Tagasihoidlik ja tõhus Eesti Nokia

Karl Martin Sinij?

Juba teist nädalat täidab ajalehtede veerge kultuurkapitali temaatika. Võhiklikult alustet väitlemise käigus on kirja pandud ja ära trükitud ka vägagi asjalikke sõnavõtte inimestelt, kes teemaga tegelikult kursis. Kui esmalt tabas ilmselt kõiki kultuurkapitaliga ühel või teisel moel vähegi kokku puutunud inimesi põhjendet solvumus põhjendamatu laimu üle, siis tänaseks on igal huvilisel võimalik sisuliselt selge pilt kokku klapitada. Iseasi, kas terade sõkaldest eraldamine ning arutu tekstilaama seest aruka mõtte ülesleidmine niisama lihtne on. See, et ilma igasuguse põhjuseta minnakse Eesti riigi ühe adekvaatsemalt toimiva instrumendi kallale, näitab eeskätt hõlmakippujate tarkusepuudust. Nii raamatu- kui südametarkuse puudust. Südametarkust on keeruline ajakirjanduse vahendusel abivajajatele jagada, raamatutarkuse koha pealt meenutan veidi kulka kaugemat ajalugu (huviline leiab lisamaterjali kulka kodulehelt www.kulka.ee).

„1927. aastal vaieldi raha jagunemise üle erinevate sihtkapitalide vahel, nõukogu töökorra üle ja toetuste määramise otstarbekuse üle. Kultuurkapitali nõukokku hakkasid kuuluma riigikogu liikmed, enamasti ministrid. Sellele eelnes arutlus võimaliku põllumajanduse sihtkapitali, isegi metsa- ja seakultuuri sihtkapitali loomisest. Ettepanekud jäid siiski rahuldamata, kuid kompromissiks kuulus Kultuurkapitali nõukokku mõnda aega põllumajandusminister. 1. novembril 1927 võeti vastu uus Kultuurkapitali seadus, mille järgi 50% jaotatavast rahast läks valitsuse käsutusse. Nõukogus moodustati 2 alalist komisjoni: kultuuripoliitiline komisjon ja eelarve komisjon. /—/

1934. aastal saab K. Pätsi eestvõttel oluliseks riikliku ja rahvusliku mõtteviisi süvendamine. Selleks puhuks luuakse Riiklik Propaganda Talitus. 1930ndatel süveneb riigi kontrolliv-korraldav joon Kultuurkapitali tegemistes. Tänu jõulisele riiklikule kultuuripoliitikale hääbub Kultuurkapitali nõukogu kultuurikomisjoni tegevus. 1939. aastal läheb valitsuse toetuste fond presidendi otsustuspädevusse. Põhimõtteliselt kulutas president Päts Kultuurkapitali summasid heatahtliku diktaatori moel, jagades raha neile küsijaile, kes talle meelepärased.”

Kas ja kellele võiks niisugune areng tänapäeval meelepärane, et mitte öelda kasulik olla?

Õnneks ei jaga kultuurkapital autosid ega muud üldarusaadavat, mille teemal sõnapaari „maksumaksja raha” kombeks kohe kasutusele võtta, aga ühe vana asja õiendaksin siinkohal siiski ära. Oleks aeg aru saada, et riigiteenusega on lugu laias laastus sama nagu näiteks pagariteenusega. Hetkest, mil ostad saia, on sai sinu oma ja raha pagari oma. Seega ka maksudeks makstud raha ei ole enam maksumaksja oma, vaid riigi (või siis kultuurkapitali) oma. Ja riigiteenuse kvaliteedi kohta saab kodanik pädevat arvamust avaldada valimistel. Vahepeal kasutavad raha (loodetavasti) sihi- ja määrustikupäraselt asjaomased institutsioonid ja volitet isikud.

Mis puutub kultuurkapitali seaduse muutmisse, siis võiks tõepoolest siduda ka kultuurile kohustuslikult suunduva raha hulga päris mitme protsendiga SKTst, nagu seda kaitsekulutuste puhul tehakse. Erinevalt kaitsevõimest on kultuur Eestil täiesti olemas. Oleks ju kaunis, kui eestikeelse kultuuri loojad võiksid oma riigis arvestada sissetuleku ja sotsiaalsete tagatistega vähemasti pensionäridega võrdväärses mahus. Pensionid tõusevad kuuldavasti ka säästueelarve viljastavates tingimustes. Ja säästueelarve ei peaks olema mitte viigileht, mille taha varjata viitsimatust, ega ettekääne tegematajätmisteks, vaid üks lisapõhjus tarvitada vähest olemasolevat raha täpselt ning loominguliselt. Nagu kultuurkapital seda teinud on ja teeb ka edaspidi.

Lõpetuseks veel niipaljukest, et kultuurkapital kui nähtus on algupärane ja ainulaadne eesti asi, mille toimimise üle on õnnestunud uhkust tunda kümnetes vestlustes Euroopa ja muu maailma kultuuriinimestega. Otsustajate pidev roteerumine sihtkapitalide nõukogudes ning nende valimise kriteeriumid tagavad peaaegu laitmatu töö ja hindamise asjatundlikkuse, välistades võimalikud korruptsiooniilmingud juba eos. Usun, et pole liialdus tõdeda, et kultuurkapitali näol on tegu tagasihoidlikult, ent tõhusalt tegutseva Eesti Nokiaga. Jõudu talle selleks.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming