Teadusest: mis see on ja mida see ei ole

Kristjan Korjus

Kauffmani-Kulli intervjuust alguse saanud diskussioon näib tuginevat üksteisest möödarääkimisele. Kalevi Kulli ja Stuart Kauffmani Sirbis avaldatud intervjuust alguse saanud artiklite laviin põhineb teaduse ja mitteteaduse konfliktil. Esitatud vastandumine näib aga seisnevat üksnes möödarääkimisel teaduse mõistmises. Ladina keeles tähendab scientia teadmist. Teaduse all mõeldaksegi inimühiskonna süsteemset ettevõtmist, mis ehitab ja organiseerib teadmisi. Selle arenduse alla kuuluvad nii teaduslike teooriate loomine, nende eksperimentaalne kontrollimine ning ka kõik teaduse abimehed, nagu matemaatiline ja filosoofiline järeldamine, skeptitsism, ajurünnakud jm. Teadus on väga laiapõhine maailma kirjeldamise ja mõtestamise süsteem, mis üritab leida objektiivset tõde. Sealjuures ei tohiks darvinismi samastada teadusega. Darvinism on lihtsalt üks teooriatest, mis on osutunud üliedukaks: peale loodusprotsesside kirjeldamise on näiteks looduslikku valikut imiteerivate algoritmidega võimalik leida lahendusi keerulistele matemaatilistele probleemidele ning „tugevaim jääb ellu” printsiip aitab mõista kõige muu hulgas ka popmuusika kulgu. Kuid ükski teaduslik teooria ei olegi mõeldud selgitama kõike ja kõikjal – igal teoorial on oma domeen.

Tahe Stuart Kauffmani vastandada teadusega tundub pigem kaval populariseeriv stiil kui range seisukoht: ka tema ise on ju selgelt teadust tegev teadlane. Kuid miks selline turundusnipp reaalteadlaste seas vahel nii vastukarva on?

Näib, et antiteaduse all peeti silmas humanitaarteadust, vastandades selle reaalteaduslikule lähenemisele. See humanitaarne/postmodernistlik/holistlik lähenemine ütleb, et kui oleme mõistnud, et osa süsteeme on kaootilised ja terviklikud (näiteks DNAst tekkiv inimene), siis üksikute detailide uurimine võib soovitud tulemuse saavutamisele alati mitte kaasa aidata ning seda reaalteadlased kindlasti ka mõistavad. Kuid süsteemi suures plaanis kirjeldada on väga keeruline ning sealt tekibki õigustatud ohutunne: reaalteadlane ei taha, et kirjeldamisel mindaks liiga üldsõnaliseks, mille tagajärjel väheneks teooriate ennustatavuse jõud, ümberlükatavus, üheselt mõistetavus ja palju muud – kõik, mis on loodus- ja täppisteadusele eriti tähtis.

Väide, et newtonlik süsteem asjade kirjeldamiseks ei aita mõnel juhul kõige paremini olukorda kirjeldada, ei tee Kauffmani või teisi suurema pildi vaatlejaid kohe teaduse vastaseks. Näiteks matemaatikud on juba peaaegu pool sajandit tagasi mõistnud, et osa süsteeme on väga keerulised: kui ka ülitäpselt teada nende toimimisreegleid ja algtingimusi, ei ole võimalik süsteemi käitumist ennustada. Isegi täppisteaduste kuninga matemaatika jaoks ei ole selliste mitteennustatavate süsteemide uurimine võimatu – probleeme rünnatakse teiste nurkade alt ning selle tulemusena mõistetakse neid järjest paremini. Sama moodi saab käsitleda ka osa Kauffmani töid.

Samuti nagu ühe reaalteadusliku teooria ainuõigeks kuulutamine, on väär ka väita, et teadus on surnud, nõrk või mõttetu. Teadus on meie ühine soov kirjeldada maailma objektiivses, hüpotees-falsifitseerimine-paradigmas ning me oleme sellega väga hästi hakkama saanud ning usk antud raamistikku on põhjendatud. Koos Kauffmani ja teiste keerukate süsteemide uurijatega mõistame ka neid esmapilgul liiga keerulisi süsteeme järjest paremini – seda nii reaal- kui ka humanitaarteaduslikus võtmes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht