Teaduse rahastamise reformi teine aasta

Andres Koppel

Õhus on tuntavat pinget.

Meie teaduskorraldusele on antud vastakaid hinnanguid. Näiteks 2009. aastal ajakirjas Nature ilmunud Euroopa teaduse viimase paarikümne aasta tähtsündmuste loetelus oli kõrvuti Sputnikuga ära märgitud Eesti Teadusfondi käivitamine 1990. aastate alul1, hiljutine Euroopa teadusruumi nõukogu eksperdirühma analüüs pidas Eesti teaduskorraldust väga edukaks2. Välismaa teadusanalüütikutele on Eesti eduka riigi näidiseks toomine peaaegu iseenesestmõistetav. Teiseks äärmuseks on mitme meie teadlase hinnangud, mis on mõnikord samades küsimustes üsna kriitilised.

Eesti teaduskorralduse iseärasuseks on see, et sellele peamise näo andjateks on olnud teadlaste endi esindajad, seda alates taasiseseisvumise algusest kuni päris viimase ajani. Nii seadusandlike ja strateegilist arengut määravate dokumentide ettevalmistamises kui ka teaduse tulemuslikkuse hindamisel ja rahastamisotsuste tegemisel on teadlastel väga suur osa. Nüüd on aga tunda, et paljud teadlased on tuleviku pärast mures, sest käivitunud uued rahastamisviisid – personaalsed ja institutsionaalsed uurimistoetused (IUT), erinevad päris põhjalikult eelnenud Eesti Teadusfondi grantidest ja teemade sihtfinantseerimisest. Esimene taotluste ja raha eraldamise voor on läbi, uurimisraha saajad on välja valitud. Ka uue süsteemi käivitamise õppetunnid on saadud ja päris põhjalik vigade paranduski tehtud. Teise aasta taotluste voorud on käimas.
Tänavu lõpetakse pooled eelmise rahastamiskorralduse alusel toiminud sihtfinantseeritavad teadusteemad ja vabanenud raha toel tulevad nende asemele institutsionaalsed uurimistoetused. Sihtfinantseeritavad teemad olid pikka aega teaduse riikliku rahastamise kõige suurem osa, nendega täideti enne muudatuste algust, 2012. aastal, 212 sihtfinantseeritavat teadusteemat, teemadega oli seotud 1884 teadustöötajat3. Seega puudutab ümberkorraldus kolmandikku kõikidest ning enam kui poolt avaliku sektori teadlastest ja inseneridest.
Sihtfinantseerimise ja institutsionaalsete toetuste jaoks ette nähtud raha hulk ei ole viimastel aastatel kasvanud, aga teadlastele konkurentsivõimeliste töötingimuste loomiseks on vaja suurendada üksikute teemade jaoks eraldatavat rahasummat. Piltlikustamiseks on ehk kohane võrdlus juba koolifüüsikast tuntud gaaside käitumise seaduspärasustega. Kui anuma maht (raha hulk) ei muutu, aga osakeste arv kasvab (tänu edukale doktoriõppele lisandub noori, vanema teadlaspõlvkonna väljumine süsteemist on paraku takistatud) ja gaasi temperatuur tõuseb (teadlaste liikuvus, koostöö, uuenenud aparatuur ja pidev konkurents on tõstnud tublisti teadustöö taset), siis rõhk anumas kasvab.
Meenutame veel kord, miks muudatused üldse ette võeti, mida esimese uurimistoetuste vooru kogemustest õpiti ehk mida praegu eelmise aastaga võrreldes teadusagentuuri korraldatavates rahastamisega seotud asjades teisiti tehakse.

Miks süsteemi muudeti?
Üle-eelmisel aastal teaduskorralduse seaduses ette nähtud uuele rahastamisskeemile ülemineku peamiseks põhjuseks oli vajadus vähendada ebamõistlikuks muutunud rahastamise ja sellega seotud töökorralduse killustumist. Teadustegevuse üldine rahastamine on Eestis järjekindlalt kasvanud. Selle poolest on meid rahvusvahelistes võrdlus- ja reitingutabelites Hiina järel ühtepuhku esile tõstetud ja kadestatud. Masueelsel ajal kasvas ka riigieelarveline rahastamine kolme aastaga pea kahekordselt. Edaspidine kasv tuli nii välismaistest teadusprogrammidest, Euroopa Liidu tõukefondidest kui ka erasektorist. Sellega on kaasnenud teadustöötajate ja inseneride arvu ja kulutuste, sh töötasu, kasv.
Ajapikku on endiste teadusfondi grantide ja sihtfinantseerimise osakaal kogu teadusele kasutatava raha hulgas jäänud üha väiksemaks ning iga üksiku uurimistoetuse (neid oli kokku üle 800!) suurus oli selgelt ajale jalgu jäänud. Käigus oli väga palju üsna väikesi ja väga väikesi uurimistoetusi, mille eesmärgid olid muutunud väga sarnaseks.
Muudatuste eesmärgiks oli luua ühtselt arusaadav ja selgelt eristuvate eesmärkidega uurimistoetuste süsteem, mis oleks jätkusuutlik ka muutuvas maailmas. Uurimistoetuse abil peaks teadlane või teadusrühm saama teadustöö tervenisti, ilma teisi finantsallikaid kasutamata, ära teha.
Institutsionaalne uurimistoetus peab peale teaduse rahastamise arvestama ka teadusasutuse huvidega ja kindlustama oluliste teadussuundade pikaajalise arengu ülikoolides ja instituutides. Paraku ei kukkunud selle eesmärgi täitmine esimeses IUT-voorus kõige paremini välja.
Personaalsete uurimistoetuste abil tahame käivitada uusi ja kõrge teadusliku riskiga uurimisprojekte. Neid toetusi on kolme tüüpi: stardi- ja otsinguprojektid ning järeldoktorantuuri uurimistoetused. Nagu nimi ütleb, on stardiprojektid iseseisvat teadlasekarjääri alustavate, eeskätt järeldoktorantuuri läbinud teadlaste väikese rühma tööks eraldatav toetus, otsinguprojektid on kõrgetasemeliseks, aga mitte tingimata suurt rühma vajavaks teadustööks mõeldud toetus.

Esimese aasta õppetunnid
Personaalsete uurimistoetuste esimene voor läks päris hästi korda. Tulemused vastasid kavandatud eesmärgile toetada väga tugevaid, suure potentsiaaliga teadlasi. Stardigrantide saanute seas on väga silmapaistvaid noori teadlasi, kes varasema süsteemi jätkumisel ei oleks kuidagi saanud võimalust alustada oma iseseisvat uurimistööd, nt oma valdkonnas juba maailmas 1% enimtsiteeritud autori sekka jõudnud mükoloog Leho Tedersoo või alles 2010. aastal doktorikraadi saanud noor keemik Darja Lavõgina. Personaalsete toetustega saame meile kinnistada mitu välismaist tippteadlast ning kodumaale tagasi tuua välismaal töötanud eesti teadlasi.
Personaalsete uurimistoetuste konkurents oli erakordselt suur – toetuse sai vaid viiendik soovijatest (192 taotlust ja 42 granti). Paraku võib karta, et tänavu ei jää taotlusi vähemaks. Kuna konkurents on tugev, aitab taotlejaid ehk see teadmine, et tegu on iseseisvate tugevate projektide võistlusega, mitte lohutusauhinnaga institutsionaalsete uurimistoetuste konkursil rahast ilmajäänutele. Personaalsete toetuste mehhanismis tehti sisulisi muudatusi üsna vähe, need olid enamasti tehnilist laadi. Menetlemise protseduure ja juhendmaterjale tuli juurde, selleks et muuta süsteemi selgemaks. Järgmiseks aastaks taotletavate uurimistoetuste voor praegu käib, see kestab 21. oktoobrini.
Institutsionaalsete toetuste esimest vooru kritiseeriti kõvasti, sellega polnud ühel või teisel põhjusel rahul ei teadlased, ülikoolid ega ka selle korralduse väljatöötajad ja rakendajad. Teadusagentuuri hindamisnõukogu, ülikoolide ja teaduste akadeemia esindajad ning haridus- ja teadusministeerium analüüsisid esimest taotlusvooru põhjalikult. Suuremateks puudusteks peeti seda, et toetuse eesmärgid ei olnud hindajatele ega taotlejatele piisavalt selged, kavandatud asutuste huvide arvestamine ja rahastamise stabiilsuse kindlustamine ei toiminud. Kogu protseduuriks, eriti hindamiseks oli aega liiga vähe.
Teiseks vooruks tehti IUT korralduses päris põhjalikke muudatusi. Asutused saavad oma strateegilise arengu huve selgelt väljendada. Üht osa taotletavatest teemadest saavad nad endi jaoks tähtsana ära märkida ning see annab hindamisel taotlustele kaalu juurde. Teiseks on püütud suurendada asutuste rahastamise stabiilsust: nende rahastuse võimalikule kahanemisele on seatud maksimumpiir. Ka siin on uuendatud korralduslikke juhendmaterjale, mis teeb protseduurid selgemaks.

Mis uue rahastamissüsteemi rakendamisel juhtub?
Konkurents kasvab, sest möödapääsmatu oli kasvatada uurimistoetuste suurust.
Kui ühe uurimisteema maksumus kasvab, siis ilma süsteemi rahastuse kasvuta tähendab see automaatselt teemade arvu kahandamist. Eelmisel aastal suurenes keskmise IUT maht varasema keskmise SF-teemaga võrreldes peaaegu kahekordseks. Nii drastiline teemade arvu kokkusurumine, ilma et selle all kannataks Eesti teadussüsteemi terviklikkust tagav mitmekesisus, ei ole võimalik. See tähendab omakorda, et teemade rahastatavate töökohtade arv ei saa olla nii suur, kui taotlejad on kavandanud. Teadusagentuuri rahastusotsuste tegemisel on üheks olulisemaks suuruseks arvestuslik teadlase personalikulu, milline peaks kindlustama teadlasele konkurentsivõimelise, aga mitte priiskava töötasu ja teadustöö teiste kulude mõistliku rahastamise. Uurimisteemade rahastamismudeli aluseks võttis hindamisnõukogu statistikaameti ja rektorite nõukogu viimaste aastate teadlaste ja inseneride töötasude andmed. Sellest arvestusest sündis rahaline orientiir – 32 000 eurot teema põhitäitja personalikuluks.
Lihtne arvestus näitab, et praeguse sihtfinantseerimise ja institutsionaalsete toetuste ressursiga saab konkurentsivõimelise palgaga kindlustada umbes 450–500 teadlase töökohta, (arvestusega, et palgale kulub 60% uurimistoetusest). Personaalsete toetuste arvelt lisandub sama loogikaga rehkendades veel umbes 150. Eestis riigi kehtestatud teadlaste palganormatiive ei ole, ülikoolid ja instituudid määravad ise, kui suurt palka nad teadlastele maksavad. Teadusagentuur määratleb oma uurimistoetuste eraldamisel vaid arvestusliku rahastatavate töökohtade arvu, arvestades seda, kui paljude töökohtade toetuseks raha olemas on.
Kui ülikoolid palka ei tõsta, ei pea IUTde arvel rahastatavate töökohtade arv ka automaatselt kahanema. Küll aga muutub teadlaste töökohtade rahastamise viis asutuste sees – kõige tugevamate ja asutuste jaoks esmatähtsatel teemadel töötavate teadlaste rahastusallikate kirjusus peaks selginema. Üks teadlane töötab IUT teemal, teine personaalse uurimisteema, kolmas teadusprogrammi täitmisel jne. Need, kes töötavad IUT ja PUT teemadel, saavad praegusega võrrelduna suurema kindlustunde ning nende töötasu ei ole vaja kokku lappida paljudest hajali rahastamisallikatest. Kuna toetuste arv kahaneb, siis mõnele praegu käimasolevale teemale jätku ei tule. Loomulikult kaasnevad sellega asutustes rasked valikud: kas tegevus lõpetada, otsida teisi katteallikaid või profileerida tegevus ümber.
Milline on teemade arvu kahandamise talutav piir? See on paraku üks raskemaid küsimusi, millele vastuse otsimisel teadusagentuur temale langenud vastutusest selgelt aru saab. Aga ega ETAg seda vastutust üksinda ka kanda suuda. Teaduse püsistruktuuri hoidvate töökohtade jaoks ette nähtud raha hulka ei saa ta ju kasvatada, samuti nagu ei ole tema võimuses olematuks teha eespool kirjeldatud rahastamist iseloomustavatest faktidest tulenevaid lihtsaid järeldusi.
Mis saab edasi? Hoolimata sellest, või pigem just selle pärast, et teadustegevuse jaoks on praegu kasutada varasemaga võrreldes enneolematult palju raha, on lähiaastatel vaja kasvatada masu ajal kärbitud ja siis peaaegu külmutatud riigieelarvelisi teadusinvesteeringuid. Euroopa abiraha on vaja järk-järgult asendada riigieelarvelise rahastamisega. Euroraha on määratult tähtis võimekuse kasvatamisel, aga temast sõltuvus on ohtlik. Kiiduväärt on uues TAI strateegias püstitatud eesmärk eurosõltuvuse vähendamiseks.
Alustasin artiklit meenutusega teadlaste rollist meie teadussüsteemi edukal ülesehitamisel. Pidevalt muutuvates oludes muutub ka teaduskorraldus. Need muutused saavad siis hästi toimida, kui teadlased ka ise teaduspoliitilistes aruteludes osalevad – konstruktiivselt ja tulevikku vaatavalt.

1 Q. Schiermeier, Beyond the bloc, Nature, vol 461,1 Oct 2009,p 590. http://www.nature.com/news/2009/090930/full/461590a.html

2 Peer review of the Estonian Research and Innovation System. http://www.mkm.ee/public/ERAC_EE_Peer-Review_Report_2012.pdf

3 Eesti teaduse infosüsteemi andmed teadustöötajate täistööaja ekvivalentide kohta

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming