Talupojast saab kultuurne inimene

Möödunud sajandi kodanlik keskklass rootsi kultuuri kujundajana

KRISTIINA SAVIN

XX sajandil välja kujunenud Rootsi rahvuslik stereotüüp on rajatud modernsusele – ettekujutusele rootslastest kui ajaga kaasas käivast rahvast, kelle uhkuseks on ratsionaalne ühiskonnakorraldus, edukas majandus, kaunis loodus, puhtad valgusküllased kodud ning teistelegi eeskujuks olev moraal. Kuidas aga sai tahumatust, lehkavast ja mustuses virelevast XIX sajandi talupojast ja töölisest lõhnatu, vaoshoitud ja peenetundeline kodanik? Milline oli selle metamorfoosi varjatud dünaamika?

Just sellele küsimusele annavad vastuse Rootsi kaks kõige tuntumat etnoloogi, Lundi ülikooli emeriitprofessorid Jonas Frykman ja Orvar Löfgren oma 1979. aastal ilmunud ja ammu klassika staatusesse tõusnud teoses „Kultuurne inimene“ („Den kultiverade människan“), mis on aastakümneid kuulunud Rootsi ülikoolide õppekirjanduse hulka. Käesolev tõlge on valminud teose ingliskeelse ning rahvusvahelisele publikule kohandatud väljaande põhjal („Culture Builders: A Historical Anthropology of Middle-Class Life“, 1987).

Teos on säilitanud oma värskuse läbi aastakümnete, paeludes ka tänapäeva lugejat hoogsa esitusviisi ja värvikate detailidega. Kahe autori tekstid on vormistatud eraldiseisvate ja stilistiliselt erineva temperamendiga peatükkidena, mis on koondatud tervikuks oma analüütilise fookuse, ühiste allikate ning teoreetiliste eeskujude kaudu, kelle seas olulisemad on Norbert Elias, Michel Foucault, Richard Sennett, E. P. Thompson, Raymond Williams ja teised tuntud sotsiaalajaloolased.

Memuaaridele, etiketiõpikutele, romaanidele ja muudele kirjalikele allikatele tuginedes annavad autorid haarava pildi eri ühiskonnakihtide väärtushinnangutest, käitumisnormidest ja olmekultuurist aastatel 1880–1910. Kuningas Oscar II valitsemisaja olusid võrreldakse siin briti viktoriaanliku kultuuriga. Frykman ja Löfgren purustavad varem domineerinud müüdi rootsi kultuuri homogeensusest, väites, et kultuurse inimese ideaal kujunes kiirelt kasvava kodanliku keskklassi seas eelkõige selleks, et rõhutada oma erinevust teistest sotsiaalsetest gruppidest – talupoegadest, töölistest ja aadlist. Uued väärtused tulid esile keskklassi mõtteviisis, käitumises ja materiaalses kultuuris. XIX sajandi lõpul sai sellest Rootsis domineeriv põhivoolu kultuur, mille spetsiifilistest normidest said äkitselt igavesed ja universaalsed väärtused, mille järgi nüüd kõik teisedki ühiskonna liikmed joonduma pidid.

Löfgreni peatükk „Mõistlik ja tundeline“ käsitleb suhtumist aega, loodusesse ja kodusse. Kui agraarühiskonnas kulges aeg tsükliliselt looduse ja töö rütmis, siis uuest standardiseeritud lineaarsest ajakorraldusest sai efektiivne distsiplineerimisvahend. Vabrikuvile sümboliseeris omaniku võimu töötaja ja tema aja üle. Kodanlase püüe kontrolli, ratsionaalsuse ja ökonoomsuse poole rakendus ka tema enese suhtes tugevdatud enesekontrollina.

Looduse ilu asemel nägi talupoeg maastikus eelkõige tootmissfääri, kus valitsesid üleloomulikud jõud, kelle tõrjusid välja XIX sajandi teadus ja tehnoloogia. Keskklass, kellele loodus seostus eelkõige puhkuse, esteetilise naudingu ja tundeelamustega, eelistas seevastu mitteproduktiivseid maastikke, mis vastasid nende ettekujutusele eksootikast, ehtsusest ja ilust.

Lapsed valmistumas tulevaseks paarisuhteks Skurupi tantsukoolis 1912. aastal.

Lapsed valmistumas tulevaseks paarisuhteks Skurupi tantsukoolis 1912. aastal.

Repro raamatust

Igapäevaelus olid emotsioonid allutatud rangele kontrollile. Seksuaalsust, keha ja meelelisust ümbritsesid arvukad tabud. Lapse igast söögikorrast sai etiketitund. Just lastetoas treeniti ja kujundati välja see ennastsalgav ja väljapeetud sotsiaalne fassaad, mille tagant sisemised tunded ja tungid välja paista ei tohtinud. Siit kasvas ka välja kodanlusele tüüpiline iseloomustruktuur ja moraal.

Jonas Frykmani „Puhas ja korralik“ näitab Mary Douglasele toetudes, kuidas antropoloogiline dihhotoomia mustus-puhtus toimis klassivahesid reguleeriva kontrolliinstrumendina, kehastudes puhtfüüsilises reaktsioonis: talupoegade ja tööliste looduslähedane eluviis tekitas keskklassis jälestust. Alamklass haises higi ja toidu järele, käitus vulgaarselt ja väljakutsuvalt. Keskklassi märksõnadeks olid puhtus, kord ja enesekontroll. Kõike seksuaalsuse ja inimese sünniga seotut varjati laste eest. Peeti ranget võitlust masturbatsiooni vastu. Nii moraali- kui ka hügieeninõudeid põhjendati tervislikkusega.

Kuna teos on tõlgitud inglise keelest, oleks võinud karta teatud spetsiifiliselt rootsilike nüansside kadumaminekut, kuid see hirm osutub alusetuks. Olavi Teppani tõlge on detailides korrektne, ladus ja nauditav. Väiksemaid topelttõlkest tulenevaid nihkeid tuleb siiski aeg-ajalt ette, seda eelkõige kohtades, kus arutusel on rootsikeelsed mõisted. Näiteks on asjatult keeruliseks muutunud haldjaid ja maa-aluseid puudutav lõik, kus nende eesti publikule hästi tuntud mütoloogiliste olendite nimetused on asendatud pisut kohmakate ümberkirjutustega. Sõna skogsrå (metshaldjas) jääb tõlketa ning metsaemand saab nimeks „metsasireen“ (lk 66–67). Keskaja inimesest on inglise keele mõjul saanud „keskaegne mees“ (lk 309).

Nimetatud näited kuuluvad siiski erandite hulka. Tervikuna järgib tõlge Frykmani ja Löfgreni mõttekäike ning stiili täpselt ja paindlikult. Siinkohal väärib märkimist, et teose 1979. aasta esmaväljaanne oli omas ajas uuenduslik mitte ainult sisult, vaid ka vormilt. Noorte autorite kaasakiskuv ning kohati pehme irooniaga vürtsitatud esitlusviis eristas teost muust akadeemilisest etnoloogiakirjandusest. Arvustustes süüdistati autoreid tõsise teadustöö, asjaliku õppekirjanduse ja lõbusa populaarteaduse vaheliste žanripiiride hägustamises. Esitati ka hulganisti sisulisi etteheiteid, nagu kalduvus kergekäelistele üldistustele ning keeruliste kultuuriprotsesside taandamine lihtsustatud ettekujutusele klassikonfliktidest.

Löfgreni ja Frykmani küsimuseasetused kuulutasid ette suunamuutust rootsi etnoloogias. Nagu Frykman mainib, olid senini au sees olnud sellised uurimisobjektid nagu „rahvarõivad, majaehitus, pidustused, mõistatused, legendid, laulud ja mängud“, samal ajal kui mustus, puhtus ja seksuaalsus ei kuulunud sobivate teemade hulka (lk 200). Antropoloogiast, sotsiaal­ajaloost ja ühiskonnateadustest inspireeritud suunamuutus avas kultuuri seni tähelepanuta jäänud dimensioonid ning suunas pilgu oma kaasaja ühiskonna normidele. Tagantjärele tuleb tõdeda, et sama paradigmamuutus viis tasapisi ka folkloristika ja vanema rahvakultuuri uurimise marginaliseerumiseni. Kui 1979. aastal oli folkloristika puhul Rootsis tegemist arvestatava teadusharuga, siis tänapäeval võib end folkloristina määratlevad noorema põlvkonna teadlased loetleda ühe käe sõrmedel.

Kuidas hinnata „Kultuurset inimest“ aastal 2015? Teos on ajahamba all hästi vastu pidanud. Kuigi teadusmaastiku teoreetiline horisont on muutunud, mõjub tekst värskena, vahendades viimaste aastakümnete Rootsi (ja laiemas plaanis lääne) kultuuriuuringute hegemoonilise põhivoolu väärtusi ja hoiakuid. Põhjalikumalt ümberhinnatud teaduslike seisukohtade seas riivab ehk enim silma Norbert Eliase tsivilisatsiooniteooria. Elias nägi enesedistsipliini arengus orgaaniliselt kulgevat ühesuunalist protsessi, mille jooksul lapselikult ohjeldamatust ja emotsioonidest juhitud keskaja inimesest sai ratsionaalne ja vaoshoitud uusaja inimene. Nii on ka rootsi talupoeg ja tööline Löfgreni ja Frykmani strukturalistlikus dihhotoomias looduslapsed, kelle keha, tunded, vaim ja kultuur on looduslik tooraine, mida alles rafineeritakse kultuuriks.

Kuidas kõnetab teos eesti lugejat? Ka eestlaste suhtumises aega, loodusesse, puhtusesse ja seksuaalsusesse võib täheldada samalaadset ajaloolist arengut. Kuid kultuurilõhe talupoegade ja eesti soost keskklassi vahel ei jõudnud kunagi areneda nii sügavaks, kui see oli Rootsis. Frykman ja Löfgren näitavad, kuidas keskklass eemaldus talupojakultuurist, mis kultuuriliselt kaugena tekitas võõristust oma vaesuse, ebahügieenilisuse, irratsionaalsuse, ainelise ja vaimse primitiivsusega. Siit saame ka vastuse küsimusele, miks tänapäeva rootslane ei pea vajalikuks tunda rootsi rahvajutte, mõistatusi, mänge või rahvakalendri tähtpäevi. Nüüdisaja rootslase enesepilt põhineb väärtustel, mis tekkisid talupojakultuurist eemaldudes ning sellele vastandudes. XX sajandi alguse idealiseeritud rahvusromantiline ettekujutus talupoegkonnast kui rootsi kultuuri ürgsest allikast on pöördumatult aegunud.

Eesti lugeja võib tekstiga kohtudes kogeda teatavat ambivalentsust. Kas peaksime end samastama talupoja või „kultuurse“ keskklassiga? XIX sajandi lõpul olid eestlased valdavalt talupojad, kelle eluolu oli mõneti veelgi arhailisem. Leidmaks paralleele kirjeldatud kõrgkodanlikele hoiakutele, tuleks ilmselt minna baltisaksa allikate juurde või hilisematesse aastakümnetesse. Veel tänapäevalgi võivad Rootsi kõrgema keskklassi kombed ja suhtlusstiil tunduda enamikule eestlastest ebaloomuliku ülepakutud viisakuse, teesklemise või peenutsemisena. Rahutust tekitab ka Frykmani vihje, et tänapäeva puhas ja kultuurne rootslane kipub projitseerima dihhotoomia teist poolt endast erinevale võõrale, näiteks mustlasele või idaeurooplasele (raamatus on õnneks siiski juttu vaid „eriti räpastest“ poolakatest, mitte eestlasest, lk 204). Kuidib-olla teeb just see kahetine perspektiiv „Kultuurse inimese“ eesti lugejale eriti köitvaks ja mõtlemapanevaks – kuna tänapäeva eesti lugejale ei ole kirjeldatud kultuurimuutused ajas ja ruumis nii kauged, siis suudab ta neid vaadelda mitmelt positsioonilt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming