Tasuta kultuur on siiski olemas

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Juuli lõpul ilmunud Eesti statistika aastaraamatu traditsiooniliselt napis peatükis kultuuri kohta on korraliste kino- ja muuseumikülastuste kokkulugemise järel ka paeluv lõik, mida pean täies mahus tsiteerima: „Olgugi et Eesti on infotehnoloogia valdkonnas maailmas tuntust kogunud, ei ole kultuuriteenuste kasutamine internetis meil veel väga levinud. 2008. aastal kasutas internetti tele- ja raadiosaadete vaatamiseks ja kuulamiseks 19% Eesti elanikest. Euroopa Liidu keskmine näitaja oli 20%. Euroopas oli see näitaja kõrgeim Islandil (57%) ja madalaim Rumeenias (7%). Eestis ei ole veel levinud ka tasuliste kultuuritoodete kasutamine internetis. 2008. aastal oli Eestis vaid 1% elanikke, kes olid vaadanud või kuulanud internetis tasulisi tele- või raadiosaateid ja see oli üks Euroopa madalamaid näitajaid. Kõige rohkem oli tasuliste saadete vaatajaid-kuulajaid Rootsis (16%). Paljude kodumaiste kultuuriteenuste tarbimist saab suurendada pakutavate teenuste mitmekesistamise ja valiku laiendamisega. Tasuliste teenuste pakkumist ja kasutamist pidurdab kindlasti ka suure hulga tasuta teenuste kättesaadavus internetis. Tõenäoliselt aga suureneb aastatega ka tasuliste kultuuriteenuste pakkumine internetis.” (Lk 80, täismahus www.stat.ee.)

Statistikud tavatsevad olla rõhutatult neutraalsed, kuid siit kumaks justkui läbi kõva kultuuripoliitiline seisukohavõtt. Ja miks ka mitte, tasuta ja tasuliste kultuuriteenuste pakkumine on kahtlemata rahvuskultuuri üks keskseid lahendamist vajavaid küsimusi ning kuskilt peab aruteluks tõuge tulema. Praegu nendib statistika, et tasulist teenust pakutakse ja tarbitakse vähe, ja sellest võib igaüks vastavalt oma rikutusele järeldusi teha. Esiteks kas või, et ega eestlane loll ole, mõisa tagant on alati varastatud ja varastatakse edaspidigi, asugu mõisahärra ise siis Holdres või Hollywoodis, Rägaveres või Räniorus. Kuni tasuta saab, ei hakka keegi midagi ostma. Ka ausaks jäädes on võimalik kogu oma vaba aeg võrgus tasuta kultuuriteenustega täita ja pole selge, miks statistikaamet ei üritagi selle tegevuse mahtu mõõta.

Teiseks jääb ebaselgeks, miks mahutatakse kultuuriteenuse mõistesse vaid vaatamine-kuulamine, kui Eestis ja Euroopas laiemaltki kehtib hariduskohustus, mille raames inimesed lisaks vaatamisele ja kuulamisele ka lugema õpetatakse. Raamatute kõrval käib ka trükiajakirjandus (valdavalt tasuta) kultuuristatistika alla, mis annab põhjust arvata, et lugejaid ja lugemiseks kulutatud aega leiaks vähesegi otsimise korral rohkelt. Kui ikka elanikkond käib aina kauem koolis ja peab elus toimetulekuks aina haritum olema, siis peaks rahva lugemuse summaarse kasvu hüpotees tunduma ju üsna realistlik. Hoolimata võrgumeedia pealetungist, anti Eestis mullu välja 97 nimetust eestikeelseid ajalehti, see tegevus käib valdavalt turul ja ega inimesed ainult tulehakatuseks lehti osta. Kahe suurema uudisteportaali iganädalane külastajate arv on ligilähedane riigi täiskasvanud elanike arvule ja lugejaid jätkub teistelegi. Ajakirjanduse puhul võib öelda, et netilugejad kompenseerivad trükiarvu languse täiel määral ja kuhjaga. Kuivõrd seesama kehtib raamatute kohta, pole teada. Autorid või pigem kirjastused ei kiirusta uudisloomingut võrgus tasuta kättesaadavaks tegema, kuid seda on lugemishimulisele siiski küllaldaselt saada. Meie valitsuse poliitika võib küll olla autorikaitse tugevdamine (mitte küll autorite, vaid nende tööst elatuvate ettevõtete huvides), kuid nagu näitas ACTA-intsident, võivad otsustajad kergesti meelt muuta. Ja lõpuks polegi valitsustel piisavalt hoobasid tasuta kultuuri leviku tõkestamiseks. Kui tekib piisav hulk autoreid, kes soovivad oma loomingut tasuta levitada, siis nad seda ka teevad, kuni kehtib põhiseadus.

Omaette küsimus on, milline osa loetust on kultuur ja milline mitte. Näiteks teadusajakirjad, mida akadeemiline ringkond usinasti loeb ja seda vähemasti üliõpilastele, aga ka laiemalt meie kultuuri osaks vahendab. Ja kas need ajakirjad lähevad tasulise (sest ülikooli raamatukogud peavad neid ostma) või tasuta kultuuritarbimise alla? Võrgus on võimatu kehtestada rahvaraamatukogude kombeks kõlbuliku kirjanduse nimekirju ja inimesed loevad, mida kätte saavad. Kas võrgu-Cartland käib kultuuri alla või mitte?

Veel kerkib probleem, kas ja kuidas registreerida piiriülest kultuuritarbimist. Võimalik, et krediitkaardifirmad ja võrgukaubamajad oleksid valmis riikidega jagama üldistatud andmeid tarbimise kohta. Nii võiks selguda, kui palju näiteks ostetakse Eestisse raamatuid Amazonist ja teistelt suurtelt pakkujatelt. Kuid ka siis käiks ainult tasulise teenuse mõõtmine. Kuid mille poolest on raha eest soetatud Nora Roberts parem Gutenbergi projekti raames digiteeritud ja tasuta allalaaditavast Thomas Hobbesist, et üks pälvib statistikute tähelepanu ja teine mitte?

Ja siit jõuamegi statistikute väite viimase lauseni, et tõenäoliselt tasuliste kultuuriteenuste pakkumine netis suureneb. Miks küll peaks, kui tasulise pakkujad on ju tasuta pakkujate ees täiesti relvitud? Inimkonna vaimuvara kasvav hulk on soovijatele aina hõlpsamini ja alatiseks kättesaadav ja nii see ka jääb. Iga päev toob uusi teateid kas mõnest avaliku sektori või erakapitali algatusest miski väärtuslik jälle vabalt võrku loetavaks seada. Kõige paremini on rahakogumise lootusetus näha Vikipeedia peal. See vaba võrguentsüklopeedia muutis otsustavalt kogu inimkultuuri, võib arvata. Sellel on (veel) oma puudujäägid, kuid pärast selle teket pole entsüklopeediate kirjastamise tulusat ärimudelit enam olemas ega tulemas. Sama kehtib päev-päevalt järjest selgemalt sõnastike, käsiraamatute ja muu kirjavara kohta. Nutuainet ei tohiks see aga kellelegi pakkuda. Peab vaid kohanema ja loobuma kultuuripoliitika sõnastamisel kujutlusest, nagu õnnestuks inimvaimu saavutustele lõputult vabaturumajanduse ahistavaid raame ümber ehitada.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht