Takso kahekümne teise sajandisse

Naturalistlikust filosoofiast ja tehisintellektist

MERIKE REILJAN

Jaan Tallinn (vasakul) ja Huw Price (paremal) ohtlike ideede festivalil 2014. aastal Sydneys.

YouTube.com

27. ja 28. juunil toimusid Tartu ülikoolis kümnendat korda Frege loengud teoreetilises filosoofias. Loengud on oma nime saanud saksa matemaatiku ja filosoofi Friedrich Ludwig Gottlob Frege järgi, kes on tuntud filosoofiliste küsimuste selge, tagasihoidliku ja hämamiseta käsitlemisega. Sel aastal oli meil au Tartus võõrustada Huw Price’i, kes kõneles naturalistlikust filosoofiast ja globaalsest ekspressivismist, sellest, mismoodi suhestub filosoofia teadusega ja kuidas need kaks valdkonda, kui neid eristada, teineteist piiravad.

Naturalismi toetajate hulgas on populaarne objektinaturalism, vaade, et kõik, mis on olemas, kuulub loodusteaduslikku maailma ja on teaduslikult uuritav. Objektinaturalismi üheks peamiseks mureks on aga, et nii filosoofias, teaduses kui ka igapäevaselt kasutatakse sõnu, fraase ja lauseid, mille puhul on küsitav, kas need käivad loodusteaduslikult uuritava maailma kohta. Probleeme tekitab näiteks väärtuste, tähenduse, matemaatiliste faktide, kausaalsuse ja inimese psühholoogia aspektide paigutamine loodusteaduslikku maailma.

Kujutlegem, et mängime kleepsuraamatuga, kus ühel lehel on eri kujuga kleepsud ja kõrvallehel kujundid, millele tuleb kuju poolest sobivad kleepsud asetada. Kujunditega lehekülg on justkui maailm ja kleepsud mitmesugused tõesed väited. Nii nagu iga kleepsu kohta saame küsida, millisele kujundile see asetub, saame objektinaturalismi järgi ka iga tõese väite kohta küsida, milline fakt maailmas teeb selle tõeseks. Ent meil paistab olevat palju rohkem kleepse kui kujundeid, millele neid asetada. Niisiis peab objektinaturalist kas eitama väärtuste, matemaatiliste faktide jne olemasolu või leidma loodusteaduslikust maailmast fakte, mille kohta näiteks moraali- või matemaatikaväited ning vastav sõnavara käiks.

Me kasutame näiteks sõnu „õiglus“ ja „hea“ ning moodustame nendega lauseid. Objektinaturalismi puhul eeldatakse representatsionalismi – vaadet, et igale tõesele väitele keeles vastab fakt maailmas. Objektinaturalism seab piiranguid sellele, millised faktid on aktsepteeritavad. Oletame, et lause „teisi õiglaselt kohelda on moraalselt hea“ on tõene. Eeldades representatsionalismi, võime järeldada, et leidub fakt, et teisi õiglaselt kohelda on hea. Eeldades aga ka objektinaturalismi, tuleb meil nüüd selgitada, kuidas mõista loodusteaduslikus võtmes seda, mis on õiglus ja headus, või siis eitada, et õiglus ja headus on olemas.

Lootustandvana võib tunduda lokaalne ekspressivism, mille järgi leidub väitlauseid (näiteks moraaliväited), mille ülesandeks ei ole maailma kirjeldada. Ekspressivismi järgi ütleme lausega „õiglne käitumine on hea“ hoopis midagi sellist nagu „hurraa õiglane käitumine!“. Me ei kirjelda maailma, vaid väljendame oma hoiakuid. Samal ajal on lokaalse ekspressivismi järgi ka palju selliseid väiteid, mis maailma representeerivad. Price’i järgi väljendavad kõik väitlaused mingit lausuja vaimuseisundit ja tuleks eelkõige analüüsida nende rolli suhtes teiste vaimuseisunditega ja meie kognitiivse ülesehitusega. Seda vaadet nimetab Price globaalseks ekspressivismiks. Price kritiseerib representatsionalismi ning ühes sellega objektinaturalismi. Kui tahame uurida keele ja maailma omavahelist seost, ei ole õige küsida, kuidas mingi lause maailma kirjeldab. Õige küsimus on, millist rolli see lause meie keelepraktikas ja mõtlemises mängib.

Kleepsudele sobivate kujundite otsimise asemel peaksime uurima, miks on kleepsud saanud just sellise kuju, miks on meie keel kujunenud just selliseks. Globaalne ekspressivism on naturalistlik vaade, kuna käsitleb keelt loodusteaduslikku maailma kuuluva nähtusena: inimesed, kes keele kaudu end väljendavad, on loodusteadusliku maailma osa ja nii on ka nende keel. Seega ei ole tegemist absurdse vaatega, et keel ei ole kuidagi seotud maailmaga. Saame jääda naturalistideks ja samal ajal hüljata objektinaturalismi. Keel ei koosne kleepsudest, mis peavad sobituma kujunditesse, vaid saab iseseisvalt meie uurimisobjektiks. Price’i järgi on viga pöörduda loodusteaduste poole küsimusega, mis on matemaatilised faktid või väärtused. Filosoofiline uurimus moraaliväidete ja matemaatiliste väidete kohta on loodusteadusest piiratud vaid niivõrd, kui inimene, kes neid väiteid teeb, on loodusteadusliku maailma osa.

Loengusarja lõpetas Huw Price’i ning Skype’i ja Kazaa looja Jaan Tallinna vaheline avalik diskussioon „Takso kahekümne teise sajandisse – Cambridge’i ja Tallinna ühendus“, kus arutleti tehisintellekti arendusega seonduvate ohtude üle. Price ja Tallinn rõhutasid Frege loengutel, et ühelt poolt on tehisintellektiga seotud ohud vägagi reaalsed ega kuulu lähitulevikus sugugi ulmevaldkonda – arvestades tehnika hüppelist ja ettearvamatut arengut on ühtlasi raske ennustada, kui lähedal on see lähitulevik. Teisalt toodi välja, et tehisintellektiga seotud ohud ei ole tõenäoliselt oma iseloomult sellised, nagu neid kujutatakse ulmeromaanides ja -filmides. Me ei pea muretsema ülimalt inimese moodi intellekti pärast, pigem intellekti pärast, mis ei ole veel oma olemuselt sugugi inimteadvuse sarnane. Kõige tõenäolisemad ohud on seotud sünteetilise bioloogia, nanotehnoloogia ja õppivate programmidega, millele on antud ülesandeks täita mõni (võimalik, et lihtsakoeline) ülesanne. Kuna sellise programmi eesmärk on võimalikult efektiivselt täita etteantud ülesanne, kuid tal puuduvad inimese väärtushoiakud, võib ta ülesande täita meile ettenägematul, nii meid endid kui ka meie elukeskkonda ohustaval meetodil. Paljud meie väärtused paistavad võrsuvat inimeste, laiemalt elusolendite, evolutsiooniliselt kujunenud vajadustest (näiteks armastuse ja läheduse vajadus). Arutleti selle üle, kas inimeste väärtushoiakuid on võimalik edasi anda programmidele, masinatele, robotitele, kes ei kujune välja sama protsessi tulemusel.