi. Ainus küsimus on, kas juhitava  süsteemi inerts ja sisseharjunud käitumine sellega kaasa tulevad. Teaduse ja selle uurimisobjektide politiseeritus oli omane möödunud kommunismija totalitaarriikide ajastule. Geneetika põlu alla seadmine Nõukogude Liidus või „ebateaduslik” juudifüüsika natsi-Saksamaal on ilmekamad näited sellest ajastust. Põgusalt puudutab sama teemat ka Eesti keskkonnaministri soov taanduda  Antarktika lepingu keskkonnakaitselisest osast (Madridi protokollist). Avalikult on seda soovi põhjendatud kui kulukast sammust hoidumist. Tegelikult ei ole sellel lepingulisal suurte kuludega mingit pistmist. Seda eriti ajal, kui meie maksumaksjad hakkavad tagama kreeklaste võimalikke sõjatehnikahankeid. Antarktika lepingu keskkonnaprotokoll on muu hulgas ka tagatis, millega Antarktika lepinguga  liitunud riigid hoiavad seda mandrit otseste majanduslike mõjude eest ja korraldavad seal vaid põhjalikke teadusuuringuid. Huvitav on see, et samal ajal kui Eesti soovib loobuda Madridi protokolli omaks võtmast, on Venemaa samuti teatanud, et soovib eemalduda sellest leppe osast ja kaalub geoloogilise luure alustamist Antarktikas. Kurb lugu, kui poliitilistel kaalutlustel muudetakse solidaarne uurimisobjekt  majanduslike huvide sihtmärgiks. Õnneks on peale poliitiliselt kuumade uurimisobjektide ka muulaadseid. Eestis asutatud elementaarosakeste füüsika ja kosmoloogia seostega tegelev tippkeskus püüab vastata neile küsimustele, kuhu poliitilised huvid veel ei küüni. 2011. aasta Nobeli füüsikaauhind anti avastuse eest, mis kinnitas, et meie universumis on valdav mass tumeaine ja tumeenergia all.  Meile teadaolevat ainet on vaid neli protsenti. Mida kujutab endast muu, on küsimus, mis jääb sama fundamentaalseks kui aegu tagasi Maa kuju või selle liikumine Päikese suhtes. Vaatamata uue aine ja energia otsingutele ei peaks Maa-asju siiski unarusse jätma.       

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming