Teaduse piirivalvest

Marek Strandberg

Teaduse ulatuse piir on üldjuhul selge. Teadus on heal tasemel, kui sellega aetakse inimkonnale olulist asja ja tehakse seda, kasutades kirjeldusvõimelist ja kontrollitavat teadmist ja seda juurde tekitades. Jätnud kõrvale metodoloogia nüansid, pole raske ette kujutada, kui palju on kõikvõimalikku ebateadust nii tekstides, mõtetes kui ka tegudes. Kuigi, miks peaks ebateadust üldse teaduse kaudu defineerima, kui see võib kanda muud nimetust? Vaimupimedus, mustkunst või tavapärane tsirkus. Kust aga avalikkus seda vahet peaks oskama tõmmata? Ega oskagi. Eelmises Sirbis avaldasime Madis Masingu loo, mis mulje on talle jäänud psühholoogiaõpingutest Tallinnas ja Tartus. Kirjapanek joonistas välja, nagu hape ofordiplaadi, paljud allhoovused, mis seni on vaid pühendatule näha olnud. Mitmedki Tartu ülikooli psühholoogid kirjutasid ja helistasid ning olid sellest kirjatükst tõsiselt solvunud. Selgituseks päris Sirp kommentaari ka Jüri Allikult, kelle vastus on siinsamas lehenumbris lugeda. Tavatuks teeb selle juhtumi aga asjaolu, et ligikaudu sama tekst on avaldatud Tartu ülikooli ajakirjas UT. Järelikult toimib see samal moel kui Sirbiski avaldatu kellegi ärihuvide poolt, nagu selle kirjutaja kriitikute poolt arvatakse, ja kellegi ärihuvide vastu.

Küsimus on laiem ja seotud sellega, kuidas toime tulla suure hulga blufi ja silmamoondustega, mida alusetute „teaduse”-liidetega meie ette tuuakse. Paraku ei oska ma soovitada muud teed kui aina rohkem võtta sõna kõikvõimaliku ebateaduse vastu ja mitte loota selle peale, et valgustusvajadust pole ühtäkki enam vaja. Lamp tuleb alati siis põlema panna, kui saabub pimedusehetk.

Martin Vällik on üks neist, kes veebisaidil skeptik.ee on aastaid korraldanud terve skeptitsmi ja piiri sättimist teaduse ja ebateaduse vahele. Küsimus pole mitte võitluses, vaid ikka ja ennekõike teaduse meetodi loomuse ja tähenduse piisavas selgitamises, sest kindlasti ei ole teadus dogmaatiline usk, vaid võimalus teadmine mitteteadmisest välja sõeluda.

Sirp on nüüd ilmselt sattunud psühholoogide pahameele sihtmärgiks, küllap siis ka Tartu ülikooli ajakiri. Ei saa aga öelda, et eesti keeles oleks vähe lugemist psühholoogiateaduse loomuse ja tähenduse kohta, kuigi võiks ka rohkem olla.

Olukord tehnika- ja loodusteadustes on õnneks veel selline, et igiliikurite jooniste müüjad on petistena valdavas vähemuses ega kõiguta energeetikavaldkonna tõsiseltvõetavust, ihuarstidki on oma positsioonides kindlad, sest veele salasõnade lausujad, soolapuhujad ja pendlikõigutajad on kergeusklikele, kes lõpuks siiski koolitatud tohtri uksele koputavad, kui gangreen enam asu ei anna ja jäset lagundab.

Kuidas on aga lood pühholoogide ja seda teadmist pruukivate vaimuterapeutidega? Siin on olukord keerulisem kui tehnikavaldkonnas. Siin võib end ise tiitlitega üle puistanud hiromant avastada, et need, kel on psühhoteraapiast teaduslik arusaam, jäävad oma klientuurist ilma, kuna potentsiaalsed teaduspõhise teraapia kliendid avavad parajasti kuskil sumeda valgusega ruumis oma tšakraid või taastavad tundmatu energia tasakaalu hoomamatu kõiksuse ja iseenda vahel.

Salajase sõjapidamise asemel on aga mõistlik neid teemasid avalikult lahata: milline on õige ja teadmisepõhine vaimuteraapia ja mis on pelk silmamoondus?

Sirp jääb sedapuhku autorite laiatarbeleheks ega muutu eelrefereeritavaks teadusajakirjaks, ja on valmis kõik pained, müra ning möödarääkimised ikka ja alati oma lehekülgedel ära klaarida laskma. Autoritel ennekõike.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming