Teadmiste leviku piiramine põlistab ebavõrdsuse

Valle-Sten Maiste

Indrek Ibrus loodab, et täna algav intellektuaalse omandi foorum teadvustab infovabaduse ja majandusedu seoseid. Valle-Sten Maiste: ACTA vastu protestijate retoorikas oli kesksel kohal araabia kevade laadsete fenomenide ohtusattumine, piraatluse toetamist häbeneti otsesõnu välja öelda. Kas mitte asjata, kehastavad ju autoriõigused praegu kaua kestnud rumalust ja ebaõiglust. Kui võtta eelduseks, et ideed on tänapäeva maailmas jõukuse allikas, siis on tänapäevane autoriõiguse süsteem mõneti kolonialismi jätkamine uute vahenditega. Ideed on rikkamas ühiskonnas kättesaadavamad, sellega saavutatakse majanduslikke eeliseid oma kodanikele. Ometi on ideede kättesaadavuse parem seis siiani saavutatud tihti eetiliselt küsitaval moel. Indrek Ibrus: Ma nii radikaalselt ehk ei väljenduks, aga praeguste regulatsioonide juures on rikkusele antud kõik võimalused enese taastootmiseks. Rikkus on muidugi suhteline mõiste: alati on keegi millegi poolest rikkam ja keegi vaesem. Ennekõike globaalsest perspektiivist on ebaõiglust kehtiva intellektuaalomandi seadestu juures küll. Meediauuringutes on üks oluline allvaldkond meedia ja kommunikatsiooni poliitökonoomia ja selle sees on peamiseks küsimuseks, kuidas üleilmselt ebavõrdsust vähendada. Kui kusagil maailmas on kellelgi selgelt kesisem või raskendatud juurdepääs informatsioonile, siis see loob ja taastoodab automaatselt ebavõrdsust. Ollakse ju tänapäeval seisukohal, et teadmised on majanduskasvu allikas. Seega tuleks seista teadmiste levikut takistavate piirangute kaotamise eest ja küsida, kas ülemaailmsed autorikaitse regulatsioonid pole mitte ebavõrdsuse taastootmise vahend ning vaadata, kuidas me saame neid muuta. ACTA jms regulatsioonid ning USAst lähtuvad kampaaniad autoriõiguste süsteemi üleilmselt tugevdada töötavad neile püüdlustele vastu. Vastupidised aktsioonid nagu Creative Commons, Open Knowledge jt on jällegi jagamise lihtsustamise teenistuses ning üritavad luua seda soodustavaid institutsionaalseid taristuid. Ma ise olen töötanud projektidega, mille eesmärk on teha võimalikuks Aafrika lastele läänes tunnustatud õpikute trükkimine. Püüdsime kaardistada, millised õpikud on vabakasutuses ja kuidas neid võimalikult valutult toimetada, trükkida ja levitada. Viimastel aastatel on hakatud hoopis süsteemselt tegelema just selliste vabakasutust võimaldavate institutsionaalsete võrgustike rajamisega ja usun, et peatselt jõuame siin ka püsikindlate süsteemideni. Samasugust arengut võib tähele panna teaduses. Teadlaste üks püsivajadusi on ju oma teadmiste kolleegidega jagamine, ent end väga hästi sisse seadnud teaduskirjastused on teinud teadusajakirjade tellimise või artiklite internetis allalaadimise üüratult kalliks ning takistavad nõnda teadmiste ja kogemuste vahetamist. Praegu kuuleme, kuidas üha enam rajatakse vaba ligipääsuga teadusajakirju ja teadlaste teadlikkus neis küsimustes on jõudnud tasemeni, kus üha enam keeldutakse avaldamast väljaannetes, kus ligipääs on ebamõistlikult raskeks tehtud. Ja seeläbi tekivad uued institutsioonid – mitmesugused vaba juurdepääsuga ajakirjad –, mis võimaldavad infot takistusteta vahetada.

Tuleb silmas pidada, et teadust tehakse ning teadusartikleid ja -raamatuid kirjutatakse tänapäeval ennekõike riiklikult rahastatud grandisüsteemide toel. Kerkib küsimus, kas see on eetiline, kui raha teaduse tegemiseks tuleb maksumaksjalt, kuid seejärel, teadusajakirjas avaldamise järel, saab teadmisest kirjastaja eraomand, kuigi ta ei ole enamasti selle teadmise loomisse krossigi panustanud. Maksumaksjate juurdepääs teadmisele on seejärel raskendatud ning riigid maksavad korraliku kopika raamatukogude kaudu lisaks, et pääseda oma rahastatud teadmistele ligi. Riigid on jäänud siin vana teadussüsteemi võrku kinni. Selle süsteemi pluss on olnud suhteline töökindlus: see on küll väga kallis, aga võis kindel olla, et kõik filtrid läbinud teadusartikkel on kvaliteetne. Vaba ligipääsuga ajakirjade puhul on süsteem segasem. Ometi on selge, et kui suurte teaduskirjastuste kasumlikkus on 35% kandis, siis läheb palju raha kuskile kõrvale. Mõne nädala eest tuli uudis, et ka Harvardi ülikool soovitas oma teadlastel enam mitte kirjutada maailma suurima teaduskirjastuse ajakirjadessse. On selge, et lähiaastatel oleme silmitsi suurte teaduskirjastamist puudutavate muutustega. Loodetavasti jätkub Eesti teadusadministraatoritel reaktsioonikiirust ja paindlikkust nende muutustega kaasa minna.

Aga kui tuleb liberaal ja ütleb, et teatav eetiline konflikt siin küll on, aga suuri kasumeid on vaja, et tõmmata teadussfääri kõige andekamaid geeniusi, muidu need teadusesse ei tule, vaid lähevad tolaks telesse või kusagile, kus erinevalt teadusest on tohutud produktsiooni-, promotsiooni- ja palgaerinevuste mehhanismid? Niisugust argumentatsiooni on vahel kuulda inimeste suust, kes usuvad, et teadus areneb üksikute massist kosmiliselt eristuvate superstaaride najal.

Ma usun küll geeniuste rolli uute teadmiste loomises, aga head teadlast ja geeniust iseloomustab eelkõige teadmisjanu ja võib-olla ka teatud intellektuaalne edevus. Kui teadlane toodab uut teadmist, siis ei jää raha grandisüsteemide kaudu tema juurde tulemata, niisamuti nagu ei jää väärt teadustöö vääristava tähelepanuta. Kui aga rääkida edasi popkultuuri võtmes, siis ei pea ka kartma, et teadmistele vabama juurdepääsu tingimustes nn suurte hittide kultuur kuhugi kaob. Ja selle sees jääb oma roll ka nn popstaarist teadlastele. Loogika on selles, et suured hitid – bestsellerid, kassafilmid jms – on edaspidi veelgi suuremad, sest ligipääs nendele on ju kasvanud. Internetiajastul, kus piiratud ressursiks on ennekõike tarbijate aeg, hakkab tööle nähtus nimega „tähelepanumajandus”. See tähendab, et ajal, kui meediasisu pakkumise turg on küllastunud ja piiratud ressurss on tarbijate aeg ja tähelepanuvõime, võidab see, kes oma turundusmasina kõige efektiivsemalt tööle saab, kes suudab kanaleid ja platvorme kokku osta ja nende vahel edukalt ristturundada. Seega jääb selline kontsentreerunud meediasüsteem nn suuri kultuurinähtusi siiski edasi tootma. Samal ajal saavad ka nišikultuuri nähtused interneti toel jalad alla, kuna turg on üleilmsena noile kõiksugu nišinähtustele samuti märgatavalt suurem. Keerulisem on ehk keskmise suurusega nähtuste perspektiiv. Näiteks USAs on täheldatud, et keskmise suurusega ja selge fookuseta ajalehed on hädas.

Suur osa Eestis tehtud klassikalise muusika salvestisi ei teeni turult midagi, sama kehtib eesti filmide kohta. Miks ei võiks maksumaksja juba tasutud klassikalise muusika plaadid odavamad olla või filmid vabalt kättesaadavad? Kas mingid pintsakud ei pelga siin alateadlikult n-ö fetišistliku efekti kadumist, et kui eksklusiivsus kõrgkultuurile ligipääsul kaob, siis kaotab eliit ühe oma olemasolu psühholoogilise toe, võimaluse snoobitseda?

Kultuuri materiaalsuse ja postmateriaalsuse üle käivad praegu huvitavad vaidlused. Raske öelda, kui oluline see on, et saaks tüdruksõbrale näidata, kui vinge on kellegi raamatu- või plaadiriiul, ja kas siis hakatakse end halvemini tundma, kui niisugused asjad materiaalsel kujul ära kaovad. Ma siiski usun, et omamine ei ole peatselt enam nii oluline. Kui tulla küsimuse esimese otsa juurde, et kas maksumaksja toel loodud kultuur võiks ehk olla paremini kättesaadav, siis tegime hiljaaegu koos Martin Aadamsooga ettepaneku teha vabalt kättesaadavaks ja, mis eriti oluline, ka vabalt taaskasutatavaks ehk remiksitavaks nõukogudeaegsed filmid. Seejuures on mulle olnud eriti oluline arusaam, et uus kultuur ei saa karata kapist välja või kerkida esile puhtalt lehelt, omamata suhet millegi varasemaga. Iga uus kultuurinähtus on vanade nähtuste kombinatsioon. See on kombinatsioonina uus ja uueks teeb selle just kombinatsiooni uudsus. Kui oleme päri, et kultuur uueneb nõnda – remiksimisega –, siis tekib küsimus, kuidas sellelaadset innovatsiooni forsseerida. Dünaamiliselt uuenev kultuur mitte ainult ei aita kodanikel oma elu ja keskkonda edukamalt mõtestada, vaid see võib kohati olla ka edukas kauplemisobjekt, tuua tegijaile tulu ja riigile laiemalt ainelist edenemist. Seega tuleb küsida, kas meil on reeglid, mis sellist innovatsiooni võimaldavad, või on meil vaid väga range autoriõigus, mis seda vähemalt teatud määral paratamatult takistab. Nii et miks mitte alustada sellest, et kuidas tuua vabakasutusse vanad filmid, mis nii ehk naa oma õiguste omanikele tähelepanuväärset tulu ei tooda. Kellelegi ei astutaks selle sammuga seega varba peale, aga kasutegur oleks meeletu, kui peame silmas noorema põlvkonna teadlikkust Eesti kultuuriloost ja alusepanemist kultuuri taaskasutuse võimalustele. Hiljuti nägin hiphopi videot, mille tarvis oli „Kevade“ filmist võetud nii aines kui ka visuaalset materjali, ja see oli väga muljetavaldav. Niisuguseid nähtusi, sisuliselt Eesti kultuuri loovat ümbermõtestamist tuleks võimaldada maksimaalselt.

EE vestlusringis arvasid Andres Maimik jt, et ka täiesti uued filmid võiksid jõuda mõne aasta jooksul vabakasutusse. Vabavara võimaldaks ehk senisest enam vaatajaid intelligentsema kultuuri juurde tuua showbusiness’i nõmeduste juurest? Massilise reprodutseerimise vahendite tulek on viinud igapäevase kultuuritarbimise revolutsiooniliselt paljude inimesteni. Vabavara loomine võimaldaks ehk ka selle tarbimise kvaliteeti parandada?

Ma olen täiesti kindel, et vabavara seda võimaldab, ja see peaks olema ka eesmärk. Tõsiasi on, et niisuguse vabavara laiem loomine ei saa olema kerge. Näiteks audiovisuaalsektoris on inerts suur. Lepingute sõlmimine ja õiguste jaotumine on filmide puhul niivõrd kompleksne, et jõuda kõiki produtsente, heliloojaid, näitlejaid jne rahuldavate litsentsimudeliteni saab olema väga keeruline. Creative Commonsi litsentsisüsteemi eesmärgiks on võimaldada hõlpsamat taaskasutust kas või teatud funktsioone silmas pidades. Näiteks võiks tasuta jm piiranguteta olla õppeotstarbeline taaskasutus ja remiksimine. Eesti kultuuripoliitika arengut silmas pidades võiks püüda mõelda, kuidas riigi rahakoti pealt loodud teosed oleksid mittekommertsiaalseks kasutuseks võimalikult hästi kättesaadavad. Me ei saa autoriõigust küll muuta, kuid viise, kuidas teha regulatsioonidega asjad kättesaadavamaks, on küll ja veel.

Kindlasti tuleks tööd teha ka Euroopa ühisturu reaalse töölesaamisega. Autoriõigus on territoriaalne õigus ja suhestub Euroopa reeglitega raskelt, kuid Eesti kui väikeriigi huvides on kindlasti see, et meie kodanikud saaksid hõlpsama legaalse juurdepääsu üleilmsele kultuurivarale. Nii et kui film kuskil Euroopas turule tuuakse, saaks see legaalselt vaadatavaks ka siinkandis. Selle süsteemi nimi on multiterritoriaalne litsentseerimine, mille võiks Euroopas vähemalt püüda teha tootjaile ja levitajaile sisuliselt poolkohustuslikuks.

Oled sa lootusrikas, kui mõtled inimeste peale, kellest sellesuunaline areng sõltub?

Siin kahjuks ülemäära optimistlik olla ei saa. Rein Lang on väljendanud tõrksust hüüdlausete suhtes, et kultuur võiks olla avalik hüve. Nähes, kuidas Eesti poliitiline eliit suhestus ACTA temaatikaga – tõsist kaasamõtlemist oli märksa vähem kui tõrksat hoolimatust –, ei saa kindlasti olla optimist, kuid teavitustööd tuleb kindlasti edasi teha.

Poliitikute negatiivse eelhäälestuse taga peab olema teadmatus ja läbimõtlematus, asjaolu, et tegemist on uue ja arusaamatu temaatikaga. Pole ju usutav, et USA meelelahutustöösturid meie erakondadelt vastavaid seadusi ostmas käiksid või meie poliitikutel oleks autoriõiguste osas konservatiivsetel seisukohtadel püsimiseks mingi vahetu materiaalne huvi?

Usun samuti, et siin taga on läbimõtlematus. Eks USA riiklikud huvid võivad kusagil taamal siiski ka kaasa töötada. USAs on loovtööstus ikkagi väga oluline ekspordiartikkel ja sestap soovitakse, et autoriõiguse seadused oleksid üle maailma maksimaalselt eranditeta, et süsteem oleks püsikindel ning töötaks igal pool ühtemoodi. USA autorikaitse süsteemi eestkõnelejad käivad maailmas ringi ja teevad oma tööd üsna tõhusalt. Ka meie koolide jaoks on USA institutsioonide toetatud autoriõiguste õpikuid ilmutatud. Sellele vaatamata võiksime meie siin Eestis maha istuda, kaasata peale juristide ka õpetajad, kultuuriinimesed, innovatsioonispetsialistid jt ning läbi mõelda, millistel puhkudel on autoriõiguste maksimaalselt range rakendamine põhjendatud ja kus hakkab see meie väikses majanduses ehk mõtet kaotama. Autorite toimetulekut saaks ehk muud moodi toetada. Tõenäoliselt tuleks siin vahet teha ka valdkondade vahel. Mulle endale tundub viimasel ajal väga, et üldistatult „loomemajandusest” rääkida pole pahatihti mõistlik. Igal loomevaldkonnal on tegevusmudelid ning tuleks neid kõiki ka arvesse võtta. Iga valdkonna puhul tuleb vaadata eraldi, mis motiveerib tegutsema, kuidas tarbitakse, mis eesmärkidel, kust tõuseb tulu ja kuidas raha ringleb. Ja seejärel tuleks iga loomevaldkonna puhul eraldi läbi mõelda, mida vabaks lasta, milleks ja kuidas. Tuleks läbi arutada ja paika panna, kui palju ja mida riik toetab ning kui palju vabadusi riik selle eest vastu nõuab oma kodanikke ja tarbijaid silmas pidades.

Mida ootad konkreetselt täna algavalt foorumilt?

Kõigepealt on oluline mainida, et tegemist on kultuuri ja teenusmajanduse koja ühisüritusega. On tähelepanuväärne, et teenusmajanduse koda tunneb vajadust sellise ürituse järele. Ka nemad tunnevad, et midagi peab muutuma. Mulle on oluline läbi mõelda, kuidas me defineerime innovatsiooni. Uute teenuste, teadmiste ja kultuurinähtuste loomine toimub info- või võrguühiskonnas hoopis teistmoodi kui industriaalühiskonnas. Kui me seda mõistame, saame aru ka vajadusest jõuda muutusteni regulatsioonides, mille üks eesmärke on kahtlemata ka ühiskonna aineline areng. Võib ju üsna julgelt pakkuda, et infoühiskonnas on majanduskasvu peamiseks mootoriks teenusemajandus, ennekõike teadmiste akumulatsiooni võimaldavad infoteenused, mille üheks vormiks on ka „kultuuriteenused”. Kui me seejärel jõuame parema arusaamiseni, kuidas võrgustikudünaamika tagajärjel kultuuri-innovatsioonini jõutakse, on pool võitu juba käes.

Nii et ka Reformierakonna välja kuulutatud ja seni küllalt mannetult kulgenud võidujooks rikkamate riikide edetabelit silmas pidades saab ehk veidi hoogu juurde?

Võidujooks on siin halb metafoor. Ükski teadmine ei sünni suletud süsteemis. Kui Eestis õnnestub teatud regulatsioonide abil jõuda dünaamilisema innovatsiooni-süsteemini ja pulbitsevama kultuurieluni, jõuab see meilt ka välja ja vastupidi. Ei tasu ära unustada, et meil on siiamaani vaene ühiskond. Mida rohkem on seega üleilmselt hõlpsat ligipääsu teadmistele, seda parem meile. Ja seejärel – kui kasutada Jürgen Ligi armastatud metafoori – me ei tohi jänest sõita, vaid peame omalt poolt üleilmsesse keskkonda tagasi panustama, süsteemid avatuna hoidma.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming