Tasakaalu ohvrid

Kaarel Tarand

Pole keeruline silme ette manada pilti vanaaegsetest kaaludest, nagu neid kasutati veel paarkümmend aastat tagasi poodideski, rääkimata turuletist või kooli füüsikaklassist. Korralikus kaaluvihtide komplektis oli hulgi suuremaid ja väiksemaid pomme, õhukeste liistakate või rõngasteni välja. Nendega timmiti kausside tasakaalu. Täiusliku tasakaalu saavutamiseks (kui jätta kõrvale tühjade kausside tasakaal) peab aina väiksemate raskustega peentööd tegema.Umbes sedasama väidab Eesti valitsus end riigieelarvega tegevat. Lähemal vaatlemisel selgub siiski, et teeb küll, aga pahupidi. Tasakaalufetiš on niivõrd vaimupimestav, et sellele tuuakse ohvriks kõik, mis liigub ja hingab. Igaüks, kel huvi on olnud, teab, et nn eelarve tasakaal on juba aastaid pettus ja näivus, mille saavutamiseks on riigieelarve osaks tehtud üha uusi varem iseseisvaid tükke (näiteks haigekassa ja töötukassa reserv). Jutt tasakaalust aga ei vaibu ning tasakaalustamistöös on kasutusse võetud täiesti originaalne meetod, nimelt mõlemalt kaalukausilt kordamööda kaaluvihtide eemaldamine. Järk-järgult lükatakse üle parda aina raskemaid vihte ja – ime küll! – aina suurem on kaalukausside kõikumise amplituud.

Seda pilti on järjekordselt piisava selguse ja põhjalikkusega kirjeldanud ka riigikontroll. Esmaspäeval riigikogule esitatud aastaaruandes hüüab riigikontroll ühemõtteliselt: Eesti riik ei saa enam valikute ega otsuste tegemist edasi lükata, sest õige pea võib kätte jõuda aeg, kus isevoolu minevat allakäiku ei suuda peatada isegi otsuste langetamine.
Peaminister Ansip lubas riigikogu ees suuremeelselt, et loeb aasta-aruande ka läbi, kuid andis ühtaegu ka sellele esmase hinnangu kui väheinformeeritud virinale, mis sugereerib elanikkonnale hädapätaka mentaliteeti. Õige ja ainuvõimalik käitumine oleks sugereerida elanikkonnale optimismi, sest praeguse Reformierakonna juhtimise all on uhke elada! Eks ta ole, ka 1945. aasta varakevadel õgvendas Saksamaa väejuhatus rinnet Berliini all ju ikka ainult selleks, et veel paremini ja kiiremini anda otsustav löök Moskva pihta.
Helgematel hetkedel on riigijuhtidel kombeks õhata, et küll tahaks viljelda sisulist debatti, selle asemel viljelda populismi üksteist sõimata ja laimata, rääkida aiaaukudest. Millegipärast ei paista riigikontrolöri ettekanne selle aluseks aga kõlbavat. Nojah, Alar Karis ütleb ju juba aruande sissejuhatuses, et „mitte alati pole olnud, eriti viimaste aastate jooksul, nende kiirete ja läbimõtlematute otsuste taga väline surve, vaid sageli pigem soovimatus või oskamatus süveneda. Need asjaolud on omakorda jätnud jälje otsuste kvaliteedile ja ettevalmistatusele. Terviklikku ja süsteemset kava Eesti elu edendamiseks pole olnud”. Mida peaks valitsus sellele vastama? Et ei, tegelikult on väga süvenetud ja tegelikult on valitsusel olemas süsteemne kava. See väide ajaks isegi põllumajandusministeeriumi kaudu toetusraha saavad loomad ja taimed naerma. Või siis pigem nutma. Süsteemse kava olemas­olul peaks olema seda võimalik ka kodanikkonnale näidata. Nagu Sirbis on viimse kultuuriministri tegevuse (täpsemalt tegevusetuse) vältel korduvalt juttu olnud, puudub täiesti ilmselt süsteemne kava professionaalse kultuuri elujõu tagamiseks. Hüüdlausete komplekt, mille kultuuriministeerium läkitas hiljaaegu riigikogule (vist arutamata kinnitamiseks) kultuuripoliitika arengusuundade nime all, süsteemseks kavaks ei kvalifitseeru. Üsna kindlalt võib sedasama väita iga asjatundja oma elualal, mida avalikust eelarvest finantseeritakse.
Valitsuse kirglik soov kodanikega, sealhulgas nende valitud esindajatega parlamendis rahaasju arutada avaldub ilmekalt rahandusministeeriumis sepitsetud riigieelarve baasseaduse muutmise eelnõu kaudu. Nagu tõdeb ka riigikontroll, kinnistavad pakutud muudatused „täielikult poliitika kujundamise st ühiskonna ees seisvate eesmärkide seadmise ning haldamise st raha kasutamise valitsuse kätte.” Kas kõik said aru? Riigikogu ei vajata varsti enam isegi nn kummitemplina, millena tal viimastel aastatel on olnud au töötada. Kui väiksemad vihid, nagu kunstid, koolid, tervis jne on tasakaalu nimel kaalukaussidelt minema pühitud, küllap jääb rahandusministri valvsa pilgu ette lõpuks ka eelarve esimene osa, kus nähakse järgmisel aastal ette 24 miljonit eurot kulutusi riigikogu ülalpidamiseks.
Veel väärib osutamist, et tuleviku keskne poliitikakujundaja ehk valitsus on oma praeguses koosseisus ju veendunud, et ta on meile riigi lõpuni valmis teinud ning kõik edasine toimub ainult vastavalt Eurostati andmetele. Kusjuures ei tohi unustada, et isegi Eurostatis on kahte sorti andmeid: peaminister Ansipi andmed ja valed või vananenud andmed, mida kasutavad rahvavaenlased. Niisiis, vapralt ja uhkelt tulevikku, selg ees, sest statistikal on kombeks moodustuda alles tagantjärele, mitte enne elu ennast. Ja nagu öeldud, kui kummalgi kaalukausil enam ühtki vihti pole, peaks need töökorras seadme puhul olema kindlasti ideaalses tasakaalus.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming