Teadusmõtte ja teaduse mineviku lood

Mait Talts

Balti teadusajaloo konverentsi erinumber TTÜ teadusajakirjas        Eelmise aasta lõpupoole Tallinnas Tallinna Tehnikaülikooli eestvõttel peetud, järjekorras juba XXIV rahvusvahelise Balti teadusajaloo konverentsi parimad ettekanded jõudsid pärast rohkem kui pooleaastast retsenseerimist ja toimetamist läinud suvel avaldatud rahvusvaheliselt  eelretsenseeritava väljaande, teadusajakirja Baltic Journal of European Studies erinumbrina [BJES Vol. 1, No. 1 (9)] avalikkuse ette. Põhjus selleks peitub Eesti praeguses teaduspoliitikas. Praegu kehtiv ETISe süsteem peab kõiki Eesti kirjastuste väljaantud artiklikogumikke „väärtusetuteks”, sõltumata nende tasemest ja retsenseeritavuse astmest. Seetõttu osutus mõttekamaks anda teadusajaloo konverentsi valitud ettekanded välja end juba tõestanud  TTÜ majandusteaduskonna teadusajakirja (endise nimega Proceedings of the Institute for European Studies) erinumbrina. Saatuse tahtel oli Balti teadusajaloo konverentsi erinumber esimene, mis ilmus ajakirja uue nime all ja paraku ka asjaolusid arvestades ülimahukana (412 lk). Sirbi toimetuse lahkele palvele vastu tulles tutvustaksingi siinkohal seda ingliskeelset väljaannet Eesti lugejale.  

     

  Balti teadusajaloo konverentsidel on alati lisaks teaduse ajaloole tähelepanu pööratud ka teadusfilosoofiale. Selle osatähtsus ja tase on aastate jooksul üksnes kasvanud ning seda  just tänu Eesti teadusfilosoofidele. Seetõttu on siin tutvustatav väljaanne kujunenud oluliseks teetähiseks Eestis läbiviidavate teadusfilosoofiaalaste uuringute seisukohalt, kuna kaasatud on enamik nüüdis-Eestis seda distsipliini viljelevaid mõtlejaid. Kindlasti on tegemist ühe olulisima siin ilmunud teadusfilosoofilise väljaandega. Ses suhtes väärib erilist tähelepanu Tartu Ülikooli professori Rein Vihalemma artikkel, milles tutvustatakse nn praktilise realismi  aluseid. Tegemist on autori enese algatatud uue suunaga nüüdisaja teadusfilosoofias. Vihalemm toetub Karl Marxi praktika mõistmisele, iseloomustades seda siiski uudses valguses ja rakendades Marxi käsitlust õnnestunult loodusteaduse mõistmise teenistusse. Teaduse puhul peab Vihalemm eelkõige silmas omaenese loodud f-teaduse (füüsikasarnase teaduse) mudelile piisavalt hästi vastavaid uurimisvaldkondi, milleks on kogu nüüdisfüüsika,  aga ka teatav osa keemiast. Praktilise realismi seisukohalt ei saa me eeldada, et teadus annab meile maailmast tõese pildi, ütleb „kuidas asjad tegelikult on”. Samal ajal tabatakse teadusliku uurimistöö käigus siiski tegelikkuse teatud külge. Teadus pole praktilise realismi seisukohalt pelgalt teooriatega tegelemine, vaid lisaks sellele, nagu suuna nimetuski osutab, praktiline tegevus, mille põhivormiks on eksperimentaalne uurimistöö. 

Peeter Müürsepp käsitleb oma artiklis teadusliku teadmise temaatikat toetudes olulisel määral Briti teadusfilosoofi Nicholas Maxwelli möödunud aastal ilmunud intrigeeriva pealkirjaga raamatule „Cutting God in Half and Putting 
the Pieces together Again”. Artikli autor leiab, et Maxwelli üleskutse asendada tavateaduslik teadmiseuuring (knowledge-inquiry) tarkuseuuringuga (wisdom-inquiry), mis nõuab ühtlasi humanitaar- ja sotsiaalteaduste paigutamist senisest hoopis kesksemasse positsiooni, lausa alustalaks praegu selleks peetava füüsika asemele, on äärmiselt huvipakkuv idee. Seejuures jääb Maxwell siiski temale omaselt valdavalt traditsioonilise, loodusteaduste metodoloogial  baseeruva teaduskäsitluse teravapilguliseks kriitikuks, näitamata lugejale kätte teeotsa, kust sotsiaal-humanitaarse tarkuseuuringu valguskiired selgelt paistaksid.       

  Tartu Ülikooli õppejõud Enn Kasak analüüsib põhjalikult teesi täppisteadlaste religioossusest. Asi pole siin selles, et tänapäeva loodusteadlased usuksid jumalat, kuigi sedagi tuleb  ette. Küsimus pole ka teaduse ja religiooni võimalikus dialoogis, millega on filosoofid mõnevõrra tegelenud. Kasaku puhul on vaatluse all teadlase ja uskliku inimese mõtteviiside võrdlev analüüs, täpsemalt, mõneti üllatav lähtekohtade vormilises sarnasuses. Nii nagu religioosne inimene, ei saa teadlanegi oma mõttetööd alustada ilma uskumata millessegi, mida ta ei saa otseselt tõestada. Kuna teadlane üldjuhul ei usu millessegi üleloomulikku, siis selles  osas pole paralleel päris adekvaatne. Pühadus jääb siinkohal arusaadavalt kõrvale. Küll aga säilib teaduse puhul religioonile omane usk teatud alusprintsiipidesse, mis jõuliselt kogu reaalsuse käsitluse paika paneb. Nicholas Maxwell on keskne autor ka Katrin Velbaumi jaoks, kes analüüsib traditsioonilise ehk nn standardse empirismi ja Maxwelli poolt propageeritud eesmärgile orienteeritud empirismi vahekorda kasutades selleks teise  väljapaistva Briti teadusfilosoofi John Worralli väljapakutud meetodit, nn Worralli reeglit, mis annab kriteeriumi teadusteooriate omavaheliseks võrdlemiseks teadlaste praktilise uurimistöö seisukohalt. Filosoofiasektsioon lõpeb sakslase Jan Radleri kirjutisega, milles autor võrdlemisi originaalsel viisil üritab kokku siduda hiljuti lahkunud kuulsa norralase Arne Naessi filosoofiaalase pärandi kahte erinevat poolust, analüütilist keelefilosoofiat ja nn  süvaökoloogiat (deep ecology), tehes seda päris õnnestunult. Radleri sõnul on Nessi varastes töödes esitatud empiiriline semantika hädavajalikuks aluseks, millele toetudes sai võimalikuks nn süvaökoloogilise platvormi väljakujundamine.       

Ka ülejäänud filosoofia sektsioonis esitatud tööd väärivad tähelepanu. Endla Lõhkivi näiteks loob Eestis feministliku teadusekäsitluse traditsiooni. Käesoleva erinumbri artikli põhirõhk on siiski teaduse kultuurilise normatiivsuse põhjendamisel. Leo Näpinen  deklareerib üheselt, oma põhiseisukohta muidugi filosoofide kombe kohaselt põhjendades: täppisteadus on maailma tunnetamise viisina paraku piiratud.       

Mahult ja ulatuselt valdavama ning paraku ka mitmes mõttes eklektilisema osa Balti teadusajaloo konverentsi erinumbrist võtavad enda alla teadusajaloolised uurimused. Nende hulgas leidub nii loodusteaduste, meditsiini, keeleteaduse, kirjasõna, hariduse kui ka isegi tinglikult tehnika ajalugu puudutavaid uurimusi. Teadusajaloo valdkondi ja lähenemisnurki  pole Balti teadusajaloo konverentside puhul kunagi teadlikult piiratud, seetõttu on ka erinumbri puhul valik osutunud lõpuks ikkagi üsna kirjuks. Tõsiste ajaloolaste ja ajaloofilosoofide seas on kujunenud heaks kombeks teadusloolisi üksikuuringuid halvustavalt piirkondlikuks kodulooks nimetada, kuid ka neil uuringutel on teatav kultuuriline ja tunnetuslik tähendus. Kõik me ju tahame, et meidki mäletataks, hea sõnaga meeles peetaks, meie  panust märgataks, niisamuti vajab institutsionaliseerunud teaduslugugi aeg-ajalt ümberhindamist. Mõnede senise teaduse ajaloo „suurmeeste” teened ja saavutused vajavad vahel kriitilist läbivaatamist, samal ajal kui mitmed unustatud, ebaõiglaselt unustusehõlma vajunud, teadusepõllul vaikselt oma vagu kündnud tegijad taas kultuuriavalikkuse ette toomist. See on loomulik osa teadusloo eneserefleksioonist. Üheks intrigeerivamaks ajakirja erinumbris  avaldatud teaduslooliste artiklite seas on kahtlemata leedulannade Laima Petrauskienė ja Jadvyga Olechnovičienė teadlikult poleemiline kirjutis kahest Leedu bioloogist – Leedus laialdaselt tuntud Tadas Ivanauskasest ja märksa vähem teatud Pranciškus Baltrus Šivickisest, kes tegutsesid enam-vähem ühel ajal. Autorid püstitavad nende kahe mehe panust võrreldes küsimuse, kuivõrd on teadlase tuntus seotud tema teadustöö tegeliku teadusliku  väärtusega, kuivõrd on selle taga ikkagi peamiselt teadusvälised asjaolud (konkreetselt Tadas Ivanauskase puhul tema isiklik edevus ja koostöö Nõukogude võimuga). Olukorda komplitseerib muidugi asjaolu, et ka Tadas Ivanauskase teened teadlase ja (veelgi suuremal määral) teaduse popularisaatorina pole olnud päris olematud. See, peamiselt küll Nõukogude aega paigutuv intriig, ei ole kaotanud oma aktuaalsust tänapäevani. Pigem võibki püstitada küsimuse  vastupidiselt: miks on üksnes teadusele pühendunud isik tänapäeva ühiskonnas üldjuhul täiesti tundmatu? 

      Huvitav on ka Läti psühhiaatri Vladimirs Kuznecovsi meditsiiniajaloo alase kirjutise  peamine järeldus. Nimelt leiab ta Riia vaimuhaigete varjupaiga varasemat ajalugu arhiivimaterjalide põhjal tundma õppides, et just Krimmi sõda aitas paradoksaalsel moel kaasa vaimuhaigete elu- ja ravitingimuste leevendamise esimesele faasile (ehk siis sõjaväelise valve kaotamisele varjupaikade üle) tollase Venemaa koosseisu kuulunud Lätis. Ka Ieva Libiete kirjatöö käesolevas erinumbris puudutab vaimuhaigete ravi ajalugu Lätis, keskendudes  küll juba 1930. aastatele. Soomlase Mikko Kylliäise sulest pärineb kirjutis jalgrattast ja jalgrattaseltsidest XIX sajandi teise poole Eestis. Huvitaval kombel on see vähe uuritud teema, mistõttu oli kõnealusele artiklile esialgu üsna keeruline retsensente leida. Kylliäise uurimusest ilmneb, et esimesed kindlad teated jalgratta jõudmisest Eestisse pärinevad 1869. aasta kevadest ehk vähem kui aasta pärast seda, kui neid üldse tööstuslikult tootma hakati. Saame  teada sedagi, et Eesti jalgrattaajalool on oma unustatud suurmehed (nt Carl Rüütel ja Taavet Rähn) ning mitmed üle-eelmise sajandi lõpu eesti jalgrattaseltsid (nt Jurjevi jalgrattasõitjate selts Taara, aga ka Kalev) tegelesid aktiivselt hoopis laiemate ühiskonnaprobleemidega aitades sel moel kaasa Eesti Vabariigi sünnile. Epi Tohvri (TTÜ Tartu kolledž) väidab oma kirjutises, et 19. sajandi algul taastatud Tartu Ülikooli rektor Georges-Frédéric Parrot oli  akadeemilise vabaduse idee üks esimesi järjekindlaid propageerijaid idapoolses Euroopas. Prantsuse valgustusliikumise kasvandikuna leidis Parrot, et Tartu ülikool vajab põhikirja, mis annaks talle täieliku autonoomia mis tahes võimu- või ideoloogia kandjate suhtes. Huvitav on aga see, et põhimõtteliselt samasugused ideed olid hakanud paralleelselt võrseid ajama ka teisel pool Atlandi ookeani. Juba 1779. aastal saatis hilisem USA president Thomas Jefferson  Virginia seadusandlikule assambleele Parrot’ põhimõtetele üsna sarnaseid ettepanekuid sisaldava dokumendi Virginia ülikooli rajamiseks Charlotteville’i.   

    Lätlannad Iveta Kestere ja Iveta Ozola püüavad anda ülevaate pedagoogika kui mõiste ja tervikliku valdkonna arengust. Pedagoogika või kasvatusteadus (kui kasutada Eestis juurdunud  termineid) on pärast oma lõplikku eraldumist filosoofilistest ja teoloogilistest distsipliinidest XVIII sajandil teinud läbi märkimisväärse arengu ja diferentseerumise. Seejuures on püütud pedagoogika eri aspektidele ja alamdistsipliinidele leida ka oma nimetusi, kuigi selles pole oldud alati järjekindlad. 1920. aastate Lätis näiteks võeti kasutusele kaks terminit – pedagogika ja pedagogija, millest esimene viitas kasvatusteaduse teoreetilistele alustele,  teine aga sellega seotud praktilisele tegevusele. Ootustele mõneti vastupidiselt leiavad autorid, et termin pedagoogika „ähmastus” ja mitmetähenduslikkus on pigem eeliseks just valdkonna praegust arengut silmas pidades, mil lisaks humanitaarsele lähenemisele on taas aktualiseerunud ka sotsiaal- ja loodusteaduslik lähenemine sellele distsipliinile. Muudest teadusloo artiklitest olgu mainitud Heldur Sanderi ja Toivo Meikari ülevaade 

Tartu Ülikooli botaanikaaia kogude arengust XIX sajandi esimesel poolel. Helgi Vihma keskendub Johannes Aaviku keeleuuenduse arenguloole, Karin Reich ja Elena Roussanova Hamburgi ülikoolist aga Carl Friedrich Gaussi kirjavahetusele baltisaksa teadlastega. Algimantas Grigelis ja Leonora Gelumbauskaitė valgustavad uudsete arhiivimaterjalide põhjal Leedu mineraloogia rajaja Roman Symonowiczi reisi 1803. aastal Lõuna-Poolasse, Ungarisse ja  Transilvaaniasse. Läti ülikooli professori Andrejs Veisbergsi artiklist nähtub, et vähemalt oma arengu esimesel perioodil (ehk siis XVII sajandist kuni XIX sajandi lõpuni) oli balti rahvaste kakskeelsete sõnaraamatute väljaandmises esirinnas just Läti. Peterburist pärit Marina Loskutova veenab lugejat vene naturalistide kongresside ajaloo põhjal selles, et teadustegevus oli juba XIX sajandil oma olemuselt moodsas väljenduses n-ö võrgupõhine. Samas  veenab meid tegelikult ka juba mainitud SanderiMeikari artikkel.     

  Kokkuvõtteks kujunes XXIV rahvusvahelise Balti teadusajaloo konverentsi (ja tegelikult ka selle jätkuseminari) ettekannete valikkogumik TTÜ Euroopa uuringute ajakirja erinumbrina äärmiselt mitmekülgseks, piisavalt kõrgel tasemel teadusväljaandeks, mis pakub uusi ideid, vaatenurki, avastusi ja vaieldamatult ainest  edasiseks uurimistööks. Erinumbri koostajate töö oli küll raske (umbes neljandik esitatud artiklitest jäi ühel või teisel põhjusel kõrvale), kuid samal ajal huvitav ja pikemat perspektiivi silmas pidades loodetavasti ka tänuväärne.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht