Tarbimispidu on läbi

Andres Arrak

Tehnoloogia on ennegi imet teinud      Ühes asjas pole ma Kaupo Vipiga nõus. Loodusteadlaste „kole-ennustused” ei ole kindlasti mitte vastuolus põhivoolu majandusteadusega,  vaid inimloomusega üldse. See „põhivoolu majandusteadus” ehk neoklassikaline majandusteooria on Alfred Marshallist (1842–1924) peale harinud inimkonda teadmises, et rohkem on alati parem. Oma 1890. aastal avaldatud peateoses „Majandusteaduse printsiipidest” formuleeris Marshall tänini kehtivad põhitõed. On üldtunnustatud reegel, et elu peab kogu aeg paremaks minema. Paremaks saab see aga minna siis,kui tulud kasvavad, rohkem toodetakse ja tarbitakse. Inimkond on ummisjalu tormanud tarbima üha rohkem ja üha vähem vajalikke asju. Tarbimine loob enesetunde, on staatuse sümbol. Tarbijad maksimeerivad kasu asjadest, mida nad tarbivad. Ettevõtted maksimeerivad üheselt kasumit. Valitsused maksimeerivat ühiskonna sotsiaalset heaolu, mida tahes see ka tähendab. Seda pole küll siiani keegi suutnud rahuldavalt defineerida. Cobbi  Douglase funktsiooni najal on kõigi maade üliõpilased ja magistrandid aastakümneid lahendanud optimeerimis- ehk maksimeerimisülesannet. Marginalistid (Jevons, Menger, Walras) keerasid vindi lausa lõpuni – kasu tuleb välja pigistada ka viimasest ühikust.     

Turundus kui tänapäeval triljonilise käibega majandusharu surub meile peale absoluutselt  ebavajalikke asju (eri pikkusega juustele on vaja erinevaid hooldusvahendeid). Kõigi nende reklaamikampaaniate arvel oleks õnnestunud säästa miljoneid hektareid Brasiilia vihmametsi. Vajadused olevat alati suuremad kui võimalused neid rahuldada ehk ressursid on piiratud. Ja jumal tänatud, muidu poleks mul ja teistel kenadel inimestel (majandusteoreetikutel) tööd ega leiba, see tähendab kedagi õpetada. Ahnus, soov  kõike rohkem saada/tarbida on selles valguses põhiline maailma edasi viiv jõud. Sellest seisukohast on liisitud Hummeriga isand, tuunitud beib käevangus, justkui eduka ühiskonnaliikme võrdkuju.     

Enamikus majandusõpikutes domineerib siiamaani Ameerika majandusnobelisti  Robert Solow majanduskasvu mudel. Solow ei defineeri kasvu mitte tootmismahu kasvuna riigis, vaid elaniku kohta. Järelikult, mida rohkem toodetakse ja tarbitakse riigi elaniku kohta, seda kiirem on kasv. Koos neoklassikute „rohkem on parem” ideoloogiaga saamegi tänapäevase arenguideaali ja ühtlasi mootori. 2009. aasta kiireim majanduskasv näiteks oli Aomenis ehk Macaus (kui keegi teab sellist endist Portugali asumaad Hiina  küljes) – 13,2%, Kataris – 9,5% ja Aserbaidžaanis – 9,3%. Nimekirja lõpus olid Läti (-17,8%), Armeenia ja Leedu (-15%) ning Eesti ja Ukraina (-14,1%).   

Kusjuures paradoksaalselt moel on umbes seitsmendik planeedi rahvastikust saanud tarbimispidu pidada vaid põhjusel, et suurimad rahvad polnud kasulikkuse ja  kasumi maksimeerimisest kuulnudki. 1700. aastal andsid Hiina ja India 47 protsenti maailma majandustoodangust (Euroopa neli suurt 16%). Kuna kaubavahetuse osakaal toona oli väga väike, siis umbes sama suur sai olla ka tarbimise osa. 1973. aastaks ehk siis ligi kolmesaja aasta pärast oli Hiina ja India osa kahanenud alla 8% (Euroopa nelik vastavalt 18 %), 2009. aastaks aga tõusnud juba 18% peale. Pole vaja suurt mõttepingutust kujutamaks  ette, milline näinuks maailma välja siis, kui mingi saatuse vingerpussi tõttu oleksid asiaadid kasu maksimeerinud kõik viimased kolmsada aastat. Mehhiko lahe naftareostust poleks iial tekkinud, sest nafta oleks tänaseks juba ammu unustatud. 

Asi on veelgi hullem. Kasu maksimeerimise ühe käepärase teena on rikkad riigid (ja riigid, kellel on rikkakssaamisega väga kiire)  leidnud sündimuse kahanemise tee. Hongkongis sünnitab keskmine fertiilses eas naine ühe lapse, Leedus ja Jaapanis 1,22, Lätis 1,29 ja Eestis 1,42 last (ÜRO andmed aastate 2005– 2010 kohta). Nigeris, Guinea-Bissaus ja Afganistanis küündib vastav näitaja üle seitsme. Lapsed vahetatakse silmagi pilgutamata tarbimise vastu. Iga sündimata laps võimaldab maksimeerida auto mootori töömahtu, turismireiside arvu ja lameteleka diagonaali elutoas.       

Sellise poliitika tagajärjed on hukatuslikud kogu tarbimisühiskonnale. Kuigi LääneEuroopa ja Vahemere piirkonna riikide elanikkond ei kahane ega vanane kõige kiiremas tempos, on just nende riikide vanureid ja varast pensionile jäämist soosiv majandusmudel tänapäeval erilise löögi all. Soovimatus  pankrotti tunnistada tõi suvel Kreeka tänavatele kümneid tuhanded vihaseid kodanikke. Situatsioonis, kus ühe pensionäri kohta on suures osas Euroopast juba vähem kui kaks töötegijat ja maksumaksjat, on harjumuspäraseks saanud heldete sotsiaalsüsteemide jätkusuutmatus üha selgem.         

Euroopa rahandusministrid pidid nädala algul Luxembourgis tõdema, et valitsuste poolt rahvale lubatud pudrumäed on siiani püsinud vaid laenuraha arvelt. Tagajärjeks on riikide sattumine võlavanglasse. Ametiühingute silmaklapid on aga endiselt tihedast materjalist. Üle-eelmine nädal korraldasid nad üleeuroopalise aktsiooni, teemaks „tarbimispidu (muuhulgas laste arvel) peab jätkuma”.  Hispaanias oli üldstreik. Brüsseli tänavatele kogunes poolsada tuhat demonstranti. Suur osa Prantsusmaa tanklatest on tühjad ja enamik lennuväljadest halvatud. Hea elu ja majanduskasvu pooldajad on blokeerinud juurdepääsu nafta ja bensiini veoks. Selles mõttes „huvitavaks” alles läheb. Löögi all pole mitte eurointegratsioon, vaid kogu neoklassikaline ja keinsistlik mõtlemismall üldse. Keskmise eestimaalase peaks  eriti kurvaks tegema asjaolu, et jäime nn tarbimispaati hiljaks. Vaevalt paar inimpõlve kestnud tarbimispidu on pöördumatult läbi ja sellel baseeruvad sotsiaalsed heaolusüsteemid end ammendanud. Tänane finantskriis ei ole millegi muu kui inimliku ahnuse tagajärg. Kahjuks tuleb tunnistada, et tänapäevane majandusteadus pole olnud suuteline kriise ei ära hoidma (kas seda muidugi vajagi oleks?) ega neid ennustama. Ja seda  hoolimata üha keerukamatest ökonomeetrilistest mudelitest. Me tõepoolest osaleme „unikaalses majanduseksperimendis nimega piiramatu globaalne majanduskasv”. Rohkem raha ja asju minu ümber pidavat tegema elu paremaks. Tegelikult ei ole seos raha ja heaolu vahel niivõrd lineaarne.   

Eestis on sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta (2009 – 18 800 US A dollarit ostuvõime pariteedist lähtudes) umbes kaks korda väiksem kui US As (46 400) ning neli korda väiksem kui maailma ühes rikkamas riigis Luksemburgis (77 600), kui Liechtenstein (122 000) kõrvale jätta. Kas see siis tähendab, et elu Eestis on kaks korda halvem kui Ameerikas ja neli korda halvem kui Luksemburgis? Kindlasti mitte. Tõestuse leiame ÜRO  tellitavast inimarengu indeksist. 2009. aastal avaldatud (2007. a andmete põhjal) aruanne ütleb, et parim elu on (oli – praeguses kontekstis) Norras – indeksi väärtus 0,971. Luksemburg pole automaatselt esimene (indeks 0,96). US As pole vereimejalikule liberalismile ja kõikvõimalike sotside vastuväidetele vaatamata elu siiski halb – indeksi väärtus 0,956. Eestis on (oli) elu parem (indeks 0,883) kui Leedus (0,87) ja Lätis (0,866), rääkimata Nigerist (0,34).       

Sisemajanduse kogutoodang ja selle kasv ei ole kogu tõde. Huvitav, kui mina hoian oma lapsed ise, siis sisemajanduse kogutoodang ei kasva. Kui ma palkan kellegi teise neid hoidma, siis kasvab. Kui ma ise oma läbipõlenud lambipirni ära vahetan, ei kasva, kui keegi teine vahetab, siis kasvab. Paradoks, aga just nii see rahvamajanduse arvepidamine käib. Oma metsast seljaga välja tassitud kaminapuud ei kasvata rahvuslikku rikkust, aga bensukast ostetud kasvatavad. Minu maakodu õuel kasvavad põlispuud ei ole rahvusliku rikkuse koosseisus niikaua, kuni ma pole neid maha saaginud ja laudadeks ning prussideks töödelnud.         

Siiski ei tahaks ma nõustuda Kaupo Vipiga, et „kasvamine on lõppenud ning algamas on paratamatu kokkutõmbumine” ning et „demokraatia ei suuda üle elada majandusolude järsku halvenemist”. Tehnoloogia on ennegi imet teinud. Uued energiaallikad tekivad enne, kui vanad ammenduvad. Teist maakera ei ole meil aastaks 2030 vaja. Klaasitäiest mereveest võib New York põhimõtteliselt toituda terve nädala. Kogu küsimus on väärtuste  ja hoiakute kriisis. Need aga kujunevad aastasadadega ja muutuvad väga aeglaselt. Paar inimpõlve kestnud tarbimispidu on kahtlemata muutnud inimloomust. Kas õiges, see tähendab jätkusuutlikus suunas, on iseasi.       

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming