Tagasipöörduja avang

Kaarel Tarand

Marek Strandberg Norra Nobeli rahupreemia komitee otsus anda tänavune rahupreemia Euroopa Liidule leidis meilgi põhiselt õlakehitust või pilamist. Nii ära oleme kestva rahuga harjunud, et tundub veider selle eest veel kedagi kiita. Nii terves Lääne- ja Põhja-Euroopas kui ka Eestis on inimestel, kes oma kogemusest sõda mäletavad, ühiskonnas aina väiksem osakaal. Sõda tänapäeval on miski, mis võib veel ette tulla vähem arenenud rahvaste juures, kes ei oska ega suuda omavahel läbi rääkida ja kokku leppida. Usun, et ükski tervemõistuslik ei eita Euroopa Liidu põhirolli kontinendil kestva rahu looja ja tagajana. Sõjaliste konfliktide ja selle järelmina vägivallaohvrite puudumine mõjutab positiivselt ka rahumeelset käitumist tsiviilelus. 700 aasta jooksul on mõrvade-tapmiste hulk kontinendi lääne- ja põhjaosas kahanenud 50 kuni 100 korda ja praegu peetakse euroopalikuks normiks üht tapmist aastas 100 000 elaniku kohta. Selle tasemeni on Euroopa riigid jõudnud eri ajal, vastavalt sellele, kuidas ühiskond on demokratiseerunud – ja esirinnas vastavalt Ühendkuningriik ja Põhjamaad. Idapoolsetel Euroopa riikidel, sealhulgas Eestil, on sama tasemeni veel üksjagu astuda: möödunud aastal registreeriti kuritegudena 19 mõrva ja 81 tapmist (sh katsed). 20 aastat demokraatiat ei anna meile veel võimalust võrrelda end Rootsi ja Inglismaaga. Selles, et rahu pant on just demokraatia, pole mingit kahtlust. Juuksekarva lõhki ajades võib küll leida erandi või kaks, aga vankumatult kehtib terves maailmas reegel, et demokraatlikud riigid omavahel pole sõdinud ega sõdi. Kui konflikt sünnib, on üks (ja algataja) pool selles kindlasti ebademokraatlik riik. Ja demokraatia, selle A ja O on mängureeglid, nagu teab iga politoloogia esmakursuslanegi.

Euroopas ent, nagu kostub avalikus arvamuses, valitsevat üsna ulatuslik demokraatia defitsiit. Mitte riigiti, aga just ühenduse tasandil. See omakorda takistab kindlasti ka rahuidee edasist levitamist maailmas ning agressiivse väärkäitumise ohjeldamist sisepiirideta liidus. Nõnda pole ime, et avalikus elus oma hääle värskelt taastanud Mart Laar kohe esimeses etteastes tõstis lauale demokraatia arengu kui Euroopa Liidu tervise põhiküsimuse. Veel vähem aga tasub imestada selle üle, et meelsamini pisiasju nägev kohalik poliitikkond teemaga kiirelt ei resoneerunud (europarlamendi liikmetelt kangutas Postimees siiski seisukohad välja). Pealtnäha ongi Laari jutt ju ühe tüütu „nende seal” teemaga tegelemine. Mingid institutsioonid, komisjon ja parlament ja … (vt „Kas Euroopa unistus tuhmub?”, Postimees 20. X).

Institutsioonide töö korraldamise juurest jõutakse demokraatlikes ühiskondades alati mängureegliteni ja et need on reeglina kirjas põhiseadustes või vähemasti viitega põhiseadustele, siis teiste sõnadega tõstatabki Laar küsimuse Euroopa põhiseadusest (kes veel mäletab Euroopa põhiseaduse lepingut?). Sellest, et Euroopa poliitikat parlamendi ja valitsuse tasemel teeksid rahvusriikide egoismist ja kauplemiskultuurist (pigem – kultuuritusest) vabad isikud ja nende maailmavaadetel seisvad erakonnad, kes valitakse otsustuskogudesse otse. Sellest soovist järeldub teravalt kaks asja.

Esiteks peab hoopis väärikamalt ja põhjalikumalt saama sisustatud Euroopa kodakondsuse mõiste. Eks suur osa eestlastestki käi juba aastaid uhkelt ringi punasekaanelise reisidokumendiga, millel kirjas „Euroopa Liit”. Üht kodaniku põhiõigust, õigust valida ja olla valitud igal pool liidu piires, see dokument siiski piisavas ulatuses ei anna. Kui Euroopa poliitilise arhitektuuri lahutamatuks osaks paistab olevat erakondade olemasolu, siis peab olema loomulik, et kodanikud saavad poliitilistesse ühendustesse kuuluda ikka üle-euroopaliselt, mitte vaid oma riigi piires. Praegu aga paistab vähelegitiimse Euroopa komisjoni iha olevat kodanike eelistuste otse „Euroopa valitsuseni” jõudmist igati polsterdada. Komisjoni skeemi järgi saaksid üle-euroopalisi erakondi kui teise, kõrgema tasandi poliitilisi ühendusi moodustada liikmesmaadel tegutsevad erakonnad. Sellise korra järgi oleksid need europarteid ikka pigem elitaarsed ja valijaist kaugel võimuklubid, mitte rahvaparteid. Mõelgem sellele, et ka me arvult üsna väikeses ühiskonnas pole tuhandetel erakonda kuulujatel tegelikku juurdepääsu oma erakonna juhtkonnale. Veel vähem saavad valijate või erakonnaliikmete sõnumid jõuda nende kurtide juhtide moodustatud järgmise tasandi organiteni. Niisiis on Eestis nagu igal pool Euroopas vaja selgelt sõnastada, kuidas me tahame oma kodakondsusest tulenevaid poliitilisi õigusi Euroopas otse ja vahenduseta realiseerida.

Teiseks, Brüsseli poole lennutatud põhiseaduse bumerang keerutab end kiiresti koju tagasi. Juba riigikohtu suvine seisukohavõtt ja häältejaotus Euroopa stabiilsusmehhanismi asjus näitas selgelt ära, et oleme Eesti põhiseaduse tõlgendamisel jõudnud piirini, kust põhiseadust muutmata enam edasi ei saa. Erakonnad, teadagi, pole põhiseaduse aruteluks avamisest sugugi huvitatud, mis on iseenesest skisofreeniline, kuna Euroopa-meelsed ollakse ju küll ning „rahvusriikide föderatsiooni” jutu vastu keegi eriti ei vaielnud. Häda on selles, et kui juba kohendamiseks läheb, siis leidub küllalt neid, kes tahaksid sinna lisada ka kohaliku poliitika kartellistumist takistavaid sätteid. Ühesõnaga, muutused võivad nomenklatuurile ju eksistentsiaalset ohtu kujutada.

Kui aga on siiras soov praegusest veel vägivallatuma ja rahumeelsema ühiskonna/kontinendi arengut toetada, siis ei paista föderaliseerumisele usutavat alternatiivi. Föderatsiooni on üks ja teine skeptik püüdnud publiku ette maalida põrguna, kuhu upuvad me riikliku suveräänsuse viimased riismed. Paradoksaalselt annab kodanike otse valitud võimuorganitega föderaalriigi mudel kodanikele kontinendiülestes asjades (ja palju meil neid muid ikka jäänud on) hoopis suurema ja parema kaasarääkimise ning otsustamise õiguse, kui seda pakub mitmes astmes ametnike ja poliitikute vahendatud süsteem. Seega, rohkem Euroopat ja otse!

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming