Teadushuvi retsept

Marek Strandberg

Eesti noortele oli tänavune Vilniuses toimunud Euroopa Liidu loodusteaduste olümpiaad (EUSO 2012) edukas. Kahest Eestist pärit võistkonnast sai üks esikoha ja teine 14. koha, mis ühtlasi tähendab hõbemedalit. Võiduga tulid tagasi Timothy Henry Charles Tamm Gustav Adolfi gümnaasiumist, Mette Purde Prantsuse lütseumist ja Uku-Kaspar Uustalu Tallinna reaalkoolist. Olümpiaadil osales õpilasi 22 riigist, igast kaks kolmeliikmelist võistkonda. Ei teadus ega kunst ole mõistagi võistlusspordialad, kuid võtkem selliseid olümpiaade ennekõike kui tähelepanu ja toetust kõigile andekatele ja teadmishimulistele, ja neile, kes on õpilastele teenäitajaks ja õpetajaks olnud. Bioloogias aitas Eesti õpilasi teadmiste võistukatsumisele Jaanus Uibu, füüsikas Mihkel Pajusalu. Keemia alal õpetas noori Karin Hellat Tartu ülikoolist, kes vastas ka Sirbi küsimustele. Kuidas üldse laste teadusanne ilmsiks tuleb ja ära tuntakse? Karin Hellat: (Loodus)teaduslik huvi on inimese loomulik omadus sünnist saati. Ikka tahaks proovida, lahti võtta, teada saada, mis „seal sees on”, uurida – miks? miks? ... Kui koolis antakse sellele huvile toitu: lastakse huvitavaid katseid teha, probleeme, hüpoteese püstitada, lahendusi otsida, diskuteerida, ise katseid välja mõelda, tulemuste üle arutleda, tulemuste põhjal järeldusi teha, siis enamasti see huvi püsib ja süveneb, kui lapsel pole just muid väga suuri ja aeganõudvaid kiindumusi. Enamasti on õpetajad need, kes tunnevad selle huvi ära, ja kui õpetaja on entusiastlik, säilitanud oma loomupärase uudishimu, siis on tal kindlasti rõõm sellise õpilase huvi suunata, talle huvipakkuvaid ülesandeid anda, küsimusi esitada, millele üheskoos vastuseid otsitakse. Sellised õpetajad saadavadki huvilisi kõigepealt Eestis igal aastal korraldatavale loodusteaduste olümpiaadile. See toimub kahes voorus – piirkonnavoor teoreetiliste ülesannetega toimub tavaliselt veebruaris. Osalemiseks Eesti loodusteaduste olümpiaadil on kehtestatud vanusepiir. Erinevalt EUSOst saavad Eesti võistlusel osaleda veel üks aasta nooremad õpilased, sest Eesti võistlus selgitab välja kõige nooremad loodusteaduse huviga noored, kes saavad minna rahvusvahelisele olümpiaadile (IJSO – International Junior Science Olympiad), kus vanusepiirang on 15 aastat. Loodusteaduste olümpiaadi eesmärk on võimalikult integreerida loodusteaduslikke probleeme, kasutades teadmisi bioloogist, keemiast ja füüsikast. Piirkonnavooru tulemuste põhjal kutsub TÜ teaduskool 50 tublimat teooriaülesannete lahendajat lõppvooru eksperimente tegema. See toimub kevadel aprillis või mais (tänavu 6. mail Chemicumis). Kahe vooru põhjal selgitatakse välja kõige tublimad noored loodusteadlased, kellele tehakse suvel teoreetiliste ja praktiliste voorudega treeninglaager ja valikvõistlus. Kuus parimat pääsevad Eestit esindama rahvusvahelisele võistlusele (IJSO). Kuna Euroopa Liidu olümpiaad lubab võistelda aasta vanematel õpilastel, siis nende õpilaskandidaatide valikul lähevad arvesse ka aineolümpiaadidel – keemia-, füüsika- ja bioloogiaolümpiaadil – saavutatud tulemused. Et aineolümpiaadid toimuvad natuke teistel põhimõtetel – võisteldakse klasside lõikes, korraga ainult ühes aines –, siis Eesti võistkondade (EUSOl osaleb igast riigist kaks võistkonda) komplekteerimisel arvestatakse ka seda, et kummaski kolmeliikmelises võistkonnas oleks üks õpilane tugev bioloogias, teine füüsikas ja kolmas keemias. Loomulikult tuleb kasuks, kui nad individuaalselt on edukad olnud mitmes valdkonnas.

Euroopa Teadusolümpiaadide Ühendus (EUSO) on suhteliselt uus organisatsioon. Kas on teada, miks see alles nii hilja tekkis?

EUSO rajamisel tunnetati bioloogia, füüsika ja keemia integreerimise vajadust ning taheti kaasa aidata aineüleste probleemide lahendamisele, samuti meeskonnatöö oskuste arendamisele, mis teaduse edusammude seisukohast on äärmiselt oluline. EUSO laiem ülesanne on muidugi teadushariduse propageerimine juba nooremate õpilaste seas, sest rahvusvahelistel aineolümpiaadidel osalevad tavaliselt vanemate klasside õpilased. IJSO (esimest korda 2004. a) ja EUSO (esimene olümpiaad 2003. a) on mõlemad tekkinud vajadusest motiveerida loodusteadustega tegelema nooremaid õpilasi, et nendes huvi äratada. Euroopas on alati rõhutatud, et EUSO on tulevaste teadlaste kasvulava, mis kindlustab loodusteadlaste järelkasvu ja mõjutab selle kaudu kogu teaduspõhise tehnoloogia ja innovatsiooni arendust.

Kes katab EUSO kulud?

Euroopa Komisjon ei ole seni EUSO rahastamist toetanud. Nüüdseks osaleb EUSOl 22 riiki ja selle olümpiaadi eesmärke arvestades oleks päris loomulik, et Euroopa Liit sellist ettevõtmist vähemalt mingis osas rahaliselt toetab. EUSO asutajaks peetakse dr Michael Cotterit Dublini ülikoolist, kes suutis 2003. aastal leida mõttekaaslasi veel kuuest ELi liikmesriigist, nii et esimene EUSO toimus seitsme riigi võistkondade osavõtul Dublinis, kus kinnitati ka EUSO statuut, mis sätestab, et EUSO korraldamisega seotud kulud katab korraldav riik, osavõtjariik tasub oma võistkondade ja juhendajate sõidukulud. Ainult ühel korral on erandkorras kehtestatud osavõtumaks 1000 eurot riigi kohta. See oli siis, kui korraldajamaal oli tõsiseid raskusi kõigi vastuvõtukulude katmisega.

Mida tähendab võistkondlik olümpiaad? Milles seisneb meeskonnatöö ja milles individuaalne panus?

Võistkondlik olümpiaad on tõeline väljakutse võistkonnaliikmetele: kuidas töötada ühiselt ühise eesmärgi nimel, kuidas jaotada ülesanded ja organiseerida töö. Kui keegi nõu või abi vajab, siis peavad võistkonnaliikmed ühiselt otsustama, kuidas ja mida tuleb teha. Võistkondlikus võistluses on iga liikme vastutus suurem, sest keegi ei taha võistkonnakaaslasi alt vedada. Samal ajal tunnetatakse ka seda, et vajaduse korral saab kaaslastelt nõu ja abi. Palju oleneb võistkonna häälestatusest: kui avatud nad on omavahel suhtlema, kui palju nad üksteist usaldavad. Parimate võistluste puhul on kõigi kolme võistkonnaliikme jaoks koostatud eraldi ülesanne ning kui igaüks on oma ülesande lahendanud, tuleb saadud tulemuste põhjal lahendada üldine probleem, milleks need katsed olid planeeritud. Näiteks tänavusel võistlusel pidid õpilased võrdlema eri meetoditel hapniku tootmise võimalusi ja tingimusi kosmoselaevas (fotosüntees hapniku tootjana, naatriumperoksiidi ja aktiivsöe filtrite kasutamine hapniku saamiseks, süsihappegaasi adsorbeerimiseks ning fotosünteesi toimumist mõjutava valgustustiheduse mõõtmine). Üldistavad küsimused eeldavad ka teoreetilisi teadmisi, arvutusi, analüüsioskust ja eksperimendis saadud tulemuste interpreteerimist. Kui ka individuaalsed katsed on hästi tehtud, eeldab kokkuvõtete tegemine jälle meeskonnatööd, mis on EUSO puhul on oluline.

A-meeskond, B-meeskond … mida need tähendavad?

Tavaliselt valitakse A- ja B-võistkonnad kõigi varasemate Eesti olümpiaaditulemuste põhjal. Oleme alati küsinud ka õpilaste endi arvamust võistkondade kohta – kellega koos tahaksid nad tööd teha, kes nende arvates võiks olla A-võistkonnas (tavaliselt kõige tugevam bioloog, keemik ja füüsik) ja kes B-võistkonnas. Mõnikord oa aga EUSOl saanud parema tulemuse ka B-võistkond. Millised on möödalaskmised, mis võistkonna head esinemist takistavad, on raske üldistada. Mõnikord on selleks halb ajakasutus, mõnikord katse ebaõnnestumine ja vajadus midagi üle kontrollida, mõnikord vale mõõtmistehnika vms.

Kas kohtade vahel olid suured või napid punktivahed?

Tänavu edestas Eesti A-võistkond teise koha saanud Ungari A-võistkonda 3,12 punktiga, mis tihedas konkurentsis on väga suur vahe, teist ja kolmandat kohta (kolmas oli Rumeenia) lahutas vaid ühepunktine vahe. Nii et võistlus oli tõepoolest pingeline!

Ehk mõni näide ülesandest, mis arusaamist ja tavatumat lähenemist nõudis, või katse, mida teha tuli.

Tänavusel võistlusel oli kolonn-kromatograafiliselt lahutatud fraktsioonide värvuse mõõtmine silma abil päris tavatu meetod. Tuli võrrelda värvusi kahes mõõtsilindris – uuritava proovi ja standardlahusega (vaadates valgusi silindris valgel taustal ülevalt alla) –, lisades tilkhaaval standardlahust, kuni värvused kahes silindris olid ühesugused. Siin küsisid kõik võistlejad võistkonnakaaslaste abi, sest silm ei ole väga täpne mõõteriist. Katset oli soovitatud korrata vähemalt kolm korda. Selle mõõtmise täpsusele ei olnud väga palju punkte eraldatud. Põhilise punktisumma said võistkonnad värvide eraldamise puhtuse eest kolonn-kromatograafia abil (seda tulemust kontrollisid Vilniuse ülikooli laborandid spektrofotomeetriliselt) ja mõlemad võistkonnad teenisid selle ülesande osa eest maksimumpunktid.

Olemuslikult ei ole ju loodusteadused midagi keerulist või liialt üle jõu käivat. Kuidas on kujunenud olukord, kus õpilased kurdavad nende ainete keerukust ja püüavad neid valikuid ka hiljem vältida?

Täpselt nii ongi. Kusagil on kapitaalne viga. Kuhu kaob see lapsele omane uudishimu kõike teada saada ja miks? Loodan, et eelmisest õppeaastast kehtima hakanud uus riiklik õppekava, mis toetab uurimuslikku lähenemist loodusteaduste õppimisel ja õpetamisel, kannab vilja – õpilastel säilib huvi „miks” ja „kuidas” küsimusi esitada, katsetada ja avastada. Päris keeruline on muuta õpetajate hoiakuid. Me kõik oleme õpetajaks koolitatud paradigmas, mis hindab kõrgelt entsüklopeedilisi teadmisi ja peamiselt mälule tuginevat õpet. Seni on õppimise ja õpetamise juures vähem ruumi jäetud õpilaste osalusele teadmiste hankimisel. Selleks et elus ette kerkivaid nii tehnoloogilisi kui ka teaduslikke probleeme lahendada, ei piisa pelgalt faktiteadmistest – need peavad seostuma kontseptsioonidega. Õpilasel peab kujunema arusaam, milleks tal seda või teist asja õppida on vaja, mis on oluline, mis ebaoluline jne. Uus riiklik õppekava on loonud võimalused õppetöös sellise lähenemise rakendamiseks, nüüd sõltub kõik juba sellest, mis koolis toimuma hakkab.

Mis peaks koolis muutuma, selleks et loodust ja maailma paremini mõista?

Kool peab tundma järgnevate põlvkondade kujundamise vastutust. Suhtumine õppimisse ja õpetamisse peab kardinaalselt muutuma. Õpetaja ja õpilased peaksid olema samuti nagu üks võistkond – olema huvitatud samadest probleemidest, otsima üheskoos neile lahendusi, mõistma, millist infot ja teadmisi uuritava probleemi lahendamiseks on vaja, oskama seda leida ja kasutada. Olen seda meelt, et kõige olulisem on õpetada lapsi mõtlema, et neil oleks huvi teada saada, mis meid ümbritsevas maailmas toimub, ja et nad seda mõistaksid. Pole isegi nii oluline, mille kaudu me lapsed mõtlema õpetame, kas see toimub keemia, kirjanduse või ajaloo tunnis. Kui aga tekib harjumus pidevalt uurida, siis see jääb inimesele omaseks kogu eluks, mis tahes valdkonnas ta oma kutsumuse leiab ning oma võimed maksimaalselt välja arendab. Meie kool aga ei taha õpetada mõtlema, pigem oleks nagu kõik juba läbi mõeldud, nt õpikute autorid on selle töö laste eest juba ära teinud, ja see ei olegi siis enam huvitav.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming