Tahte kehtestamine päheistumise abil

Andri Ksenofontov

„Ultima memoria” on juba saanud arutlusaineks ja kultuuriministri riigikokku kohvilekutsumise põhjuseks. Praegusel kesisel külastusajal on seda vaatamas käinud 4000 inimest. Tegemist on Eesti muinsuskaitse ümarlaua sõnumiga, mida toetab riigikontrolli audit 2006-2007, mis viidi läbi muinsuskaitseametis. Näitusel tutvustatud ehitisi ühendab see, et need on kultuurimälestised ja hävimisohus. 

Üks neist on juugendlik prügipõletusahi Narva Kreenholmi manufaktuuri elamukasarmute juures. Mälestiste omanikud karjuvad appi. 8. märtsil avas Marge Monko näituse „Leib ja lilled” Draakoni galeriis, mis asub ajaloomuuseumist üle tee. Teemaks on taas Narva Kreenholmi manufaktuur, seekord kui laguneva tööstuse vare. Lahtilastud töölised vajavad abi. Kas kahe näituse toon ja teema on juhuslik kokkusattumus? Pigem hädakoori  häälte ühinemine. Sobiv inimene ühishäälega tegelemiseks peaks olema kultuuriminister Laine Jänes, elukutseline koorijuht. Näitusel saab kuulata tema intervjuud olukorrast kultuuripärandi kaitsel. Selle asemel, et oma tähelepanu hädakõridele pühendada, valab ta kuulajatele mesist vaha kõrva. Kuulajad saavad teada, et ebakõlasid esineb, aga küll see laul meil korda läeb.

Samadele küsimustele vastavad veel riigikontrolli  auditi läbi viinud Külli Nõmm, muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu, riigikogu kultuurikomisjoni esimees Peeter Kreitzberg, riigikogu muinsuskaitse ühenduse esimees Trivimi Velliste, muinsuskaitse ümarlaua esimees Mika Orava, Eesti Muinsuskaitse Seltsi esimees Jaan Tamm ja Ohtu mõisa omanik Sirje Laansoo. Ühes olulises asjas on kõik intervjueeritavad ühel nõul: kultuur on Eesti Vabariigile kallis. Ka muinsuskaitsjad  lisavad hädakoorile oma hääle: raha on liiga vähe. Esile tõuseb Külli Nõmme, asjatundliku kõrvalseisja hääl. Auditi käigus küsitleti niihästi muinsuskaitse spetsialiste kui ka mälestiste omanikke. Külli Nõmme hinnangul pakuvad ametnikud olukorra parandamiseks deklaratiivseid retsepte. Muinsuskaitsest on kujunenud kitsa ringkonna tegevus, avalikkus on jäänud kõrvale. Näituse avastend teeb  auditist kokkuvõtte: riik ei ole teinud piisavalt, et täita oma põhiseaduslikku ülesannet ning tagada kultuuripärandi säilimine.

Näitus rõhutab kahte puudust riigi tegevuses. Esiteks ebasüstemaatilisust ja läbipaistmatust, teiseks pole selgelt formuleeritud ei mälestiste kaitse alla võtmise kriteeriume ega restaureerimistoetuste eraldamise põhimõtteid. Ei ole lihtne tee ehituskavast restaureerimiseni läbi käänuliste bürokraatiakoridoride. Mõnele mõisa abihoone omanikule või projekteerijale võib see labürint sisaldada Tallinnasse viiva maantee korduvat kulutamist, sest riigiasutus ei usalda oma kohalikke inspektoreid. Ja, kui tõele au anda, erialane haridus või kutsealane täiendusõpe, nii et inspektor oskaks õigesti projekti lugeda ning ehitamisest aru saama, ei puudu ainult paljudel kohalikel, vaid ka keskuses töötavatel ametnikel. Usalduskriis tabab kõiki muinsuskaitse töötajaid.  Intervjuud tiirlevad ümber muinsuskaitsekorralduse ja muististe ringi, seda katkestab korraks vihje turismitööstusele ja keskkonnakaitsele. Marge Monko proletaarseks solvanguks tõstetud naistepäevarusikas „Ma ei söö lilli” näitab, et need probleemid ei mahu kunstiajaloolise halduspraktika ringi, vaid ulatavad kaugemale. Millist ringi esitab näitus? Peale 8 intervjuu, 20 laguneva mälestise ja sissejuhatava stendi tutvustatakse lühidalt veel Eesti  muinsuskaitseliikumise lähiajalugu, kultuurimälestiste tähistamise korda, muinsuskaitse ümarlauda ning Tobiase tänava tühermaalt leitud ja OÜ Kuukaare poolt näitlikult restaureeritud ust. Kultuurimälestised on enamasti tähistamata. Avariiliste hoonete puhul võib tähise paigaldamine lõppeda seina kaelakukkumisega. Tasub võrrelda, milliseid kulutusi tehakse liiklusmärkide paigaldamiseks ja hooldamiseks.  Eelarveliste otsuste tegijad võiksid selles mõttes oma vastutusest aru saada. Kas aitaks see, kui igale riigikogu liikmele ja rahandusministeeriumi töötajale tähis ja kinnitusvahendid kaasa anda ja nad võssa kasvanud ohvrikivi või mõisavaret tähistama saata, et nad ülesande suurusest aru saaksid?

Kui riik ei suuda selle tarvis brigaadi ülal pidada, siis tuleks vastav teenus vähempakkumisel välja anda. Näituse kontseptsiooni autor ja kuraator  Mika Orava kutsus kokku ka Eesti muinsuskaitse ümarlaua, mis on hetkel viimane sõna Eesti muinsuskaitse lähiajaloos. Muinsuskaitseklubide I kokkutulek oli 1986. aastal Jüris. Juba siis jagunesid muinsuskaitsjad kahte tiiba. Ühed pidasid vajalikuks hoonete ja esemete säilitamist ja uurimist, teised nägid peaeesmärki mälestise nr 1, Eesti Vabariigi restaureerimises. Pärast selle eesmärgi saavutamist on esimese tiiva esindajad koondunud peamiselt Eesti Muinsuskaitse Seltsi. Nende seast teenekamatena võib nimetada muinsuskaitseametis töötavat Ülo Puustakut, kes korraldas muuhulgas Konstantin Pätsi säilmete Eestisse ümbermatmise, ning praegu muinsuskaitse seltsi juhtivat Jaan Tamme, kes aastatel 1994–1999 peadirektorina muinsuskaitseameti käivitas. Paljud teise tiiva esindajad hülgasid muinsuskaitseliikumise: kes läks poliitikasse, kes mujale. Poliitikute seas on erandeid nagu  Trivimi Velliste, kes on siiamaani oma 1986. aasta aadetele truu ning seotud ka praktilise muinsuskaitsega. Tänaseks on muinsuskaitseliikumise esiviiuliks tõusnud Mika Orava, kes esindab Eestis skandinaavialikku ühiskonnateadlikkust. Et 4. märtsil 2008. aastal tööd alustanud Eesti muinsuskaitse ümarlauast täit sotti saada, tasub tsiteerida selle kodulehte www.umarlaud.eu: „Ajaloo käegakatsutav osa meie kultuurimaastikul  on kultuuripärand, mida esindab arhitektuurimälestis, inimeste kujundatud maastik, esemeline kultuur. Eesti muinsuskaitse ümarlaud on kokku kutsutud toomaks ühise laua taha kõiki, kellele on olulised selle pärandi väärtustamine, säilimine ja jätkusuutlik haldamine. Ümarlaua tegevuse eesmärgiks on osalemine protsessis nii, et tulevikus me ei puudutaks kultuurimälestiste asemel tühja kohta. Ümarlaua töö on iseseisev, poliitiliselt erapooletu,  läbipaistev ja avalik ning selle üheks eesmärgiks on algatada ühiskondlik muinsuskaitseline diskussioon. Muinsuskaitse on olnud Eesti üheks taassünni märgusõnaks ning väärib sellist tähelepanu taas kogu ühiskonna osalusel. Eesti muinsuskaitse ümarlaud on erapooletu nõuandva õigusega alaliselt tegutsev kogu (edaspidi ümarlaud). Ümarlaua liikmeteks on erinevate mälestiste liikide omanike, muinsuskaitseameti, omavalitsuste, ühiskondlike ja mittetulundusorganisatsioonide  ja haridusasutuste esindajad. Ümarlaud koguneb vähemalt neli korda aastas. Ümarlaua juures töötavad erinevate valdkondade – kultuurimälestiste nimekirjad, seadusandlus ja selle rakendussätted, omanike teavitamine tema õigustest ja kohustustest jt – töörühmad.”

Kes hoolib kultuuripärandist, selle jaoks on ümarlaua kodulehel avatud blogi õige koht oma arvamuse avaldamiseks. Sest ümarlaud täidaks oma ülesande siis, kui selle seisukohtade üle, mis kõik kodulehel kirjas on, arutelu puhkeks. Esimese avaliku ettevõtmisena kavandatakse 16. mail talgupäeva, mis jätkaks Eesti Muinsuskaitse Seltsi ja keskkonnakaitsjate heakorraürituste tava. Eks aeg näitab, kas ümarlaua ja seltsi aktivistid ühinevad sama eesmärki taotlevaks jõuks. Korra tasuks näitust ka veidi teistsuguse pilguga vaadata. Kujutlegem, et teemaks ei ole muinsuskaitse, vaid tervishoid. Viiest  suuremast linnast ja igast maakonnast esitataks fotodel üks raskes seisundis haige. Sinna juurde kõlaks sarnaselt „Ultima memoria’le” haigete omaste ja tervishoiuametnike hädakoor. Ent peamised hädalised on ikkagi põdejad, nagu ka „Ultima memoria” appikarjujad on ehitised ise. Meditsiinis on nii: et haigust ravida, kutsutakse arst. Muinsuskaitses aga on arstiks saanud krooniline unustaja. Kui veel täpsem olla, kogu ehitamist Eestis on tabanud  krooniline posimine. Šamaanid ametnikukuubedes, arendajakingades ja poodnikukitlites taovad trummi ja summutavad asjatundjate hääli, tagajärjeks möödaplaneerimise ja rämpsehitamise viljad. Eriti nutusel viisil renoveeritakse vanemaid hooneid, sõltumata sellest, kas tegemist on mälestisega või mitte. „Ultima memoria” näituse võti ei ole üheski tekstis ega pildis, need on tähelepanuosutused, kommentaarid. Näituse võtmeks on remonditud uks.  See näitab suunda lähitulevikku, mil ehk jääb alles ligi 1200 praegu lagunevat mälestist. See retsept kõlbab igale vanale majale: asjatundlik remont, mis on sageli kõige õigem restaureerimine. Sõltumata sellest, kas tegemist on mälestisega või mitte. Ukse puhul, mis on näitusel puust ette tehtud ja roheliseks värvitud, asendatakse mädanenud tükk samasuguse ja õiget pidi paigaldatud materjaliga. Lahtine värv eemaldatakse kaabitsaga, soovi korral  silutakse pind enne kruntimist liivapaberiga. Kriimud, augud ja muud vähemad vead parandatakse kitiga, mitte pahtliga. Klaas tihendatakse kitiga, mitte silikooniga. Puidule sobib kõige paremini linaseemneõlivärv, see värskendab vana materjali ja tagab puidu kaitse pikkadeks aastateks. Teise teeviida soovitud tulevikku leiab „Leiva ja lillede” kaudu Draakoni galeriis.

Kuna Kreenholmi manufaktuur ei suutnud end traditsioonilise tootmisega enam ülal pidada ja kinni pandi, siis tuleb töötute armeele uus töö välja mõelda. See on üldine lääneriikide probleem. Narvas pani õla alla Rootsi riik ning koostati arendusplaan samalaadse kultuuritundliku kava järgi nagu Tampella keskuses, endises linavabrikus Tampere lähedal. Kõige kindlam viis hoonet elus hoida on siiski selle kasutamine. Kui Eestis toimiks asjatundlik ehitusjärelevalve,  siis see hoiaks korra majas. Tegelikult peavad end ehitustarkadeks kõik, alates omanikust ja lõpetades töid vastuvõtva ametnikuga. Sellel näitusel eksponeeritud ukse puhul oleks kõige tõenäolisem asjakäik selline: omanik tahab siledat klantsi pinda lühikese tähtajaga ning ehitaja teeb värvi alla kiire pahtelduse ja lihvimise; kultuuriametnik tahab värvi sees pintslijälge näha ning ehitaja vehib paksule rullivärvikihile harjasekriipsud peale. Selle  tulemusel kestendab värv varsti maha, raha on raisatud.

Vahel kehtestab oma tahtmise ehitaja, sest mitte midagi muud ei ole nii raske muuta kui vahendite ja vahelülide poolest mahuka tootmise rutiini. Näituse intervjuudes räägitakse sellest, et riiklikku muinsuskaitset tuleb juhtida prääniku ja piitsaga. Selgub, et präänik laguneb paari lõikega peenikeseks puruks. Ning kui palju on seaduserikkujate suhtes trahve ja sundvõõrandamist rakendatud?  Ka piits ei plaksu. Mis siis juhtub, kui asi niikaugele jõuab, et vana maja, patsient, ette võetakse? Siis hakkavad ühed tegijad päheistumisega teisi paika suruma. Ametniku istmikuks selles maadluses on bürokraatia, ehitajal tootmisrutiin ja omanikul raha. Nad võiksid üksteisele päheistumise asemel hoopis kokkuleppele jõuda ja majale arsti, restaureerimismeistri kutsuda. Restaureerimismeister on inseneri, arhitekti ja ajaloolase kolmainsus.  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming