Tallinn on praegugi roheline pealinn

?es kirjutanud Reet Varblane

Tallinna haljastusest vestlesid linnaaednik Liis Valk, Põhja-Tallinna linnamajanduse spetsialist Arvo Soorand, maastikuarhitektid Kersti Lootus ja Egni Muuga ning  Kaarel Tarand ja Reet Varblane Sirbist.  

 

Liis Valk, Arvo Soorand, Kersti Lootus, Egni Muuga.

Foto:Piia Ruber

 

Kaarel Tarand: Kas Eesti linnades on linnahaljastuse osa, proportsioonid täisehitatuse ja mittetäisehitatuse vahel paigas? Sageli kuuleme-loeme, et haljasalasid on liiga vähe, sellega konkureerib aga teine väide, et meil on muu maailmaga võrreldes linnad väga rohelised. Kummas suunas võiks edasiliikumine toimuda: kas rohkem haljastust või rohkem elutut keskkonda?

Liis Valk: Tallinnas on puudus väljaehitatud haljasaladest. Tallinna haljasmassiivist on 49 protsenti välja ehitamata. Vajame selliseid haljasalasid, kus inimesed saaksid jalutada ja puhata.

K. T.: Mida tähendab väljaehitatud haljasala, kas kohustuslikke pinke, teid, sportimise ja mängimise võimalusi?

Kersti Lootus: Näiteks Soomes on kehtestatud normid, et igast elukohast peab jõudma 15 minutiga väikelapsega parki, poole tunniga parki, kus teismelisel oleks midagi teha. Linnaplaanil on siniste või punaste täpikestena näha, kuidas linn on haljasaladega varustatud ja millisele vanuserühmale mingi paik on mõeldud.

K. T.: Kas siis Kloostri- ja Järve mets on mõttetud?

K. L.: Need liigituvad puhkemetsa alla, kuhu peab jõudma poole tunni tee kauguselt, kus saab joosta, rattaga sõita, suusatada.

Arvo Soorand: Mida tihedam on hoonestatus, mida rohkem inimesi sinna tuleb, seda enam nad hakkavad nõudma parkidesse jne ka midagi muud puhta haljastuse kõrval: teid, valgustust, turvalisust, mängu- ja sportimise võimalusi igale vanusegrupile jne. Seda probleemi ei ole me võimelised praegu lahendama.

K. L.: Eks Tallinnas hakkab kõik pihta tihedalt täis ehitatud vanalinnast, siis tuleb Toompea, bastionivöönd, eeslinnad, puurajoonid ja siis magalad. Neil kõigil on erineva kuju ja otstarbega haljasalad. Lähtuda tuleb eelkõige väljakujunenud võrgustikust, siis vaadata, kuhu saab (ja tuleb) juurde luua. Meil on isegi hästi läinud, sest bastionivöönd anti linnale üle 1859. aastal ja lasti siis sinna haljasalad luua. Kui see nüüd korda teha ja toimima panna, siis seal saavad paljud inimesed võimalikult turvaliselt liikuda ja toimetada. See lahendaks eriti tiheda asustusega piirkonnas palju probleeme.

Reet Varblane: Millised on need peamised haljastuse liigid, mida praegu ikkagi peame silmas pidama?

K. L.: Tänavahaljastus, skväärid, regulaarpark, parkmets. Politseiaed on tüüpiline skvääri näide, kus ühe ruutmeetri kohta on kõige rohkem külastajaid. Taanis on sellised pargid kaitstud, piirdega ümbritsetud ja sealt ei lasta nii öelda diagonaalis läbi kõndida, seal on aed ja hekid ümber ning ette nähtud teedevõrgustik.

Egni Muuga: Eespool parkidest rääkides sai osutatud infrastruktuurile: valgustus, teed, pingid. Tegelikult tähendab see, et linnapargid ja -haljastus eeldavad kindlaid tegevust, ent ka seda, et väikesele alale ei saa kõikvõimalikku tegevust kuhjata. Politseipark on pigem formaalne dekoratiivpark.

 

K. T.: Tallinna kesklinnas on küll haljasalad, aga püsielanike hulk väheneb, inimesed kolivad kaugemale, haljasalad jäävad tühjaks. Kas ei peaks inimesed tagasi tooma, planeerima ehitamist nii, et elumajad tuleksid sinna, kus on juba rohelus ja puhketsoonid olemas, mitte vastupidi?

K. L.: Kesklinna haljasalasid kasutatakse teiste piirkondadega võrreldes ikka märgatavalt rohkem. Vähem satutakse Lasnamäele, Õismäele, kesklinn jääb enamusele elanikkonnast ette. Mitte ainult turistidele, rohkem ikka omainimestele.

K. T.: Millised ohud varitsevad linnasüdame haljastustsoone? Mis nendega võib juhtuda? Kas peame nende pärast muretsema või on olukord igati rõõmustav?

E. M.: Probleemid kesklinnas ei erine probleemidest mujal Tallinnas, muretsemiseks on põhjust rohkem, kui võib arvata. Praegu on nii, et haljastuse osa lülitub projekti alles siis, kui strateegilised otsused on juba langetatud: maja on paigas, teed on paigas, maa-alune on täis kõikvõimalikke kommunikatsioone. Siis leiabki projekteerija end olukorrast, kus haljastust ei ole kuhugi panna. Tegelikult peaks insenerile andma lähteülesande haljastuse planeerija, siis ei juhtuks nii, et maa-alune kujutab endast tehnovõrkude rägastikku, vaid võrgud koondataks, näiteks kollektoritesse, või paigaldataks optimaalselt linnahaljastusele vajalikku ruumi jättes. Praegu on kõik sootuks vastupidi.

K. L.: Ka täiesti uue detailplaneeringu puhul valitseb igati ökonoomne mõtlemine: trassid, teed ja alles siis vaatame, kas haljastusele  jääb veel ruumi või mitte, kas puud on kuhugi panna või ei ole.

L. V.: See on ka Nõmme probleem, kus praegu arendatakse kanalisatsioonitrassi: igal trassil on oma kujad, aga ka puudel on oma kujad, mida nad kasvamiseks vajavad. Tekibki küsimus, kas võtta puid maha ja panna kanalisatsioon, või ütleme elanikele, et kanalisatsiooni pole kuhugi panna.

K. T.: Mille tõttu koostöö pärsitud on – kas tellija vähese teadlikkuse? Kas töid eraldi teha on siis odavam kui koos?

A. S. : Praeguse seisuga on eraldi tööd odavamad.

E. M.: See on ühepäevapoliitika. Täna tundub see odav, aga tulevikus peame selle eest topelt maksma.

R. V.: Kuivõrd linnavalitsusel ja Tallinnas ka linnaosa valitsustel on võimalik oma sõna sekka öelda?

L. V.: Linn otsustab, kas hakkame trasse koguma kollektoritesse ega pane enam eraldi nõutud vahemaadega kõnniteede alla.

A. S.: Põhja-Tallinna linnaosas ehitus- ja võrguprojekte kooskõlastades kogen pidevalt, et võrkude ümberplaneerimine on tülikas ja võrgu valdaja ei taha sellega kuidagi tegelda, sest sellega kaasneb lisakulu. Selleks peaks olema mingi eeskiri, kuigi ei saa ka öelda, et võrkusid hakkame homsest täiesti teistmoodi kujundama. Mõte on hea, aga reaalne teostus vähemalt Tallinnas võimatu. Võrguvaldajaid on juba 10 – 15, neid kõiki ühe mütsi alla saada on võimatu. Saksamaal on loodud maanteede äärde kanalid, kuhu võrgud sisse pannakse, neid on seal lihtne kontrollida ja parandada. Nende rajamine nõuab ruumi, lisakulusid, planeerimist.

K. L.: Paraku tuleme meie just sealt, kust tuleme: linna planeerimine katkes…

R. V.: Kas Tallinna puhul saab välja tuua piirkondi, kus olukord on parem, kus halvem? Tegemist on ju keerulise, vastandlike huvidega suure kooslusega.

L. V.: Tallinnas on rohelised võrgustikud, nende tuumalad ja neid ühendavad koridorid paika pandud. See katab kogu linna.

R. V.: Kas need reaalsuses ka toimivad?

L. V.: Kõige probleemsem on ikka kesklinn, just maa-aluste trasside tõttu. Teede äärde planeeritud rohelised haljasalad on täis kõikvõimalikke trasse. Väljalangenud puude taastamine on raske küsimus.

E. M.: Üle linna ulatuv võrgustik on formaalne, hea vaadata ametnikel linnaplaanilt. See on seesama jutt, et haljasalasid on meil vähe, aga samas tundub, et linn on väga roheline. Ilmselt ongi küsimus selles, et vähe on pööratud tähelepanu konkreetsete parkide mõtestamisele, nende defineerimisele.

R. V.: Mis oleks siis väljapääs? Tuua hiiglasuured potipuud ja -põõsad?

A. S.: See polegi tänase päeva ülesanne. Rohelised regioonid on pikema aja perspektiiv ja kui kõigil on siht silme ees, siis usun, et planeerijad-ehitajad-linnafunktsionäärid lähevad ühes suunas. Aga see võtab aega. Ei usu, et magistraalide või tänavate osas, kuhu haljastus peab tekkima, neid kavasid ka vähendatakse.

K. L.: Kui plaan, eesmärk on olemas, siis on, mille poole liikuda. See ei ole lootusetu olukord. Sel aastal on olnud pretsedenditult hea situatsioon: oleme istutatud 130 väga ilusat puud, koolitatud pärnad.

L. V.: Tänavu on juba praegu istutatud rohkem puid kui eelmisel aastal.

K. L.: Kaarli puiestee tarvis ette kasvatatud puud said maha istutatud. Korralikult rekonstrueeriti ka Kalevi staadion. Need on küll asendatud puud, varem olid seal paplid, aga kuna Kalevi staadionil käib 200 000 inimest aastas, siis pappel ei ole õige puu. Kui võrrelda aga sellega, mis toimub Pariisis või Berliinis, siis meie olukord pole üldse nii halb. Kui võtsime Vabaduse väljakul puud maha, siis oli selge, et meie ei näe enam nii vanu puid: vanad puud olid harjunud sealse saastamise, vibratsiooniga. Kui istutasime sinna puukoolist värsked puud, siis need ei suutnud seal harjuda. Pariisis ja Berliinis vahetatakse puid pidevalt. Helsingis on linnal oma puukool, kus kasvatatakse puid, et neid kogu aeg vahetada.

R. V.: Kust meie Tallinna tarvis puud saame?

K. L.: Need 130 pärna oligi esimene juhtum, kus linn tellis kindlalt puukoolilt spetsiaalselt Tallinna tarvis. See peab jätkuma. Linnapuul on oma normatiivsed tingimused, mõõdud, need maksavad palju.

E. M: Kas Kalevi staadionile istutatud puud olid ka koolitatud? Minu meelest olid need liialt väikesed.

K. L.: Need olid Karukäpa puukoolis kasvatatud puud. Suuremaid puid ei saagi istutada, sest ega ükski puukooli omanik ei taha hoida maad kaua kinni. Sellepärast linnad peavadki oma puukoole. Puukooli omanikule tuleb palju maksta, et ta hoiaks maad kinni, hoolitseks puude eest.

E. M: Haljastustegevus ongi kulukas. Iga sammu peab korralikult läbi mõtlema ja piisava ajavaruga planeerima. Kadrioru pargis kavatsetakse maha võtta sadu puid. Kas asenduspuud on olemas ja kust need tulevad?

K. L.: Kadrioru parki on 85 hektarit, seal kasvab 8000 puud. Aastail 1973 – 75 tegi Tallinna botaanikaaed seal uuringu kõikidele puudele: 51 protsenti puudest oli halvas seisundis, tuli välja, et ka hooldatud mets on paremas olukorras kui Kadrioru park tollal.

K. T.: Kas linnapargis valitseb põhimõte, et elu võib ilu nimel ohvriks tuua, et mingist ajast alates vana ei ravita, vaid asendatakse?

K. L.: Ravimine tähendab, et puistu ventilee­rumist suurendatakse, et seenhaigused ei leviks ega tekiks irdliike. Järelikult tuleb raiet teha.

K. T.: Pargis on ju normaalne, et puid tuleb kogu aeg vahetada. Nii tuleb sellesse ka suhtuda, aga inimestel on linna haljastusest väga vähe teadmisi ja nii tuleb kogu aeg ette väikesi rohelisi sõdu ühe või teise puu kaitseks.

E. M: Liivalaia tänava Hansapanga büroohoone rajamisel tegid arhitektid hoone nurgale spetsiaalse tagasiaste, et päästa ühte tamme, Kadriorus kavatsetakse aga maha võtta märkimisväärne roheline mass. Kas see siis ei ole linna jaoks oluline haljastus?

A. S.: Igapäevaelus jääme ajahätta hooldamise ja inventeerimisega, suudame ainult konstateerida, aga ei suuda puid asendada. Kopli või ka Kalamaja pargis on hästi palju haigeid puid. 15 aastat tagasi sai tellitud Kalamaja pargi renoveerimise projekt, mille dendroloogilises osas nähti ette umbes 150 puu mahavõtmine. Töömahtu on nii palju, et lihtsalt ei jõua hakkama saada. Ühel momendil peame äkki tõdema, et park on lihtsalt liiga vanaks saanud ja tuleb tervikuna maha võtta, et seal pole uusi istutusi vahepeal tehtud.

K. T.: Ehk on meil parke, haljastust liiga palju: ei jätku ei raha, ei tööjõudu?

A. S.: Küsimus on ju ka selles, kui palju linna eelarvest raha parkide korrastamiseks eraldatakse. Kadrioru park on ajaloolise väärtusega ja vajab eelisjärjekorras vahendeid. Korrastamine võtab ju aastaid.

K. L.: 1973 – 75 oli Kadrioru regulaarpargis 996, aastaks 2001 oli seal 692 puud, 2005. aastaks oli seal 661 puud, praegu on 636 puud. See on loomulik langemine: tormid, tuuled, külm. Kastan näiteks on pehme puu: külmaga tulevad lõhed sisse, mis tõmbuvad küll hiljem tagasi, kuid puu on juba seenhaigusesse nakatanud. Ühel hetkel kukub see puu lihtsalt kaela.

K. T.: Aga selle probleemi nagu kastan või mõni veel kaugem liik oleme ju ise tekitanud, tuues mitte just külmakindlaid liike sisse ja hiljem avastades, et näe, ei peagi vastu.

K. L.: Nii juba aastast 1718, mis teha.

K. T.: See trend valitseb ju ka praegu: kui vaadata ükskõik millisesse aianduspoodi, siis seal pakutakse peamiselt võõrliike, kodumaiseid taimi ei ole.

K. L.: Kadriorus oli ka probleem, millest teha bosketid. Tavaliselt tehakse pöögist. Küsisime nõu botaanikaaiast, dendroloogia seltsist ja otsustasime teha künnapuust, sest need peaksid hästi vastu pidama.

K. T.: Teie jutust kujuneb üldpilt, et tingimused aina halvenevad. Järelikult saab linnahaljastuses kasutada aina vintskemaid ja vastupidavamaid puid.

K. L.: Linnapuid kasvatataksegi kompaktselt kastis, et ei ajaks juuri liiga laiali. See on taas Berliini või Pariisi näide. Või siis ka tunnelites. Tõeline tänavapuu istutataksegi konteinerites: seal on kaasas kastmis-, õhutamissüsteemid jms, kõik, mis kergendab puude elu. Kui puud vigastatakse kas mehhaaniliselt või teeb seda soolalumi, siis puu vahetatakse: linnaelanik seda ei märkagi, puu tuuakse autoga kohale, pannakse maha. Linnades ei näe enam vanu puid. Linnahaljastus läheb järjest kallimaks. Tallinna Vabaduse väljakule toodi ideaalsed puud meile sobivast kliimavöötmest, kõik läksid välja.

E. M: See pole ju ainult Vabaduse väljaku probleem. Muide, Tammsaare tee ääres läksid ka puud välja.

K. L.: Puu vajab pidevat hoolitsemist: kolme aasta jooksul pidevat kastmist. Tuleb ka kulutustega arvestada.

A. S.: Ega me kuskil suurlinnades ei näe enam vanu puid: puud on hooldatud, linn on vana, aga puud on väikesed, mitte üle kolme-neljakümne aasta. Tallinnas on veel vana näha: alleed on küll auklikud, aga siiski vanad.

R. V.: Millised on need puuliigid, mis Tallinna sobiksid? Kas linnaosade kaupa tuleb ka erinevate puude peale mõelda?

L. V: Kasvutingimused erinevad kesklinnas, Nõmmel ja Lasnamäel. Lasnamäel on mänd päris sobilik, ka pihlakad, tammed, pooppuud – paepealse liigid. Kesklinnas ikka hõbeokkalised, roheliseokkalised ei kannata sealseid tingimusi välja. Mägimänd võiks olla.

R. V.: Kas sellistele asjadele tegelikult ka mõeldakse – räägime ideaalist, aga jutust tuleb välja, et reaalsuses suudetakse ainult olemasoleva eest vaevu hoolt kanda?

A. S: Ei julge öelda, kui palju Tallinna üldplaneeringus seda on arvestatud, kuid üksikute uusehituste juures on tegemist ju alati konkreetse tellija, ehitaja, planeerijaga, kõik sõltub nendest. Ühest vastust ei saagi anda. See sõltub ikkagi selle ala planeerija ideest.

R. V.: Kas oleme nii lõhkise küna juures, et arendaja otsus ongi ainumäärav, mis siis, et 20 aasta pärast see haljastus ei pea vastu ja tuleb üleni asendada?

A. S.: Suured radiaanid, pargid on ikka paigas, neid ei saa muuta.

L. V.: Kui suured, väärtuslikud puud on enne olemas, siis neid ei tohi maha võtta, nendega tuleb arvestada.

K. T.: Praegu on linnades veel vanu, 100-, isegi 200-aastaseid puid. Kas ei peaks ka uusi noori puid istutama vähemasti sellise arvestusega, et 100 aasta pärastki oleks väga vanu puid? Et me ei laseks köit ise lõdvaks?

K. L.: Looduspargi puhul ongi normaalne, et seal on eri vanuses puid, regulaarpargi puhul tuleb tervikut silmas pidada. Ka Kadrioru tammesallu, kus on ligi 300-aastased tammed, on istutatud juurde 50 noort tamme. Ka omaaegsed hiietammikud olid erineva ilmega. Või ka Hirve- või Snelli park. Aga väljaläinud puid on raske asendada: hõberemmelgat, mis ääristasid Pirita teed ja kasvasid paljudes muudes kohtades, pole praegu kuskilt saada.

K. T.: Kas ma eksin väga, kui väidan, et kui Tallinna kesklinna peaks tabama tugev torm, siis, kuna seal on peamiselt vanad puud, mis hävivad, valitseb seal pärast tormi 15 aastat tühi maa, sest me pole ettevalmistustöid teinud?

K. L.: Mina nii pessimistlik pole: praegu Eesti puukoolid tegutsevad, neil on korralikku pärnamaterjali. See on äärmiselt tänuväärne, et Tallinn on käivitanud puude istutamise ja jätkab seda. Kommunaalameti haldusalas töötab tänavapuude spetsialist. See on suur asi.

A. S.: Tänavapuude spetsialistil peaks olema ka hulk raha kasutada. Paraku oleme ideaalist kaugel: vahendeid on kolm kuni viis korda vähem kui vaja.

L. V.: Haljastuse hoolduse raha saadi möödunud aastal 20 protsenti vähem, kui oleks hädasti vaja olnud. Loodan, et sel aastal läheb paremini. See peab paremaks minema.

K. T.: Elanikkond on ju kahepalgeline: nad on valjuhäälselt rahulolematud, kui mõni puu maha võetakse, aga veedavad enamiku oma ajast autoroolis ja hoolivad eeskätt teede korrashoiust. Haljastus on vähemuse lõbu ja huvi.

K. L.: Ühes olen küll kindel: vähemalt ühte regulaarparki Tallinna-suurune linn vajab. Kui meil on Kadriorg olemas, siis see tuleb säilitada sellisena, nagu ta loodi. Kas või sellepärast, et meie inimeste silmaring areneks, et nad teaksid, mis asi üks park on. Kolm hektarit on regulaarparki, ülejäänu säiliks ikka looduspargina.

K. T.: Mis võiks olla XXI sajandi park? Mida võiksime loota või karta?

E. M: Meil ei ole ka XX sajandi lõpu postmodernistlikku parki. Pargikultuur on osa keskkonnaesteetikast, nii nagu erineb eri aegade arhitektuur, võiks see olla nähtav ka parkide kujunduses. Postmodernistlikud pargid paistavad maailmas silma oma hubasuse ja loogilisusega, neil on suur külastajate arv. Kui nii edasi läheb, siis võib karta, et ka XXI sajandi pargid jäävad rajamata.

L. V.: Unustatud vana kuulub rajamise aja kõrval ka taasavastamise aega: püüame luua küll esialgset miljööd, aga samas säilitame ka oma ajastu. Nii on ju ka praegune Kadriorg meie aja märk.

K. T.: Kas vähim ambitsioon praegu ei peaks olema jätta jälg tulevikku, luua tõeline praeguse aja park? Milline see võiks olla?

K. L.: Tuvipark võiks tuleviku pargi näide olla: asub urbanistlikus keskkonnas, on ümbritsetud uute majadega. Väo kõrval asuvast karjäärist oleks võinud kujundada modernistliku pargi. Territooriumid on ju olemas. Haljastus peaks tõesti mitmekesine olema, modernistlikust lahendusest tunneme tõeliselt puudust. Modernistlikus pargis võib olla kunstlikku materjali, vett, peegleid, klaasi, aga loomulikult ka ikkagi taimi.

E. M.: Tallinnas on tekkinud mõned kaasaegsema kujundusega kohad, näiteks Ühispanga hoone juurde, ehkki seda ei saa pargiks nimetada, on see siiski olemas. Midagi on tehtud.

A. S.: Kaasaegsel pargil peab pelga haljastuse kõrval ka mõni muu funktsioon olema. See peaks tekkima mõne tuumhoone ümber.

R. V.: Kas Tallinnas on plaanis midagi uut luua?

L. V.: Lõpetame parem olemasolevatega: teeme need korda ja alles siis hakkame uute peale mõtlema.

K. T.: Palju kesklinna ruumi planeeritakse kohe siseruumina, näiteks Viru keskus. Kas seal peaks ka kohe haljastusele mõtlema?

E. M.: Siia võiks lisada ka näiteks katusehaljastuse. Paraku on kõik tellijas kinni: tema maitse, tema raha.

K. L.: Eks mida jõukamaks saame, seda enam siseruumide, ka sisehaljastuse peale peame mõtlema. Kuid linnahaljastus peab mitmekesine olema: seal peab olema tänavahaljastust, regulaarparke, aga jääma kohta ka metsikumale loodusele.

 

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming