Tavatu kriis

Vlady Kellik, majandusdoktor

Ülo Ennuste (Sirp, 29. I) juhtis tähelepanu majandusteaduse kadestusväärsele tasemele Poolas ja tundis õigusega muret sealsete saavutuste vähese tuntuse ning kasutamise pärast Eestis. Saamaks mingitki ettekujutust Poolas viljeldava majandusmõtte sisust, tasub ehk esialgset referatiivset tutvust teha Varssavi Transformatsiooni, Integratsiooni ja Globaliseerumise Uurimiskeskuse (TIGER ) direktori Grzegorz Kołodko loenguga, mille  ta pidas Moskvas Venemaa Föderatsiooni Rahandusakadeemia audoktoriks promoveerimise puhul 2009. aasta 30. oktoobril (vt Voprossõ ekonomiki 2010, nr 3). Osale intellektuaalidest heidab ta muide ette neoklassikaliste dogmade „õnge minekut”, misläbi need vaimuinimesed on oma naiivsuse uimas lasknud kriisil takistamatult laastamistööd teha.

Uus sajand algas inimkonna kogutoodangu  hoogsalt kiirenenud kasvuga. Sellist kiirendust polnud ajalugu varem näinud. Kui kolme esimese aastaga (2001–2003) lisandus üldsummas 9,6% toodangu juurdekasvu, siis aastatega 2005–2007 juba 15,5%. Sündmuste järjeks sai kriisiperioodi aeglustus. Aastate 2008–2010 oodatav 4,9-protsendine juurdekasv on, nagu näha, eelnenust vähemalt kolm korda kasinam. Planetaarne langus (-1,1%) esines siiski vaid ühel – 2009. aastal. Kuna kümnendi  kogukasv küünib 40 protsendini, võib kergesti tekkida arvamus languse tühisusest. Selline arvamus ei kajasta tegelikkust, sest 1) kasvu „toitsid” peamiselt arengumaad arenenud maade valusa languse juures, nii et näiteks Hiina tootmise reaaltase (hinge kohta võetuna) tõusis kümne aastaga USA taseme 6,7-lt protsendilt 15-le, 2) nõudlust ületav pakkumine, sh eriti hoonete „lattu tootmine” säilitas ajutiselt töökohti tootmises, mistõttu  kriisi esimesed hoobid tabasid rahandussektorit, 3) rahandussektori jõulise lahtirebimise tõttu reaalsektorist tekkinud määratu suur lõhe nende sektorite vahel takistab veel mitut aega majandusprotsesside normaliseerumist, 4) töötuse leviulatusse on haaratud needki maad, kus tootmise langust vältida suudeti, sh ka Poola, 5) tegemist ei ole tavalise konjunktuurikriisiga, vaid täiesti tavatu süsteemikriisiga, mis siiski ei tähenda kapitalismi  üldkriisi; pigem on tegemist turumajanduse neoliberaalse mutatsiooni kriisi või isegi krahhiga, mille purustavat löögijõudu aitas võimendada muuhulgas ka globaalne Internet. Kas kriisi saanuks vältida? Kolme aasta eest enam küll mitte, kuna inertsi jõud oli juba ületamatuks muutunud.

13 aastat tagasi käis äge vaidlus monetaristidest neoliberaalide ja neokeinslaste vahel. Neoliberaalset rünnet  suutsid vähemalt periooditi tõrjuda kõrvuti mõnede suurte riikidega (Hiina, India, kuigivõrd Saksamaa, Jaapan, lisagem veel Austraalia) ka mõned väiksemad (Skandinaavia riigid, Poola, Sloveenia). USA „clintonlus” ja Suurbritannia „blairlus” aga ei suutnud neoliberaalset tormipuhangut tagasi hoida. 30 aastat tagasi olnuks põhimõtteliselt võimalik (institutsionalismi ja sotsiaalse turumajanduse eelistamise korral) „agressiivset ahnust  ning võidujoovastuses juhmust” taltsutada. Ometi ei tuldud sellega toime ja pole kindel, kas kriisi õppetundidestki küllalt jõulisi järeldusi tehakse. Ohutunne sunnib autorit lähemate selgituste poole pöörduma. Ennenägematu kiirendus (buum), mis sünnitas paljude meeltes eufooriat, osutus neoliberalismi nurisünnitiseks. Anomaalsed protsessid hakkasid järjest tõsisemalt majandusorganismi tervise aluseid  õõnestama, kusjuures haiguslikud nähud levisid üldse kogu inimkonna elukorraldusele. Uudsena välja pakutud „integreeritud edukuse indeksis” leiab Kolodko võimaliku olevat piirata SKT osa vaid 40%-ga, ülejäänud 60% langeb muude, peamiselt sotsiaalsete mõjurite osaks.

Kõigest hoolimata peituvad hädade peajuured aga ikkagi majanduses. Põikena märkigem siinkohal, et rahvusvahelistes võrdlustes leiavad kasutust kahesugused  näidud, nimelt nominaalsed ja (mõneti tinglikult võetavad) reaalsed. Esimeste hulka kuuluvad näiteks jooksvad valuutakursid (oer = official excange rate), teiste hulka raha sisemaise ostujõu ehk hinnataseme suhtnäidud (purchasing power parity). Nende näitude märgatavatest lahknevustest eri maadel tulenevad ühtlasi ka inimkonna kogutoodangu suuresti erinevad mahuhinnangud. Kriisieelset kogutoodangu mahtu on ligikaudselt hinnatud  nimelt arvudega vastavalt kas 78 või 58 triljonit USA dollarit. Esimesest summast 6% ehk viis triljonit USA dollarit moodustas vahetusvoogudes sisaldunud ebakõlade (nn disbalansside) raske koorem, mis ähvardas möödapääsmatute varingutega ja tegelikult viiski nendeni. Veel rabavama, lausa absurdse paradoksina lõi välja pahaloomulise kasvaja taoline moodustis: tuletisväärtpaberite (derivatiivide)  jm isevärki „varade”, n-ö vääritute väärtpaberite tohutu fiktsioonikuhjatis, mis ületas kogutoodangu reaalmahtu (58 triljonit USA dollarit) üle kümne korra (!). Hirmuäratavat ohtu selle moodustise täieliku varingu kujul on vähemalt esialgu õnnestunud tänu valitsuste abipakettidele ära hoida, kuid oht pole sellega veel kaugeltki minetatud. Valitsustel võib jõust puudu tulla. Kolodko veendumuse kohaselt polnuks  nii fantastiliste mõõtmetega anomaaliate teke sotsiaalse turumajanduse raames või institutsionalismi tegusa talitlemise korral mõeldav. Järelikult langeb kogu süü majanduskorralduse neoliberaalse mutatsiooni piiramatule võimutsemisele.

Neoliberalism põhjustas majandusprotsesside reguleerimise destruktsiooni, kuulutades riigi oma vaenlaseks number üks ning ajendades seeläbi eluprotsesside rappaminekut või  umbejooksu. Seniajani on aga püütud abi leida peamiselt vaid kriisi järelmite leevendamisest, kuid kurja juured on jäetud puutumata. Taotlemaks tuleviku piisavalt kindlat julgestamist, tuleb tunnistada sundseisu, mis tähendab hädavajadust loobuda mainitud mutatsioonist ja asendada see täiuslikuma mudeliga. Refereeritava analüütiku tulevikunägemi* teoreetiliseks lähtekohaks on uuendus – siiani  pea jagamatult valitsenud amerikanistliku (paljuski demokraatia kattevarjus tegelikult silmakirjatseva) pragmatismi asendamine healoomulise neopragmatismiga. Muidugi jääb tuleviku üle oletlemine* alati kuigivõrd küsitavaks, pahatihti vagasoovlikukski. Tõdegem, et utoopiamaigulistest sugemetest pole vaba ka originaalsusele pretendeeriv „arenguasjaolude kokkusattumise teooria”.

Kahtlemata aga sisaldab see nii mõndagi  mõistlikku, mis peaks väärima meiegi tähelepanu. Autor kirjeldab oma mõttekuvandi kaheksat tunnuslikku põhijoont. Need on: 1) dogmatismist lahtiütlemine, 2) objektiivse tõe otsimine, 3) eluvõõra universaalse kasvuteooria asendamine realiteetidega kohanduva taastootmisteooriaga, 4) interdistsiplinaarsuse taotlus, 5) võrdleva analüüsi rolli tähtsustamine, 6) uurimuste kineetiline ja mitmemõõtmeline komplekssus,  7) eesmärkide ning vahendite selge eristamine, 8) instrumentaalne paindlikkus sõltuvalt analüüsitavate asjaolude võimalikest eripäradest. Loetletud pidepunktid pakuvad eeldatavasti tuge kõikvõimalikele jätkuvatele viljakatele mõttearendustele, pidades silmas ka Eesti arengukäigule iseloomulike kokkusattuvate asjaolude kompleksse uurimise vajadust. Praegu, muide, järjest pakilisemaks muutuvat  vajadust, kui võtta arvesse näiteks nobelist Joseph E. Stiglitzi märgitud asjaolu, et nüüd tuleb (võib-olla meie osavõtul, kuid mitte meie arvel!) hakata euroala jätkusuutlikkuse nimel ilmtingimata tegema seda, mida tulnuks teha algusest peale – hakata looma eurole vajalikku institutsioonilist tuge. Ilmselt mõjutab öeldu paljuski ühtlasi „Eesti arenguvisiooni 2018” teokstegemise võimalusi.     

*Uudissõnad „nägem” ja „oletlemine” tunduvad mulle suupärasena (välja pakuti need Vikerraadio 1. mai saates).