Teadmisühiskonda ähvardab kognitiivse proletariaadi mäss

Hent Kalmo

Sotsioloogiaprofessor Helmut Willke Nõukogude Liidu lagunemisest, ebavõrdsusest uues „kohatus” ühiskonnas ning teadmiste ja teadmatuse paradoksaalsest seosest. Urmas Pappel

Professor Willke, olete rõhutanud kahte aastaarvu eriti põhjapanevana sotsioloogia arengus: 1968 ja 1989. Selgitage palun, miks tähistavad veelahet just need daatumid.

1968. aasta tähistab sõjajärgse Euroopa kivinenud struktuuride purunemist pärast Vietnami sõja hävingut. Kriitika osutas demokraatia iganenud piirangutele, mis puudutasid eriõigustega gruppe ja välistatud ühiskonnakihte. Ühel ajaloolisel hetkel muutus sotsioloogia peaaegu asjakohaseks, toetades analüüsi, kriitika ja alternatiivsete stsenaariumide abil õiglasema ja demokraatlikuma ühiskonna kujunemist.

1989. aasta tähendas paradoksaalsel moel kapitalismi „võitu” sotsialismi üle ning rõhutas samal ajal lääne demokraatia puudusi 1968. aasta lootuste ja illusioonidega võrreldes. Sotsioloogia kui kriitiline ja „emantsipeeriv” teadus ei osutunud oma lubaduste kõrgusel olevaks. Niklas Luhmanni vaistlik eelaimus, et isegi sotsioloogid ei mõista ühiskonda, oli osutunud tõeks.

Lisaks tähistab 1989. aasta üleilmastumise tõelist algust. Sotsioloogias – „ühiskonnateaduses” – muutis see peaaegu kõike. Ühiskonna mõiste tuli lahutada rahvusriigi kitsastest piiridest. Korra (ning hästi korraldatud ühiskonna) ideed tuli täiendada võimaliku korratuse ideega. Samuti tuli taas vaagida poliitika kui (modernse, rahvusliku) ühiskonna korraldaja ideed valitsematuse, eravõimu, avaliku ja erasektori koostöö, kollateraalkaupade ja nutika valitsemise vormide valguses.

 

Olete väitnud, et alles pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist sai ilmseks lääneliku riigi – üleüldse heaoluriigi – tragöödia. Milles see tragöödia seisneb? 

Tragöödia seisneb heaoluriigi heade kavatsuste halbades tagajärgedes ning liigpaisumises, mis on viinud uusaegse, liberaalse ühiskonna tuumväärtuste õõnestamiseni, s.t paternalistliku riigivõimu taastamiseni ning kodanike enesekindluse ja enesemääratlemise võime unarussejätmiseni. Sotsioloogial ei ole õnnestunud pakkuda intellektuaalseid vahendeid ühiskondliku heaolu müüdi illusioonidele vastuseismiseks.

 

Nõukogude Liidu lagunemine märgib niisiis väga olulist momenti funktsionaalsete süsteemide nagu rahandus, meedia, sport, õigus jne kasvamise ning rahvusvaheliseks muutumise protsessis. Kas niisuguste lateraalsete maailmasüsteemide, nagu te neid nimetate, avardumine ohustab rahvusriikide suveräänsust?

Jah, tõepoolest, teatud määral küll. Ometi ei kao rahvusriik, vaid jääb globaalse halduse (global governance) võimekaimaks osaliseks. Küsimus on selles, et rahvusriikide rolli täiendavad uued osalised, s.t ülemaailmsed ettevõtted, ülemaailmsed mittetulundusorganisatsioonid, ühiskondlikud liikumised, ülemaailmsed ideed nagu keskkonnakaitse ja „ettevõtete ühiskondlikud kohustused”. Me näeme võimu laienemist avalikult võimult eravõimule ja avalik-era koostöö tekkimist. Lateraalsete maailmasüsteemide juures on kõige huvitavam nende võime arendada omahalduse režiime ning tekitada eriomaseid legitimatsioonivorme.

Hea uudis on, et lateraalsete maailmasüsteemide areng kihutab uute haldus-, omahaldus-, ja konfliktide lahendamise vormide leiutamist ilma selle kohal kõrguva (ülemaailmse) poliitilise süsteemita. Niisugused uuendused ülemaailmse halduse alal hakkavad omakorda mõjutama rahvuslikke haldusrežiime, nõudes sarnaseid uuendusi rahvuslikul tasandil. „Reeglite konkurents” muutub tihedamaks ning sotsioloogiline keerulisusteooria võib siin meile nõu anda.

 

Te väidate, et nüüd, kui usk traditsioonilistesse utoopiatesse on kadunud, võib kõikjal oleva turu ideest enesest saada omamoodi utoopia või „atoopia”, nagu te seda nimetate. Kas arvate, et täiusliku turu ideel, mis on paljude arvates samuti lootusetult diskrediteeritud, on veel potentsiaali meie inspireerimiseks?

Ei, täiuslikke turge pole olemas, nõnda nagu tegelikkuses ja keeruliste tingimuste korral pole täiuslikke asju. Mis puudutab aga turustatavaid hüvesid – ja üksnes neid –, siis on turg peaaegu täiuslik haldusrežiim: see on näide järkjärgulise kohandumise intelligentsusest (Lindblom) ja hajutatud teadmise tarkusest (Hayek). Küsimus pole selles, et turgu ülistada – nagu seda ekslikult teevad mõned turufundamentalistid –, vaid tingimuste ja alade määratlemises, kus turg on heaolu loomiseks ja jaotamiseks sobivam ja õiglasem kui ükskõik milline poliitiline režiim.

 

Liikumine „kohatu” ühiskonna poole on teie arvates tihedalt seotud teadmisühiskonna tekkimisega. Mis iseloomustab niisugust ühiskonda?

Teadmisühiskonda iseloomustab kolmele klassikalisele tootmisressursile (maa, kapital, töö) lisanduv neljas tootmisfaktor, s.o teadmised ja asjatundlikkus. Täpsemalt tähendab see, et (1) ühiskonnas liigutakse tööstustoodete juurest intelligentsete toodete tootmise juurde; et (2) „sümbolanalüütikud” (R. Reich) teevad teadmistööd ja et (3) tavapärased organisatsioonid muutuvad „intelligentseteks ettevõteteks” (J. Quinn). Samuti tähendab see, et uued infrastruktuurid (Internet, sisevõrk) tagavad ülemaailmse side ning uued suprastruktuurid muudavad ülemaailmsete keeruliste süsteemide haldamise vahendeid ja nõudeid.

Teadmisühiskonna kriitilisim tahk näib siiski olevat vajadus kohandada oma haldusrežiim normatiivsest arutlusest erineva tõestusmaterjalipõhise arutluse domineerimisele. Me liigume normatiivselt lõimunud ühiskonnast kognitiivselt korraldatud ühiskonda. Üha suurem osa poliitilistest otsustest nõuab mitmekülgset asjatundlikkust. Otsuseid ei saa taandada normatiivsetele vastandustele ning need peab avama vaieldavate ja esialgsetel teadmistel põhinevate mõistete mõjule. Asjatundlikkusest saab oluline tuletatud legitiimsuse ressurss.

 

Entusiastlikult on tähelepanu juhitud sellele, et teadmisühiskonnas kaob kapitali omanike ja kasutajate range eristus: kuna teadmised on nüüdsest kapitali tähtsaim vorm, pole kapital enam töölisest lahutatav. Ometi ei näi see kaasa toovat ebavõrdsuse vähenemist. Nagu olete kirjutanud, on ka infoühiskonnas oma rikkad ja vaesed. Viimati nimetatute tähistamiseks kasutate väljendit „kognitiivne proletariaat”. Mis laadi inimesed kuuluvad tulevikus sellesse piiratud võimalustega gruppi? 

Teadmisühiskond on harimatute ja oskusteta inimeste jaoks väga karm keskkond. Tööjõuturg jaguneb neljaks sektoriks: teadmistöölised, poolprofessionaalid, oskustöölised ja oskusteta töölised. Esimesel kolmel grupil pole üldjoontes põhjust muretseda, kuid neljas grupp on peaaegu lootusetu. Osutub vajalikuks mõelda välja uusi viise nende toetamiseks, jätmata neid lihtsalt ühiskondlikule hoolekandele. Sama tähtis on arusaamine, et haridusel ja ettevalmistamisel on piirid, nagu on piirid ka võrdsusel. Edaspidi kujuneb oskusteta tööjõud väga suureks sotsiaalpoliitiliseks probleemiks. Loomulikult peab märgatavalt parandama õpetamise ja ettevalmistamise kvaliteeti. Neile, kes ei soovi või pole võimelised vastama teadmispõhise majanduse nõuetele, tuleb aga pakkuda madala palga ja riikliku toetuse kombinatsiooni. Vaid nõnda välditakse „kognitiivse proletariaadi” mässu.

 

Raamatus „Modernsuse tagajärjed” kirjutab Anthony Giddens, et idee, mille kohaselt kahandab teadmiste omandamine alati teadmatust, pole muud kui mugav illusioon, mille oleme pärinud valgustusajastult. Tegelikult näivad teadmised hoopis paradoksaalsel moel kaasa toovat teadmatuse levimise. Olete selle teemaga oma töös väga põhjalikult tegelnud. Seletage palun lühidalt selle modernse paradoksi loomust?

Ammu enne Giddensit on igat sorti konstruktivistid veenvalt näidanud, et igasugune vaatlus on konstruktsioon, mis sõltub vaatlusinstrumentidest. Seetõttu ei saa me iialgi teada asjade „tõelist olemust” või ontoloogiat. Iga teadmine on (inim)vaimu-konstruktsioon, mis sõltub vaimsete süsteemide keerulisusest ning nende katsetest „tuua kaosesse selgust”. Keerulisuse olukorras on niisiis iga konstruktsioon tingitud antud valikutest, tingimustest ja ajaloolistest trajektooridest. Kontingentsus (vanas, skolastilises mõttes) on seega keerulisusega tegelemise lahutamatu osa. Kontingentsus tähendab, et teised võimalused on avatud, ning kuna iga tegelikkuse konstruktsioon pole muud kui üks paljude võimalike hulgast, asetub ka iga teadmine teadmatuse laia konteksti. Osa teadmatusest, mida saame kirjeldada teadmatusena (n-ö lihtsat osa), nimetatakse spetsiifiliseks teadmatuseks. Rahutuks teeb aga see osa teadmatusest, millest meil pole aimugi – mittespetsiifiline teadmatus. Üks näide on süsteemiriskid, mis kaasnevad ülemaailmse finantssüsteemiga. Meil võib olla väga hägune ettekujutus, et ülemaailmsete finantsmehhanismide taga peitub mingi oht, kuid me lihtsalt ei tea selle koordinaate, ulatust ega sügavust. 

 

Eesti valitsus lubab koalitsioonilepingus töötada „infoühiskonna kiirema arengu” heaks. Kodanikud suhtlevad valitsusega tõepoolest üha enam Interneti vahendusel. Mida saavad valitsused teie arvates teha, et niisugune kiirkäigul infoühiskonda liikumine oleks edukas?

Minu arvates peaks valitsustel olema ühiskonna tööstusühiskonnast teadmistel põhinevasse ühiskonda liikumise toetamisel kolm prioriteeti. Esiteks peaksid valitsused parandama oma strateegilist ja halduslikku intelligentsi, s.t poliitiliste struktuuride, protsesside ja reeglisüsteemide intelligentsi. Näiteks peaks veelgi arendama demokraatliku halduse tuumelemente, subsidiaarsust ja föderaalsust, ja kohandama need väga keeruliste süsteemide vajadustega. Teiseks näen ma vajadust teha investeeringuid andme- ja informatsiooni infrastruktuuridesse, just nõnda, nagu valitsused möödunud sajanditel investeerisid traditsioonilisse infrastruktuuri. Näiteks peaks ligipääs elektroonilistele andmetele, dokumentidele, raamatutele jne olema sama hõlbus kui mobiiltelefoni kasutamine. Kolmandaks – ja see on ehk kõige olulisem – vajavad ühiskondlikud suprastruktuurid (haldusvormid, juhatamine ja juhtimine) tõsist ülevaatamist, et need saaksid hakkama ülemaailmselt orienteeritud funktsiooniliste süsteemide korraldatud keerulisusega. PISA-õpingud ja Bologna protsess muudavad näiteks hariduslike ja ülikoolisüsteemide korraldust ja suprastruktuure, vähendades ja samal ajal rõhutades iga riigi valitsuse rolli nende süsteemide kvaliteedi parandamisel. Valitsused kohanevad uue rolliga, kuid oleks liialdus öelda, et nad on oma pürgimustes väga osavad. 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming