Teadusfilosoofia raskekaaluline klassik kerges kuues

RIIN KÕIV

Carl Gustav Hempel (1905–1997) on kahtlusteta XX sajandi olulisemaid ja mõjukamaid teadusfilosoofe – vähemalt domineerivas angloameerika teadusfilosoofias. Teadusfilosoofia on filosoofia haru, mille objektiks on teaduseks nimetatav praktika. Traditsiooniline teadusfilosoof küsib: milles seisneb teaduslik teadmine ja seletus, milles selle eripära muudest seletuspraktikatest? Mis on teaduslike teooriate (ontoloogiline, episteemiline) staatus? Milles seisneb teaduse areng? Kuidas suhtuvad teineteisesse eriteadused? Mida tähendab teaduslik väide, et asjaolu A põhjustab asjaolu B? Jne.
Hempeli käsitus teadusliku seletuste laadist ja teaduslikust ratsionaalsusest lõi baasi kogu järgnevale lääne teadusfilosoofilisele debatile ning teadusfilosoofiale üldse selle praegusel distsiplinaarsel kujul. Hempeli tööd said kiiresti raskekaaluliseks klassikaks ega ole liiast öelda, et ühes või teises mõttes olid aastatel 1950–1960 kõik ameerika teadusfilosoofid hempeliaanid. Kuigi Hempeli käsitlustes on olulisi nõrku kohti paljastatud, raamivad need tänapäeva arutelugi. Loomulikult ei järeldu selle laiaulatuslikust ja teedrajavast ajaloolisest mõjust, nagu oleks Hempel geeniusena mananud lääneliku teadusfilosoofia esile eimiskist. Hempeli mõtteid toitis loogilise empirismina tuntud, 1920. – 1930. aastate Berliini ja Viini (nn Viini ringi) filosoofide ringkonnis ilma teinud filosoofiasuundumus. Pagenud natsirežiimi eest, toimetas Hempel Viinis ja Berliinis idandatud seemne uuele mandrile, kus see soodsais tingimusis lopsakalt kasvama hakkas. Niisiis, kuigi Hempelita ei ole mõeldav ega mõistetav järgnevad 60 aastat ingliskeelset teadusfilosoofiat, ei ole Hempel – ega seega järgnev 60 aastat ingliskeelset teadusfilosoofiat – mõeldav ja mõistetav ilma loogilise empirismita. Nii palju siis ajaloolise õigluse huvides.
„Loodusteaduse filosoofia“ on esimene Hempeli tekst, mis Tiiu Hallapi soravas tõlkes on jõudnud eesti keelde. Tegemist on kohase esikvalikuga. Nagu võtab kokku Rein Vihalemm: vaevalt oleks võimalik kirjutada paremat sissejuhatust Hempeli – selleks ajaks kujunenud – teadusfilosoofilistesse vaadetesse (lk 169). Tõlget saadab Vihalemma informatiivne, kuigi enam uksi kui sisu avav järelsõna, mille keskmes on Hempeli alul intiimne, seejärel kriitiline suhe loogilisse empirismi. Vihalemm annab tänuväärselt põhjaliku ülevaate asjakohasest eestikeelsest kirjandusest. „Loodusteaduse filosoofiat“ ei saa pidada Hempeli filosoofilises mõttes peateoseks.1 Küll aga oli raamatul suur osa Hempeli filosoofia populariseerimisel ning teadus-filosoofide generatsioonide kasvatamisel. Ilmunud 1966, tõlgiti see pea mitmesse keelde ning sai tükiks ajaks teadusfilosoofia sissejuhatavate kursuste üheks põhivaraks (Vihalemm, lk 168). Osalt seletab töö menu Hempeli toonane staari staatus, teisalt teksti kohati geniaalne selgus ja loetavus. Õpiklikult spartalikus keeles ja meeles koondab „Loodusteaduse filosoofia“ Hempeli varem välja töötatud vaateid ning juhatab teaduse atribuutikasse libedalt sisse ka erialase eelteadmiseta lugeja.
„Loodusteaduste filosoofias“ tutvustab ja lahkab Hempel empiirilist loodusteadust kui tunnetuslikku tegevust, mille eesmärk on tuvastada hüpoteesi meetodi abil seletuslikke ja ennustusvõimelisi seaduspärasid kogetavate nähtuste vahel ning ühendada need seaduspärad ühtseks maailmapildiks. Eri peatükkides käib Hempel süsteemselt läbi tolle tunnetuspraktika eri aspektid, avamänguks mahlakas ajalooline näide teaduslikust probleemsituatsioonist (miks sureb esimeses kliinikus kolm korda rohkem naisi lastevoodipalavikku kui teises kliinikus?) ning selle lahendamisest. Peatükkides 3–4 avatakse nõnda illustreeritud hüpoteesimeetodi eri aspekte, peatükkides 5 ja 6 aga seda, mida üldse kujutavad endast teaduslikud seletused ja teaduslik mõistmine. Muu hulgas selgitab Hempel 5. peatükis oma kuulsat deduktiiv-nomoloogilist teadusliku seletuse mudelit. 7. peatükk arutleb eri viiside üle, kuidas määratleda teaduslikke mõisteid. 8. peatükk puudutab praegugi aktuaalset reduktsionismi küsimust – küsimust, kuivõrd on teadused üksteisele taandatavad.
Hempeli selgitused on imetlusväärselt ökonoomsed. Vaieldamatult voorus, tingib too ökonoomsus kohati aga ka küsimusi. Nii jääb algul segaseks, kui palju serveerib teos teaduse ja teaduslikus seletuspraktikas järgitavate normide kirjeldust, kui palju kindlast filosoofilisest perspektiivist tõlgendust. Tekst mõjub pigem kirjeldava analüüsi kui filosoofilise arutlusena. Puudub selgelt sõnastatud tees. Ka napib filosoofilisele tekstile omast argumentatiivsust, mille sümptomeid on see, et Hempel toob küll palju (ja tabavaid) teadusloolisi näiteid, aga ei astu põhjalikumasse dialoogi näidete alternatiivsete filosoofiliste tõlgendustega, justkui neid ei olekski. On erandeid. Kuid nendegi puhul heidetakse vastasseisukoht argumentidesse süvenemata kiiresti kõrvale.
Neile vormiomadustele ja näilisele erapooletusele vaatamata on „Loodusteaduse filosoofiasse“ lõimitud kindla ajaloo ja eeldustega filosoofiline agenda, seisukoht, et igal teadmisväitel on tunnetuslikku sisu ning õigustatud teaduslikkuse pretensiooni vaid siis, kui sel on empiirilist sisu. See lõim ilmutab Hempelit selgesti loogilise empirismi pagasiga mõtlejana. Loogiliste empiristide peamiseks küsimuseks oli olnud see, kuidas eristada sisukaid väiteid, teooriaid ja mõisteid sisututest. Selle määramiseks pakuti välja nn verifikatsiooni ehk tõestatavuse kriteerium. Verifikatsiooni kriteeriumi järgi on laused, nii ka teadmisväited, sisukad vaid siis, kui nad on kas kogemuses vahetult tõestatavad (/kummutatavad) vaatluslaused või vaatluslausetest loogikareeglite abil tuletatavad. Niisugune sisukuse kriteerium teenis ühelt poolt kui relv teatud filosoofiate ontoloogilise ja keelelise ekstravagantsuse vastu (millel arvati olevat ohtlikud ühiskondlikud järelmid). Teisalt pidi see mudeldama loodusteaduste – eeldatavasti tõest ja sisukat – keelt.2
Piinlikul kombel osutusid loogilise empirismi verifitseerimiskriteeriumiga mõõtes sisutühjadeks ka paljud teaduslikud väited ja mõisted, näiteks universaalse kujuga üldistused ja seadused. Vaatluslaused teatavasti saavad olla kas tõesed või väärad vaid partikulaarse vaatluse-sündmuse kohta. Vaatluslause „Kuu ja Maa tõmbuvad 14. septembril 2015 kell 3 jõuga, mis on võrdeline nende kehade massiga“ on verifitseeritud juhul, kui 14. septembril kell 3 tehti vaatluse teel kindlaks, et Kuu ja Maa tõepoolest tõmbusid teineteise poole oma massiga võrdelise jõuga. Vaatluslause „Maa ja õun tõmbuvad 15. septembril kell 8 jõuga, mis on võrdeline nende kehade massiga“ on verifitseeritud, juhul kui nimetatud ajahetkel Maa ja õun tõepoolest tõmbusid oma kehamassiga võrdelise jõuga. Kuidas aga verifitseerida väidet, et kõik kehad tõmbuvad alati jõuga, mis on võrdeline nende kehade massiga? Ükski lihaline kogemus ei saa kogeda kõikide kehade kõiki – olnuid ja tulevaid – tõmbumisi. Ei ole ka loogikareeglit, millega selle üldistuse tõesust kirjeldatud või analoogsete vaatluslausete tõesusest tuletada, olgu neid kui tahes palju.3 Ja ometi pidanuks just empiiriline loodusteadus olema sisukas ja tõene diskursus par excellence!
Hempel jätkab loogilises empirismis keskse sisukuseküsimusega ja on truult seisukohal, et teadmisväidetel peab olema empiiriline sisu. Selle garandiks on ka Hempeli kaks keskset nõuet teaduslikele seletustele: asjakohasus (seletuseks pakutud informatsiooni ennustuslik potentsiaal) ja kogemuslik kontrollitavus (ptk 5). Nii on mingi hüpotees Hempeli järgi aktsepteeritav ainult siis, kui sellest on tuletatav tingimuslik lause kujuga „kui on realiseeritud katsetingimused C, esineb tulemus E (lk 51)“, ja sellise kujuga järelmit on põhimõtteliselt võimalik katseliselt kinnitada või väärata.
Verifikatsionismi probleemidest teadlik, on Hempel aga empirismikummi kõvasti lõdvemaks lasknud. Hüpoteeside ja teooriate sisukuse tarvilikuks tingimuseks ei ole enam mitte kogemuses tõestatavus, vaid põhimõtteline kontrollitavus. Sealjuures Hempel möönab selle mõõdupuu ähmasust ja et „pole võimalik tõmmata teravat eraldusjoont nende hüpoteeside vahele, mis on põhimõtteliselt testitavad“ (lk 54). Teiseks, kui verifikatsionismi probleemiks oli seletada teaduslike universaalsete väidete tõesuse võimalikkust, siis Hempeli lahenduseks on teaduslike väidete tõesuse desideratum’ist ülepea loobuda. Empiirilise hüpoteesi või teooria katseline kinnitamine ei tagavat mitte kunagi hüpoteesi või teooria tõesust, lisavat sellele vaid usutavust. Ekstreemempirismist taandub Hempel ka seeläbi, et rõhutab kogemuse kõrval ka teoreetilise taustteadmise rolli hüpoteeside asjakohasuse üle otsustamisel, seaduste ja juhuslike üldistuste eristamisel jne. Näiteks ei pruugi katselist kinnitust leidnud hüpotees kvalifitseeruda seletuslikuks, kui see on vastuolus teooriatega, „mida vastaval ajaperioodil peetakse hästi kinnitatuks“ (lk 64), samal ajal kui ka katseliselt kinnitamata hüpotees võib olla seletuslik, kui see on parajasti aktsepteeritud teooriatega kooskõlas.
Sellist teooriast sõltuvust sobib illustreerima Hempeli enda näide mitte-asjakohasest seletusest. XVII sajandi algul väitis Galilei olevat avastanud Jupiteril kaks kaaslast. Astronoom Sizi esitas sellele järgmise vastuväite: „Peas on seitse akent – kaks ninasõõret, kaks kõrva, kaks silma ja suu; nii on ka taevas kaks soodsat tähte, kaks ebasoodsat, kaks hiilgavat ja vaid Merkuur üksi on erapooletu ja ükskõikne. Sellest ja paljudest muudest loodusnähtustest ja nagu seitse metalli jne, mida oleks liiga tüütu üles lugeda, mõistame, et planeetide arv on paratamatult seitse …“ (lk 76).
Hempeli sõnul on Sizi argumendid „täiesti ebaasjakohased“, kuna ei paku „vähimatki põhjendust eeldusele, et Jupiteril pole kaaslasi“. (Samas.) Sizi kaalutluste asjakohatus pole aga nii täielik, kui Hempel paista laseb. Sest seitsme planeedi olemasolu võiks olla igati ootuspärane, juhul kui uskuda, et jumal lõi maailma oma näo järgi, et inimnägu oma „seitsme aknaga“ on jumalnäo täiuslikem kehastus, mis peegeldab kogu tegelikkuse struktuuri. Niisiis lubab Hempeli sisukusekriteerium ehk rohkemgi, kui Hempel lubada tahaks. Jumalnäo teooria põhimõtteliseks välistamiseks puuduvad Hempelil vahendid niivõrd, kuivõrd tema protseduuriline seletuslikkuse käsitus ei luba a priori oletusi maailma tegeliku konsistentsi ega teaduse legitiimse sisu kohta.
Kas ei seisa empiirilise sisukuse nõue ka ise metafüüsilisel eeldusel, et tegelikkus on just selline, et sellele pääseb ligi empiirilises kogemuses ja ei kusagil mujal? Mitte tingimata. Empiirilise kontrollitavuse ning ennustatavuse normi saab õigustada ka instrumentaalselt – vahendina eesmärgi suhtes, hallata ja manipuleerida empiirilises kogemuses end pakkuvat maailma. Hempel seisab niisiis dilemma ees – kas möönda endas metafüüsikut või seda, et pakutud seletuslikkuse kriteeriumid kehtivad üksnes haldamiseesmärgi kontekstides, laienemata teist laadi eesmärgipüstitusega tunnetuspraktikatele. Tõenäoliselt kombineerib Hempeli käsitus nii üht, teist kui kolmandatki. Siiski on kasulik neid eri lugemisvõimalusi kas või mõtteharjutuse korras eristada, et siis vastavalt Hempeli arutluste kehtivusulatust kompida.
Nimetasin ülal „Loodusteaduse filosoofiat“ õpiklikuks. See nimetus vajab piiritlemist. Kindlasti ei saa võtta teost kui teadusfilosoofia õpikut.4 Nagu öeldud, esitab Hempel siin näiliselt erapooletu teaduseanalüüsi varjus kitsalt omaenda vaadet. Teiseks, „Loodusteaduse filosoofia“ libiseb üle paljudest teadusfilosoofilisest vaatepunktist kesksetest ja probleemsetest küsimustest. Vastandades objektiivset seletatust pelgalt subjektiivsele seletatusetundele (nt lk 34, 124), jätab Hempel tolle naiivselt kasutatud objektiivsuse mõiste täiesti analüüsimata. Eksplitseerides kogu teose vältel seda, millal kvalifitseerub mingi hüpotees seletuseks, ei valgusta Hempel mitte kusagil abstraktsemalt seda, mis on seletus? (peamiseks Hempeli kriitikaks on olnud nimelt see, et deduktiiv-nomoloogiline mudel ei ole pädev teadusliku seletuse mudelina). Kolmandaks, teoses esitatud seisukohad on tänapäeva teadusfilosoofia kontekstis paljudes detailides kas aegunud või vaid üheks, ja sugugi mitte tugevaks, alternatiiviks. Juba 1960ndatel hakkasid hempelliku normatiivse teadusfilosoofiaga konkureerima ajaloolise, sotsioloogilise või pragmaatilise, viimasel ajal ka metafüüsikalembesema lähenemisega suundumused. Sellegipoolest, eksemplaarse näitena loodusteaduse analüüsist on „Loodusteaduse filosoofia“ senini kõnekas. Teaduslik empiiriline maailmavaade on põhilises sama, mis toona – olles haaret ja autoriteeti argises ja populaarses sfääris vaid laiendanud. Hempeli teravajoonelised selgitused empiiriliste väidete kehtimistingimuste ning seletusliku haarde kohta pakuvad lugejale tõhusaid abivahendeid mitte üksnes selleks, et hinnata kohase skepsisega avalikkuses ohtraid „teaduslikult tõestatud“ tüüpi knock-down-argumente. Need pakuvad kriitilise mõtlemise treeningukursust kõige üldisemas ja paremas mõttes.

1  Olulisimaks peetakse Hempeli mõjukaid artikleid koondavat Aspects of Scientific Explanation. (1965).
2  Kurikuulsus on Rudolf Carnapi verifikatsionistlikelt alustelt kriitika Martin Heideggeri filosoofiliste fraaside nagu nichts nichtet (eimiski eimiskib) pihta. (Überwindung der Metaphysik durch logische Analyse der Sprache, 1931).
3  Tegemist on klassikalise induktsiooniprobleemi semantilise modulatsiooniga.
4  Selleks otstarbeks on sobilik ning laialdaselt kasutatud Alan F. Chalmersi „Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks?“ (Ilmamaa, 1998, tõlkinud Kristin Sarv).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar