Teadus ja autoriõigus

Teadlased kirjutavad ja retsenseerivad artikleid tasuta, kuid maksavad neile juurdepääsu eest ning riskivad kohtuga, kui omaenda kirjutisi tasuta levitavad.

RAUL VEEDE

Autoriõiguse eesmärk ja funktsioon on tagada ühiskonnas jätkuvalt loometegevus, millest ühiskond on eluliselt huvitatud, vähemalt niisugune on autori­õiguse ideoloogiline põhjendus. Loomingu hulka kuulub ka teadus. Teooria on ilus. Kuidas näeb välja aga praktika? Uusaegne teadus ja autoriõigus sündisid enam-vähem ühel ajal, seepärast on autoriõigusega seonduv saatnud teadust algusest peale. Nii näiteks leiab teadusrevolutsiooni käilakuju Isaac Newtoni eluloost episoode n-ö autoriõigust reguleeriva seaduse mõlemalt poolelt.

1712. aastal käitus Newton sama uljalt nagu XXI sajandi kuulsaim piraat Jack Sparrow. Koos oma kurikuulsa käsilase Komeedi-Halleyga kaaperdas Newton toonase kuningliku astronoomi John Flamsteedi vaatlusandmed ning avaldas need tähekataloogina autori tahte vastaselt. Newton kasutas oma mõjujõudu Londoni Kuningliku Seltsi presidendina, kuna oli juba mõnda aega kahtlustanud, et Flamsteed keeldub oma andmeid avaldamast üksipäini pahatahtlikust kiusust Newtoni vastu. Flamsteed seevastu arvas, et vigaseid andmeid tuleb põhjalikult parandada, enne kui need avaldada. Ta korjas kokku 300 eksemplari 400 eksemplariga tiraažist ning pani need omaenda aias põlema. Kas ta ka lõkke ümber tantsis, pole teada, ent enamik tänapäeva autoriõiguslikke dispuute on niigi märksa vähem värvikad.

Newton sattus aga ka ise piraatluse ohvriks, kui 1725. aastal, vaevalt kaks aastat enne tema surma, avaldas üks Pariisi kirjastaja kummalisi teid pidi omandatud Newtoni ajalooteemalise käsikirja, mis oli Newtoni meelest sama toores, kui oli olnud tähekataloog Flam­steedi arvates. Juhtunu sundis Newtonit viimastel eluaastatel seda raamatut toimetama. Teos ilmus postuumselt 1728. aastal pealkirjaga „Muistsete kuningriikide parandatud kronoloogia“ ja pakub tänapäeval huvi peamiselt historiograafia-huvilistele. Tõsi, XVIII sajandi algul ei olnud veel tänapäevast rahvusvahelist autoriõiguslike lepingute süsteemi ning ehkki piraattrükis Newtonit häiris, oli see Prantsusmaal igati legaalne.

Sci-Hub on teadaolevalt esimene veebisait, mis pakub laialdaselt tasuta ligipääsu maksumüüriga kaitstud teaduslikele publikatsioonidele. Pildil Sci-Hubi asutaja ja aktivist Aleksandra Elbakjan, kes toetub inimõiguste ülddeklaratsiooni 27. artiklile, mis ütleb, et igaühel on õigus saada osa teaduse edusammudega kaasnevatest hüvedest.

Wikimedia Commons

Esimesed niisugused kokkulepped sündisid, kui Victor Hugo viljastas autoriõigust romantilise arusaamaga autorist kui jumaliku inspiratsiooniga valgustatud loojast, kelle hinges pakitsevat loomingulist leeki tuleb hellalt hoida, kaitstes seadusega tema võõrandamatut, jumalast või saatusest antud õigust oma unetute ööde loometöö viljadele. See suundumus oli küll alanud juba valgustusajal, tõustes pinnale mitmetes kohtuprotsessides ja avalikes dispuutides, kuid õigusajaloolased kõnelevad siiski romantilisest pöördest, mis eelnes Berni konventsiooni kehtestamisele 1886. aastal. Sellega muutus autoriõiguses ideoloogiline rõhuasetus: tänini võib näha lõhet Mandri-Euroopa autorikesksuse ja angloameerika vahendajaile keskenduva nn koopiaõiguse vahel.

Koopiatööstuse võim

Loomulikult on nüüdisaegse autoriõiguse kujunemist mõjutanud mitmed muudki tendentsid. Kommunikatsiooniinstitutsioonide tugevnemine tähendab, et infot vahendava koopiatööstuse, sh suurte teaduskirjastuste kätte on koondunud rohkem võimu kui autoritele, keda siiani peetakse küll euroopaliku autoriõiguse raison d’être’iks. Arvutite, interneti ja mobiilikaamerate toodud digirevolutsioon on andnud igale inimesele peaaegu piiramatud võimalused teadusinfo levitamiseks, tehes igaühest potentsiaalse kirjastuse ning ärgitades traditsioonilisi kirjastajaid oma eelisseisundit jõuliselt kaitsma. Trükitegevuse ja turundamise professionaliseerumine koos vana ja väärika tavaga teha teaduse nimel tasuta tööd on loonud fantastilise ärimudeli: teadlased kirjutavad artikleid tasuta, retsenseerivad neid tasuta, kuid maksavad juurdepääsu eest neile või riskivad kohtuga, kui omaenda kirjutisi tasuta levitavad. Suure mastaabiga teaduskirjastamisest on kujunenud äri, mille kasumimarginaalidest võib enamikus majandusharudes vaid unistada.

Sellest tasakaalutusest tulenebki õnnetus, millega paljud teadlased Eestiski iga päev kokku puutuvad: soliidses, ETISes kõrges hinnas ajakirjas avaldatud artiklit ei näe mitte keegi, sest vähesed raatsivad lugemisrõõmu eest 50 eurot välja käia. Maksumüürid kasvavad iga päevaga aina kõrgemaks ning nende taha nõriseb teadusrahastus, mis pole niigi kuigi suur aja kohta, mil armastatakse asjatundjaid märksa vähem kui sadakond aastat tagasi. Ainuüksi ajakirjade arv tagab, et ükski ülikool ei saa endale neid kõiki lubada. Iga teadlane, kelle teema jääb oma alma mater’i fookusaladest välja või kes teeb vähem levinud interdistsiplinaarseid uuringuid, riskib sattuda infosulgu. Ent, nagu öeldud, rikub teadlane oma tekste ise taasavaldades – olgu üldotstarbelises ühismeedias nagu Facebook või teadusvõrgustikes nagu ResearchGate – omaenda autoriõigust, mille ta on ajakirjas avaldamise nimel kirjastajale loovutanud.

Milline võiks olla lahendus? Iga juhtum sõltub muidugi paljudest nüanssidest: kirjastuse ja autori koduriikidest ning nendevahelistest õiguslikest vastuoludest, teadlase tööandja ja rahastaja nõuetest ning ajakirja standardlepingust (selle muutmiseks on väga vähe lootust, ent teenusepakkujate totaalne võim klientidest „kuningate“ üle on meie ühiskonnas üldlevinud, nagu teab igaüks, kes on proovinud korterilaenu või autoliisingu lepingus muuta mõnd pügalat vähegi mittestandardseks). Rahvusvaheliste näidete, katsete ja eksimuste pealt koguneb järgmine pilt.

Kui soovid oma töö taasavaldada, oota vähemalt pool aastat, veel parem aasta. Tõenäoliselt seisab õiguste üleandmise aktis tähtaeg, kuid mõni ajakiri kaldub erilisele kiivusele, nii et ettevaatus on asjakohane.

Ära avalda oma töö lõppversiooni. Mõni ekspert soovitab kasutada teksti algseid, vormindamata visandeid, kus ei kajastu veel kirjastuse vahendatud tagasiside, kuid mitte kõik kirjastajad ei näe siin olulist vahet.

Viita hoolikalt ajakirjale, kus artikli lõppversioon oma viimsele unele suikus. Vilets atributsioonikultuur häirib eri valdkondade autoreid kogu maailmas, teaduses peaks kõik täpse viitamisega vähemalt harjunud olema.

Mida tahes kohalik (meil siin siis Eesti) autoriõiguse seadus ka ei ütleks, tuleb arvestada printsiibiga, mille kohaselt isik, kelle õigusi on riivatud, võib valida riigi, kus ta kohtusse pöördub. Kuna suur osa rahvusvaheliste kirjastuste peakontoreist asub USAs, menetletakse ka enamik kohtuasju nende kodumurul. See põhimõte on täpselt vastupidine kunagise duellikoodeksiga, mis piiras tulipeade väljakutseid reegliga, et väljakutsuja ei saanud valida relvi. Nii nihkub tasakaal veelgi enam õiguste valdaja poole, kel üldjuhul on ka rohkem raha kui nende vaidlustajal.

Kõige eespool toodu tõttu on mõistlik küsida enne artikli taasavaldamist kirjastajalt luba ning arvestada võimalusega, et selle eest tuleb maksta lunaraha või siis ei anta luba üldse. Vahel võib loa saada ka tasuta, kui kummalgi pole lootust teksti eest raha teenida, ent selle peale loota ei maksa.

Open access’i pahupidi

Kirjeldatud soovitustesse tuleb küll suhtuda ettevaatlikult, sest ükski jurist ei anna selles asjas garantiid. Monopoolses seisundis kirjastajad on tulnud isegi geniaalsele mõttele pöörata avatud ligipääsu tagamiseks mõeldud open access’i liikumine pahupidi ning teha sellest uus tuluallikas. Mitmete suurkirjastuste kõnepruugis tähendab open access nüüd seda, et kui teadlane tahab oma artiklile tasuta juurdepääsu, peab ta oma kirjatöö kõigepealt ise välja ostma. Kui lunaraha on tasutud, saab kirjastaja lehvitada uljalt vaba kultuuri lippu. Ligipääsu sulgemisohu tõttu ongi mõne Eesti teadusajakirja omanikud keeldunud oma ajakirja suurkirjastustele müümast.

Suletus viib teisegi probleemini, mis pole küll nii laialdane, kuigi pole sugugi vähem tõsine. Eestis on kujunenud kenaks tavaks, et doktoritööd mitte ainult ei trükita väiketiraažis kodukooli raamatukokku tolmuma, vaid see avaldatakse ka veebis vaba ligipääsuga ja tasuta. Ameerika Ühendriikides see nii ei käi, osalt küllap doktoritööde iga-aastase juurdevoolu mahu ning seeläbi väiksema tähtsuse tõttu kultuuris.

Kes tahab oma Ameerikas ilmunud artikli doktoritöö osana taasavaldada, peab saama selleks loa. See osutub aga arvatust keerulisemaks, kui kirjastaja ei ole niisugust võimalust ette näinud. Ühel hiljutisel juhul pidi Eesti doktorant taotlema kaks eraldi litsentsi väitekirja ja e-raamatu tarbeks, kusjuures üldsusele kättesaadavaks tehtud versioon pidi olema toimetamata ja vormindamata. Litsentsid kattusid suurel määral, ei andnud mingit garantiid ja sisaldasid klausleid, mille rakendumine Eesti õiguses on parimal juhul selgusetu, ent need sai vähemalt tasuta. Koduülikool talle õigupoolest autoriõiguslikku tuge ei pakkunud, nii et litsentsirägastikus laveerides tuli tal toetuda üksnes omaenda tervele mõistusele ja intuitsioonile, ent sellest pole tänapäeva autoriõiguslike mehhanismide puhul kasu. Nendes orienteerumisele kulub märkimisväärsel hulgal teadlaste aega ja energiat, mille võiks kulutada muule, nt teadusele.

Olukord on kindlusetu, häiriv ja ausalt öeldes teeb kõhedaks. Teoreetiliselt peaks autoriõiguse eesmärk olema tagada tingimused, et autor saaks rahus keskenduda loomingule, antud juhul teadustööle. Selle asemel seisab ta enamjaolt üksi silmitsi anonüümse bürokraatliku masinavärgiga, mis toimib omaenda häguste ja mitte täiesti ennustatavate, kuid kohati karmilt jõustatavate reeglite järgi, on paindumatu, väldib garantiide ja selgituste andmist ning peab praktikas ülimaks eesmärgiks mitte autorit ja loomet, vaid mitteloova vahendaja tulu.

Palun mind siinkohal mitte valesti mõista. Sageli tormatakse kirjastuskonglomeraatide-vastases kriitikatuhinas teise äärmusse ja väidetakse, justkui poleks neist teadusele üldse mingit kasu, ehkki levikanalite kujundamine ja brändiloome on ka teaduses väga oluline. Maailma parimas elukohas Räpinas ilmuv ajakiri Teadushuviline Räpinlane võib olla väga hea, kuid keegi ei saa sellest iial teada. Scientific American seevastu on ülimalt tuntud ja hinnatud. Vahe ei ole keeles, sest kindlasti suudavad ka ettevõtlikud räpinlased panna kokku rahvusvahelise kolleegiumi ja kirjutada võõrkeeltes. Ammugi pole vahe Räpina ja Ameerika elanike vaimses tasemes, olgu või sellegi tõttu, et ka Ameerika ajakirjas ei kirjuta ainuüksi sealsed elanikud. Erinevuse taga on just nimelt kommunikatiivne lisaväärtus, mille loob teaduse vahendaja.

Lisaväärtusest hoolimata on tulem niisugune, et teaduskirjastuste silmanähtavalt edukas ärimudel häirib teadlaste õiglustunnet ning pärsib teaduse toimimist kommunikatiivselt, aga ka majanduslikult. Teaduskirjastamine pole enam vabal turul tegutsev tööstusharu, vaid sellest on saanud avaliku sektori küljes rippuv puuk. See on ajendanud paljusid ülikoole ja teadusühendusi suurkirjastuste vastu protestima ja neid boikoteerima, ehkki tänini pole protestid turuolukorda märgatavalt muutnud.

Olukord on kriitiline mitmes mõttes, sest autoriõiguslikud probleemid ei piirdu üksikartiklitega. Nii sõltub kogu nüüdisaegne teadusmeetrika üksikutest suurtest ärilistest andmebaasidest, millele ei suuda tõhusat konkurentsi pakkuda isegi mitte Google oma mitmes aspektis küll aina arvestatavama Google Scholariga. Väikeriikides on olukord seda nukram, et meie ei saa üldpilti naljalt kuidagi mõjutada. Meie ETIS on hiidandmebaaside kõhu all sõitev ja sõltumatust teesklev lootskala, kes muide võib osutuda tõeliseks piraadipesaks, kui peaks läbi minema Euroopas juba teab mitmendat korda tehtav katse kehtestada veebiplatvormidele vastutus autoriõigusi rikkuva kasutajasisu avaldamise eest. Kes julgeb väita, et kõik ETISesse laaditud artiklid on seal algse avaldamiskoha nõusolekul?

Tudengite loomevargused

Euroopa reformikatsed, millest hiljuti on siinsamas Sirbi veergudel pikalt juttu olnud, sisaldavad teisigi ohte teadusele. Andmekaevele planeeritavad piirangud kahjustaksid teaduse huve isegi juhul, kui mitteärilisele teaduskasutusele tehakse erand. Nagu öeldud, põhineb ärikasutusel kogu teadusmeetrika, kuid valdavalt on ärilised ka plagiaadituvastussüsteemid. Muidugi on plagiaat Eesti ühiskonnas pisiprobleem, nagu nähtub tõigast, et ükski plagiaadiga vahele jäänud poliitik ei ole pidanud seetõttu ametist lahkuma. Eesti plagiaadikütid on ammu leppinud kõrgkoolide kombega skandaalid summutada ning isegi räige loomevargusega vahele jäänud tudeng võib peatselt uuele katsele tulla, kuni tal ükskord õnneks läheb, sest kõike kontrollida ei suuda keegi. Arvuti suudaks, ent mitte ilma andmekaeveta.

Autoriõiguslikke probleeme on teaduses veel palju, isegi kui jätta kõrvale teaduses alatasa ette tulev esmaavastamise auga seonduv. Selles ei ole midagi uut – piisab, kui meenutada Newtoni ja Leibnizi aastakümneid kestnud, tollases mõistes maailma mastaabis vaidlust infinitesimaalarvutuse esmaformuleerija au üle. Eri teadustes on ka spetsiifilisemaid muresid. Reaalteadusi puudutavad lähemalt andmekaeve piiramise ja andmetele autoriõiguse kehtestamise katsed, humanitaariat jällegi mäluasutuste pretensioonid piltide ja tekstide mehaanilise digiteerimisega justkui kaasnevale autoriõigusele – järjekordne näide seaduse venitamisest aladele, kus pole enam tegu ei autori ega loominguga, vaid üksnes vahendaja huvide kaitsega teadusinfo vaba liikumise arvel.

Digimälu on tähtis

Mitmes riigis, näiteks Tšehhis, omandab käsikirjade avaldaja neile autoriõiguse. Ergutusena seni avaldamata teoste avaldamiseks on see mõistetav, kuid kirjastaja pole siiski ise midagi loonud ning näiteks Isaac Newtoni alkeemiliste manuskriptide või Mesopotaamia kiilkirjatahvlite puhul on niisugune autorsus suisa naeruväärne. Arusaadavam on tõlgete autoriõigus, mis piirab aga suuresti vanemate tekstide kättesaadavust noortes kirjakultuurides nagu Eesti, kus suuremast osast teadusajaloo ja maailmakultuuri tippteostest ei ole vanu, õiguslikest piirangutest vabanenud tõlkeid – ning hea, kui neid üldse leidub. See tähendab, et näiteks veebist leitav Anna Öpiku Homerose tõlge vabaneb alles 2026. aastal (loodetavasti on avaldajail pärijate luba), ja kui Newtoni „Printsiibid“ ükskord tõlgitaksegi, siis läheb teksti veebi jõudmiseni ligikaudu sajand. Ent kui teksti veebis ei ole, on see praktilises mõttes käibelt maas ja kultuurimälus alateadvusse surutud. Tahame seda või ei, digimälu on tähtis nii kultuurile üldiselt kui ka teadusele konkreetselt.

Milline võiks olla lahendus, mis lubaks meil teaduse ja autoriõiguse suhete nukrat seisu parandada? Teadlased pole üldjuhul kippunud autoriõiguslikes debattides sõna võtma. Nad on püüdnud hoida end juurast ja poliitikast eemal, et säilitada oma neutraalsus ja objektiivsus. Paraku ütleb üks Murphy seadustest, et kui sa poliitikaga ei tegele, hakkab poliitika tegelema sinuga ning see saab olema märksa valulisem. Meie teaduskommunikatsiooni mudelid on muutunud ning sajandite eest paika pandud printsiibid ei toimi enam nii tervemõistuslikult kui oma sünniajal.

Jah, tõenäoliselt on meil vaja autoriõigust ühel või teisel kujul, et kaitsta teadlaste autorsust isegi juhul, kui nad teadustekstide avaldamise eest endistviisi tasu ei saa. Kuid on ka ilmne, et teadlased peavad võtma autoriõiguse edasise arengu suunamises aktiivse rolli, mitte ootama, kuni koopiatööstuse lobiga harjunud poliitikud selle neile armulikult annavad. Autoriõigust ja sellel põhinevaid ärimudeleid tuleb kohandada vastavalt teaduse huvidele, mitte vastupidi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming