Tallinna linnaarhiivi rikkused

David Vseviov

„Vana Tallinn” on saavutus, millega haardeulatuselt ei suuda võistelda ei Riia ega Helsingi linn.        Mõned asjad (aga ka inimesed) paistavad olevat igavikulised. Nende olemasolu on saanud sedavõrd enesestmõistetavaks, et tegelik erakordsus kipub pikapeale ununema. Nad lihtsalt on ja kõik. Meist sõltumata ning nagu võluväel tekkinud ja toimivad. Selliste imeliste nähtuste hulka paigutub ka raamatusari „Vana Tallinn”, mille taasilmumisjärgne 20. köide nägi äsja ilmavalgust. Kakskümmend mitmesajaleheküljelist raamatut, sajad Tallinna ajalugu kajastavad kirjutised, on kuidagi märkamatult teinud meile kättesaadavaks linna mineviku oma kirevas mitmepalgelisuses. Ning teinud seda kõrgel professionaalsel tasemel, nagu see oleks üks argipäevane ja tavaline asi. Nagu asi iseeneses, aga mitte tänaseks juba kaheksateist aastat kestnud kümnete inimeste erakordse pühendumise ja  suure töö tulemus.

1939. aastaks neli köidet

1936. aastal Tallinna Ajaloo Seltsi initsiatiivil ilmumist alustanud aastaraamatut „Vana Tallinn” jõuti 1939. aastaks välja anda neli köidet. Kuigi toona keskenduti peamiselt  kunstiajaloolistele uurimustele, leidsid käsitlemist ka paljud teised linna ajalooga seotud teemad, mis hõlmasid valdavalt perioodi Liivi sõjast kuni XIX sajandi lõpuni. Rohkemat pöördeliste aastate alguseks lihtsalt ei jõutud, sest uuel võimul polnud selletaolist, minevikku meenutavat sarja vaja ning aastaraamatu väljaandmisele tõmmati kriips peale. Muidugi, ka nõukogude ajal ilmus nii mõndagi Tallinna ajalooga seonduvat ja tagantjärele  tarkusena pole isegi välistatud teoreetiline võimalus, et mõne „sula” ajal oleks analoogilise (loomulikult mitte vana järjepidevust rõhutava jätkuna) väljaande elustamine võimalikuks osutunud. Kuid sellel polnud määratud juhtuda ja on isegi raske öelda, kas seda võimalust ka tõsisemalt kaaluti. Lootust positiivsele lahendile oli tol ajal ju imevähe. Ja nii tunduski, et Tallinna ajaloo aastaraamatute sarjale on pandud jäädavalt punkt. Kuid suur  ajaloosaatus tahtis teisiti ning 1991. aastal, pärast ligikaudu pool sajandit kestnud pausi, nägi ilmavalgust „Vana Tallinna” viies ja seejärel riburada pidi järgmised köited. Seda, et ükski raamat ei sünni iseenesest, autorita ja abilisteta, teab iga Sirbi lugeja. Täpselt samuti on ka aastaraamatu „Vana Tallinn” traditsiooni taaselustamise lugu seotud konkreetse nimega: selleks on sarja peatoimetaja ja väljaandja Raimo Pullat.  Aastaraamatu elluäratajana ja põhiilme kujundajana on ta kaasanud ettevõtmisesse nii Eesti kui ka mitmeid Euroopa juhtivaid ajaloolasi, mis on teinud „Vana Tallinnast” ajalooringkondades kõrgelt hinnatud väljaande. Ühe ajaleheartikli raamides pole loomulikult võimalik põhjalikumalt peatuda isegi tühisel osal aastate jooksul „Vana Tallinnas” ilmunud kirjutistest, mille seas on nii pikemaid artikleid, ülevaateid, retsensioone, annotatsioone, arvamusi, mälestusi, vähe tuntud pilte jm. Eelkõige on keskendutud Tallinna mineviku uurimisele, kuid sageli asetub avaldatu hoopis laiemasse konteksti.

Seesugune, meie oludes küllaltki erandlik üleeuroopaline lähenemisnurk on aastaraamatu puhul tagatud juba ainuüksi sellega, et väljaande korrespondentideks on  mitmete riikide nimekad ajaloolased, mis annab väljaandele ka rahvusvahelise mõõtme. Nii on peaaegu igas „Vana Tallinna” numbris mõni kirjutis Soome, Saksamaa, Poola või mõne teise riigi uurijalt. Aastaraamat on üks väheseid Eestis ilmuvaid rahvusvahelise autorite koosseisuga humanitaarvaldkonna perioodilisi väljaandeid. Samas on tunda, et köidete  koostamisel on toimetus pidanud silmas ka „tavalugejat”, hoides mõistlikku tasakaalu teoreetilisemate ja „populaarsemate” kirjutiste vahel. Viimaste seas võib iga tallinlane leida midagi, mis seostub talle lähedase linnaosa, hoone või elukutse ajalooga. Kuigi traditsiooniliselt on kõik sarja uurimuslikud artiklid olnud varustatud võõrkeelsete resümeedega, võiks Tallinna linnavalitsus kaaluda ka mõne venekeelse valikväljaande avaldamise toetamist.  Seda enam, et kahjuks on suurema osa kohaliku venekeelse elanikkonna teadmised oma kodulinna ajaloost sisuliselt olematud ning üks hea valik teeks vähemalt mõne ajalooõpetaja töö lihtsamaks. Juba 1991. aastal, taas ilmuma hakanud „Vana Tallinna” I köites sõnastati aastaraamatu ühe olulisema ülesandena uute allikarühmade kasutuselevõtmine. Ning tõesti, tuginedes varandusinventaride, testamentide,  kinnisvaraloendite jm seni vähe kasutamist leidnud materjalidele on avaldatud mitmeid põhjalikke uurimisi. Olgu selletaoliste kirjutiste näiteks kas või XV (XIX) köites avaldatud Lauri Suurmaa uurimus „Tallinna saksa kaupmeeste varaloendites inventeeritud laua- ja kööginõud kultuuriajaloo allikana 18. sajandil”. Mentaliteediajaloo ja linlaste igapäevaelu ongi aastaraamatus viimastel aastatel rohkem tähelepanu pälvinud valdkonnad, mis peaksid pakkuma laiemat huvi kõigile kultuurilembestele lugejatele. Nii võiks eraldi tähelepanu juhtida sarja 2002. ja 2005. aasta väljaannetele, kus on publitseeritud Tallinnas toimunud rahvusvahelise konverentsi „Modus vivendi” ettekanded, mis lisavad palju uut meie teadmistele linlaste kunagisest elust. Sealjuures on nii mõnedki uurimused, kus käsitletakse sajanditetagust aega, üllatuslikult aktuaalsed ka tänasel päeval. Seega leiab kinnitust vana  tõdemus, et kõik kordub ja põhimõtteliselt pole siin ilmas midagi uut. Ehk, nagu on küsimusena köites XVI (XX) pealkirjastanud oma artikli Ivar Leimus: „Euroopa hiliskeskaja suur depressioon – kas ka Liivimaal?”.       

Teemade mitmekesisus ja interdistsiplinaarsus

Jätkates sõjaeelsete väljaannete traditsiooni, on „Vana Tallinna” köidetes ilmunud käsitlustes kasutatud palju Tallinna linnaarhiivi materjale. Lausa sümboolne on linnaarhiivi varade tagastamise (1990) ja „Vana Tallinna” taas ilmuma hakkamise (1991) ajaline seos. Seda enam, et nii arhiivivarade kui ka „Vana Tallinna” uuele elule äratamise taga on paljuski  üks inimene – Raimo Pullat. Linnaarhiivi varade tagastamine tolleaegse Saksamaa ja Nõukogude Liidu kokkuleppe alusel aga on üldse sedavõrd ainulaadne ja erakordne sündmus, et nõuaks kindlasti eraldi käsitlemist. Või vähemalt selleteemaliste mälestuste avaldamist. Milliseid rikkusi Tallinna linnaarhiiv aga sisaldab, sellest annab ettekujutuse peaaegu igas „Vana Tallinna” numbris sisalduv „Ex Archivo Civitatis Revaliensis”, kus  Tiina Kala, Raimo Pullat ja teised asjatundjad on publitseerinud ja kommenteerinud põnevaid rae määrusi, kirju ja muid dokumente. Teemade mitmekesisus ja interdistsiplinaarsus ongi „Vana Tallinna” iseloomulikuks jooneks, mistõttu pole see mitte ainult ajaloolaste ja kunstiajaloolaste väljaanne. Aastate jooksul on sarjas avaldatud arheoloogide, numismaatikute, etnograafide, filoloogide, geograafide ja teiste valdkondade spetsialistide töid. Nende seas ka naabermaade uurijate sulest. Nii on näiteks mitmes köites tutvustatud naabermaade linnaajaloo uurimissuundi, on ilmunud Soome ja teiste Põhjamaade, Poola, Läti ning Tšehhi linnaajaloo uurimise hetkeseisu ülevaated.  Seega võiks kokkuvõtvalt pidada „Vana Tallinna” sarja uue Tallinna ajaloo koondteose väljaandmise eeltööks. See oleks igati vajalik, kuna viimasest sellisest ülevaateteosest on möödunud juba üle 40 aasta. Näiteks Soomes on olemas mitmeköitelised Helsingi ja Turu, samuti teiste linnade ajalugu, millele meil ei ole midagi sama kaalukat kõrvale seada. Tänaseks on taas ilmuma hakanud „Vana Tallinna” sarja 20 köites avaldatud ligi 5000  lehekülge linnaajaloolist teksti, kus on ajaliselt hõlmatud perioodi Eesti linnade tekkimisest kuni Teise maailmasõjani ning puudutatud kõige erinevamaid teemavaldkondi. See on saavutus, millega haardeulatuselt ei suuda võistelda ei Riia ega Helsingi linn. Mis on seda uskumatum, et igati soliidset, ent kitsama profiiliga „Sēna Rīgat” („Vana Riia”) annavad välja Läti ülikooli ajaloo instituut ning Riia ajaloo ja meresõidu muuseum ning Helsingi koduuurimusliku  kallakuga kogumikku „Narinka” Helsingi linnamuuseum, meie „Vana Tallinna” aga võiks pidada ainulaadseks ühemeheürituseks. See omakorda paneb lihtsalt küsima, kas linn on üldse aru saanud, kuivõrd tal on vedanud. Ning lõpetuseks: sügav kummardus ja õnnitlused väljaandjale, toimetusele, korrespondentidele ja autoritele, kes on andnud meile XX (XXIV) „Vana Tallinna” köidet – kütkestavat  lugemist kõigile ajaloohuvilistele.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming