Talgud ja vaaraod

Margus Ott

Avalikus ruumis on räägitud, et Eestil oleks vaja järgmist suurt ideed. Mitu varasemat eesmärki on täitunud: oleme EL is, NAT Os, meil on euro jne. Me pole küll saanud Euroopa viie rikkama riigi sekka ega ole ka näha, kuidas me sinnapoole liiguksime, samuti pole meil ikka veel oma Nokiat, millest on ammu unistatud (Skype on ju maha müüdud). Pakun  välja, et Eesti Nokia ja järgmine suur idee võiks olla – talgud. See on ühtaegu midagi väga traditsiooniliselt eestilikku (suurtes Euroopa keeltes puudub sellele hea vaste), aga tal on potentsiaali olla ka tulevikku suunatud „suur idee”. 

      

Miks on talgud olulised? Talgute abil liidetakse kokku hulk väikesi individuaalseid jõupingutusi, nii et kogukond saab üheskoos ära teha suuremat sorti asju, milleks üksinda ega isegi suguseltsiga poldaks suutelised. Vähemasti tänapäeval tuleb talguid tõlgendada autonoomsete  indiviidide vabatahtliku koostööna, mis enamiku osalejate jaoks ei ole suunatud vahetule omakasule. Isegi kogukondlike talgute puhul võib muidugi küll vaikselt loota, et kui ma olen teiste talgutel käinud, siis tulevad nad ka minu korraldatud talgutele, aga oluline on ikkagi see, et nendel osalemine on täiesti vabatahtlik: selle aluseks  pole mingi leping (kindlasti mitte eksplitsiitne, aga ka isegi mitte implitsiitne). Veelgi enam kehtib see traditsiooniks muutunud „Teeme ära” laadi ürituste kohta. Ehk teisisõnu, talguline ühistöö pole vastuolus eestlaste „individualismiga”, vaid hoopis eeldab seda.       

Talgud on talgud ainult siis, kui nendel osalemine on vabatahtlik. Selles suhtes on huvitav, et nõukogudeaegsed (vabatahtlikult sunniviisilised) laupäevakud ei suutnud talgute nähtust  diskrediteerida ning et nad on viimastel aastatel jõudsalt edenenud. Kuidas talguid organiseeritakse? Nende korraldajail on suur töö vaja teha. Kuulutatakse talgud välja ja söögi-joogi eest tehakse asi ühiste jõududega ära. Üldiselt öeldes on see mittehierarhiline ühiskondliku töö organiseerimise viis: oluline on, et talgute korraldaja ei saa sundida teisi tööle, vaid et osalemine on vabatahtlik. See on iseloomulik külakogukonnale,  mis on suhteliselt väikesearvuline. Kui mastaabid lähevad suuremaks, siis kipub ka töö organiseerimine muutuma hierarhiliseks ja sunniviisiliseks: kõige iseloomulikumad näited on varajased kõrgkultuurid, mis kujunesid samuti suurte ühistööde kaudu (eeskätt töömahukate põllumajandusrajatiste, nt niisutuskanalite jms tegemiseks). Siin tekkis ennastvõimendav ring: teraviljakasvatuse teke võimaldas toita suuremat elanikkonda, rahvastik  kasvas, see omakorda võimaldas põllumajandustöid veelgi efektiivsemalt ja suuremas mastaabis korraldada, mistõttu saagid jällegi kasvasid ja ühes sellega elanikkond jne. Niimoodi tekkisid suhteliselt lühikese aja jooksul tohutud suurriigid Egiptuses, Lähis-Idas, VäikeAasias, Mesopotaamias, Indias, Hiinas, Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Ja peaaegu vältimatult kerkisid kõikjal esile kuningad, despoodid, ainuvalitsejad – kelle koondkujuks olen ma praeguses  kirjutises võtnud vaarao. 

 Vaarao oli ainuvalitseja, kellel on nii ilmalik kui sakraalne võim (pole ime, et üks neist, Ehnaton, üritas maailma esimest monoteismi rajada: et ka transtsendents oleks sama monotsentriliselt organiseeritud nagu „siinpoolsuski”). Põhimõtteliselt on „vaaraode” algne tähendus sama, mis talgutel – selles mõttes, et nad tekkisid suurte ühistööde koordinaatoritena. Erinev aga on see, et kui talgud kestavad  mingi kindla aja (reeglina lühikese aja, päevade suurusjärgus), siis vaaraod sätestasid end püsivateks „talgukorraldajateks”, kes ühtlasi omandasid sunnijõu kogukonna liikmete üle. See protsess sai ilmselt võimalikuks sõja kaudu – vaarao hakkas korraldama sõdasid kui ühisettevõtmisi. Sõjas aga teatavasti ongi kord karmim ja inimsuhted rangemalt hierarhilised. Korraldajast käskijaks saamisel on ilmselt olulised ühest küljest ruumilis-ajalised tegurid: 
kuna ettevõetud tööd on nii suuremahulised, siis võtavad need ka kauem aega ja ajutine korraldaja saab püsivamaks ning tema käsud muutuvad nõudlikumaks ja tugevamaks (külatalgute korraldajad vahelduvad, nii et kord juhatab vägesid üks, ja siis teine – aga vaarao korraldatud suurtööde puhul ei nähtud enam ammuilma kedagi teist korraldamas – nii et see võimaluski ununes). Ja teiseks, sõjaline ühiskonnakorraldus  kantakse tavaliselt üle rahuaja ühiskonnale, muutes ta hierarhilisemaks ja käsuliinid nõudlikumaks.       

See oleks esimene põhjus, miks talgud võiksid olla Eesti järgmine „suur idee”: kuna nad kehastavad vabade indiviidide vabatahtlikku koostööd, mis erineb mitmesugustest ajaloo jooksul rakendatud sundustest ja „vaaraolikust” rõhumisest. Oleme siin vaaraolikku rõhumist liigagi kaua tunda saanud, esmalt  „700-aastase orjapõlve” ja seejärel „50-aastase okupatsiooni” ajal. Meie „vaaraod” on alatasa tulnud väljast, ja kui keegi omamaine on tõusnud privilegeeritud seisusse, siis on ta minetanud oma juured ja sulandunud sinna seisusse (ja saanud orjapõlve ajal sakslaseks või okupatsiooniajal natsiks või kommunistiks). Seetõttu oleks rumal, kui meie ühiskond niimoodi hierarhiseeruks, et me esimest korda kasvataksime „vaaraosid” omaenese keskelt (Päts  ja Laidoner meil juba olid, kas Ansip ja Savisaar on järgmised?). Ühiskondlik kihistumine Eestis muutub aina suuremaks, nii et ma pean vajalikuks leida mehhanisme sellele vastutöötamiseks.     

  Talgud võiksid olla üheks selliseks mehhanismiks: minister ja kojamees kõrvuti…  Aga on veel sügavam põhjus talguteidee poolt. Ühiskonna tervislikus ja terviklikus toimimises on kaks erinevat ja teineteist täiendavat aspekti, mida pole minu meelest eesti avalikus ruumis võrdsel määral käsitletud. Ma tähistan neid järgnevalt mõistetega „seadus” ja „hool”. Seadus on instants, mis kehtib üleüldiselt (kõik on  seaduse ees võrdsed) ja väliselt (seadused on sõnastatud ja koondatud korpustesse – mille ees me oleme võrdsed). See annab objektiivse (üksikisiku suvast sõltumatu) raamistuse või kondikava ühiskondlikule tegutsemisele. Selle raami või kondikava püsimisel on oluline võimude lahususe printsiip, st et iseseisvateks instantsideks on kehastunud: võimu teostamine (täidesaatev võim); see, kust ta saab oma printsiibid (seadusandlik võim); ning see, mis  mõlemat kontrollib (kohtuvõim; Eestis osalt ka president, kes kontrollib seaduste vastavust põhiseadusele; ja kaudselt ka ajakirjandus kui „neljas võim”). See mehhanism peaks hoidma inimeste vabadusi ja ära hoidma võimu anastamise mingi erihuvigrupi poolt. 

      Seadus on selline olukord, kus suhtlemine käib millegi kolmanda (seaduse, institutsiooni) kaudu. St siin on sõnastatud, eksplitseeritud instants, mille vahendusel kodanikud suhtlevad. Kuna see instants on avalik ja kõigi suhtes võrdne, siis vabastab see inimesed oma vahetust  ümbrusest, mis võib tihti rõhuvaks saada: kui mu mees või naine mind peksab, võin pöörduda kohtu ja politsei poole, kui kohalik omavalitseja on korruptiivne, võin ta kohtusse kaevata, kui ma pean seadust ebaõiglaseks, võin selle kaevata konstitutsioonikohtusse (või mõnesse rahvusvahelisse kohtusse) jne. Tihti aga unustatakse, et selline seaduste austamine ja demokraatia toimimine ei käi automaatselt ja iseenesest, vaid see eeldab kodanike küpsust, kasvatust, haritust (mistõttu on võimatu demokraatiat otseselt „eksportida”: ei piisa lihtsalt demokraatlike institutsioonide rajamisest kui puudub kodanike vastav teadlikkus. Seetõttu peab igasugune demokraatia eksport algama kaudselt, eeskätt haridusest – ja demokraatiat ei saa sätestada üleöö, vaid see nõuab aega, küpsemist).       

Seda mehhanismi nimetan ma hooleks – hoolimiseks ja hoolitsemiseks nii teiste inimeste kui ka kogu keskkonna eest. Sellest võib mõelda talgute kaudu. Talgulise ühistegevuse puhul ei ole üleüldist instantsi (eesmärgid ja  vahendid määratakse iga kord sõltuvalt olukorrast) ega ka välist instantsi (talgute korraldaja, osalised ja tehtav töö moodustavad kõik ühtse terviku). Kui seadus on ühiskonna kondikava, siis hool on ühiskonna liha ja veri. Seadused annavad üldise raamistuse selle kohta, mida on võimalik teha, aga hool annab selle, mida reaalselt tehakse. Seadus annab ühiskonna toimimisele pidepunktid, hool annab toimimise enese.       

Seadustega liigendatakse ühiskondlikke tähendusi, aga hool annab nendele tähendustele mõtte. Kui puudub ühiskondlik  hool (õigemini, kui see on kasin – sest päris ära kaduda ei saa see kunagi, vaid ainult moonduda ja manduda, nagu näiteks totalitaarsetes režiimides), siis on seadused ja institutsioonid mõttetud. Hoole puhul käib suhtlemine vahetult,  mitte millegi kolmanda kaudu. Olen juba algusest peale sellesse haaratud, hoolin teistest inimestest ja ümbritsevast – ja hoolitsen nende eest. Siin pole sõnastatud eksplitsiitseid väliseid vahendavaid instantse, vaid siin on tegemist alati juba angažeeritud tegutsemisega. Seadus vabastas kodaniku vahetu ümbruse rõhuvusest, aga hool täidab seaduse konkreetse  sisuga ja annab sellele mõtte. Mõtelgem korraks: isegi kui Eesti kuuluks Euroopa viie rikkaima riigi sekka, aga tema kodanikud ei hooliks üksteisest ega riigist – siis mis mõte on sellel rikkusel? Isegi kui austataks seadusi ja lepinguid, peetaks kinni inimõigustest – see kõik oleks mõttetu ja tühi. Seadused annavad negatiivse vabaduse (ei rikuta minu inimõigusi ega kodanikuvabadusi), aga hool annab positiivse vabaduse (ma võin, ma suudan, ma olen  kaasatud). Hool ilma seaduseta variseb kokku ja muutub ahistavaks; seadus ilma hooleta hajub laiali ja muutub tühjaks (ja ängistavaks). Selles sügavamas mõttes sobiksidki talgud Eesti uueks suureks ideeks. Siiamaani on meil räägitud palju seadustest ja vabadusest, aga nüüd tuleb rõhutada ka ühiskonna teist aspekti, sidusust, hoolt. Talgute puhul on oluline ka see, et osalejad ei saa vahetut omakasu (peale kõhutäie ja võib-olla meelelahutuse  –aga needki pole hädavajalikud tingimused). Sellega seoses on mul äärmiselt kahju, et tänavuaastase „Teeme ära” reklaamikampaania oli korraldatud talgutega risti vastupidises meelsuses: „tule talgutele, leiad raha”, „tule talgutele, saad tööd”. Reklaami tegijad oleksid justkui pidanud võimatuks, et inimesi võibki motiveerida vabatahtlik ja otsese omakasuta ühistegutsemine. Justkui ümbritseva eest hoolitsemist peaks välja vabandama erahuvidega. 

See on ekslik ja kahetsusväärne hea algatuse kaaperdamiskatse vastupidise loogika alla. Kuna talgute puhul on osalejad vahetult tegutsemisse haaratud, siis on see ka võimas ühiskondlik palsam tema haavadele. Tänavustel „Teeme ära” talgutel olin ma ühes grupis vene koolilastega Mustamäe Humanitaargümnaasiumist. Meil oli üheskoos tore ja polnud mingeid mõistmisprobleeme. Talgutel pole eestlasi ja venelasi, heterosid ja homosid,  ateiste ja kristlasi, musti ja valgeid, vaid igaüks oma eripäraste võimetega: „Ole hea, anna kott!” „Palun!” „Aitäh!” Siin pole mingeid eelnevaid identiteete, vaid konkreetne ülesanne (ehitamine, koristamine, ideede genereerimine jne), mille lahendamisse ollakse haaratud. Siin pole aega hakata reflekteerima, kes ma olen ja keda ma vihkan. Võib isegi ütelda, et sellised refleksioonid tekivad halvast jõudeolekust. Kui sa oled tormisel merel ühes paadis  oma vihavaenlastega, siis ei ole sul hetkegi aega oma vaenule mõelda, vaid te püüate üheskoos eluga pääseda. Ja kui sa oled kaldale pääsenud ja järele mõtled, siis võib selguda, et su viha oli lihtsalt rumal klammerdumine ja tobedus ning et nood teised on „ikkagi samuti inimesed” – ja just need konkreetsed inimesed. Sallivust ja integratsiooni tuleks edendada just talgute-mudeli järgi – mitte vaarao käskiva ja assimileeriva mudeli järgi, mis tühistab erinevused,  vaid mis säilitab erinevused (igaühe konkreetne eripärane võimekus) ja neid kokku tuues muudab ühiskonna tervikuna tugevamaks, võimekamaks.   

Muidugi on vaja rääkida ka erinevustest, aga sellel on piirid – ja vahel rääkimine mitte ei mahenda vastandumist, vaid hoopis võimendab seda. Sellepärast tasub pigem panna need erinevad inimesed üheskoos midagi tegema – avastama igaühe individuaalsed võimed, mis ei sõltu nendest rohmakatest kategooriatest (rahvus, seksuaalne orientatsioon, religioosne enesemäärang, rassiline eripära). Talgud on  olemuslikult patsifistlikud. See ühistöö on seda puhtam, kui ta on vabatahtlik ja vahetu omakasuta (muidu on tegemist lihtsalt tööga) – aga sellest saadav kasu on seda kallim, kuivõrd sellega praktiseeritaksegi oma vabadust, vaba kodanik olemist. Nii et selles mõttes on talgud vabaduse praktika – ja sobib Eesti tõeliselt „suureks ideeks”.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming