Tagasi Türki! Tagasi kuhu?

Euroopa on otsekui magnetina tõmbav paradiisisaar. Nagu ikka niisuguste „saartega“ juhtub, kaotatakse seal oma heaolu keskel reaalsustaju ja ohutunne.

ÜLO MATTHEUS

Euroopat ei ohusta sisseränne mitte ainult Lähis-Idast, vaid ka Alam-Saharast ehk Saheli piirkonnast. Kliimamuutused ähvardavad seda niigi kuiva ala veelgi kuivendada,  mis vähendab elanike võimalusi toimetulekuks. Samas kasvab rahvaarv ÜRO prognooside kohaselt  selles piirkonnas 2050. aastaks praeguselt sajalt miljonilt kolmesaja miljonini. 

Euroopat ei ohusta sisseränne mitte ainult Lähis-Idast, vaid ka Alam-Saharast ehk Saheli piirkonnast. Kliimamuutused ähvardavad seda niigi kuiva ala veelgi kuivendada, mis vähendab elanike võimalusi toimetulekuks. Samas kasvab rahvaarv ÜRO prognooside kohaselt  selles piirkonnas 2050. aastaks praeguselt sajalt miljonilt kolmesaja miljonini.

Wikimedia Commons

Euroopa poliitika suurim kitsaskoht on pelgus või koguni hirm modelleerida tulevikku, sest paisuvad pinged ja vaesus Euroopa ümber ning kasvav rahvaränne ei paku just häid võimalusi poliitiliseks retoorikaks. Tuleviku prognoosimine tähendab kiiret poliitilist surma. Need, kes juhtumisi kaugemale vaatavad, nagu Thilo Sarrazin, lintšitakse kiiresti. Kui probleemid lähevad suureks, hakatakse rääkima pigem sellest, et tuleb minna tagasi, kas naasta endise olukorra juurde või saata keegi kuhugi tagasi. Moraalitud inimesed tuleb suunata tagasi loodusesse (Rousseau), ühiskondliku mõtte edendajad tagasi rahva hulka (narodnikud), endised orjad tagasi Aafrikasse (Ameerika valged), juudid tagasi Iisraeli (sionistid), Süüria põgenikud tagasi Türki (Euroopa poliitiline agenda) jne.

Mis puutub Türgisse, siis ei olegi läinud palju aega, kui plaan põgenikud Türki tagasi saata juba mõraneb. Türgi on nõudnud vastutasuks tingimusteta viisavabadust Euroopaga. Seda aga ei saa poliitiliselt alla neelata. Ajalugu on näidanud, et ühtegi protsessi pole võimalik tagasi pöörata ja lahendus pole kindlasti ideaalne endine, vaid pigem uute olukordade süntees, mis on endistest halvem. Ka tagasisaatmine Türki pole see plaan, mis Euroopa päästab.

Eesti iseseisvuse taastamise ajal oli palju neid, kes lootsid ja uskusid, et taastatakse ennesõjaaegne idülliline Eesti Vabariik, nõukogude ajal sisse rännanud pakivad oma kohvrid ja marsivad üle piiri tagasi. Tegelikkus oli aga kompott taaskehtestatud põhiseadusest, ennesõjaaegsetest omandisuhetest, kolhoosikorra ja talukorralduse riismeist, nõukogude suurtootmise jäänukeist (Ida-Viru tööstuspiirkond), eskaleerunud linnaehitusest (Tallinna magalad), põliselanikest ja sisserännanuist jne.

Uus olukord on Euroopas tegelikult juba kehtestunud, osa põgenike deporteerimine ei muuda seda enam põhimõtteliselt. Pigem tuleb vastata küsimustele, mis vaatavad kaugemale. Millisena me näeme Euroopa tulevikku? Kas me ei peaks põgenikekriisi käsitlema samas võtmes teiste globaalsete probleemidega?

Euroopa heaolu kui magnet

Ajalugu on näidanud, et heaolu ei püsi kaua, kui seda ei kaitsta. Ja kui ka kaitstakse, ikka ei püsi. Kõrgelt arenenud riigid ja impeeriumid on teiste rahvaste invasiooni tõttu hävinud ja asendunud millegi muuga.

Euroopat ei ohusta suurenev sisseränne mitte ainult Lähis-Idast, vaid ka Sahara-taguse Aafrika Saheli piirkonnast. Kliimamuutused ähvardavad selle niigi kuiva Sahara kõrbega kokku puutuva ala veelgi kuivemaks muuta ning veepuuduse tõttu vähenevad elanike võimalused toime tulla. Seejuures kasvab rahvaarv ÜRO rahvastikuprognoosi kohaselt selles piirkonnas 2050. aastaks üle kolme korra, suurenedes praeguselt sajalt miljonilt kolmesaja miljonini, kusjuures 40% juurdekasvust on noorem kui 15 aastat.

Euroopa on selle taustal otsekui magnetina tõmbav paradiisisaar. Nagu ikka niisuguste „saartega“ juhtub, kaotatakse seal oma heaolu keskel reaalsustaju ja ohutunne. Heaolumaailmale iseenesestmõistetava instrumendina lõi Euroopa Schengeni süsteemi ja vaba liikumise, kuid ei panustanud teiselt poolt välispiiride kaitsesse. Pole saladus, et Euroopa on ka julgeolekupoliitiliselt nõrk ja ilma NATOta (tegelikult ilma USA kohalolekuta) pole võimalik Euroopat kaitsta või ka arendada strateegilist tegevust väljaspool Euroopat.

Euroopa nõrkus avab Venemaale võimaluse väga lihtsalt Euroopa saatusega mängida, nagu näitas Venemaa sõjaline sekkumine Süürias, mis suurendas põgenike voogu Euroopasse ja tsementeeris Bashar al-Assadi võimu tugevdamisega konflikti. Segadused Euroopas ja Euroopa nõrkus annavad Venemaale võimaluse teostada oma ambitsioone näiteks Ukrainas või mujal nn lähivälismaa riikides.

Euroopa mugavuspoliitika võtab väga meelsasti vastu ka teise NordStreami gaasijuhtme, avardades taas Venemaa võimalusi laiendada oma poliitilist ja sõjalist haaret. Nii näiteks kaotab Ukraina Venemaa jaoks oma tähtsuse transiitmaana ja võimaldab Ukrainat veelgi jõhkramalt kohelda. Pigem tõrjub Euroopa Ukrainat kui probleemide allikat endast eemale, nagu osutab negatiivse tulemiga Hollandi referendum Euroopa Liidu ja Ukraina assotsiatsiooni­leppe üle.

Poliitiline retoorika

Poliitiline retoorika on globaalsete probleemide suhtes valiv. Lihtsam on kasu lõigata kliima temaatikaga, lubades tõhusamaid meetmeid keskkonna säästmiseks ja edasiste kliimamuutuste vähendamiseks. Rahvastiku küsimuses käitutakse täiesti teisiti ja välditakse rahvarände käsitlemist globaalses võtmes, kuigi enesealalhoiu seisukohalt oleks see vältimatu. Humaansus, mida ju poliitika peab iseenesestmõistetavalt ilmutama, sunnib võtma hoiaku, mis võib olla ja tõenäoliselt ka on ennasthävitav. Nii oleme taas jõudnud olukorda, kus Euroopa keskvõim soovib kehtestada automaatset põgenike jaotussüsteemi, mis oleks küll kiire poliitiline lahendus pingetele, kuid võrdub kaugemas perspektiivis enesehävitusmehhanismi käivitamisega: see Euroopa, mis on pärast, on üks teistsugune Euroopa.

Võim, mis hakkab rahvale rääkima globaalsetest ja maailmalõppu ennustavatest kriisidest, kaua ei püsi. Inimene tahab kuulda ka kõige võimatumate probleemide lahendustest ja uskuda, et see on võimalik.

Ta loodab, et on võimalik peatada kliima soojenemine (selle­kohaste kliimakonverentside ja kokkulepetega), vihmametsade hävitamine Lõuna-Ameerikas ja pinnastiku korrosioon Aafrikas, et majanduskasv on igavene ja saab aina rohkem tarbida, et on võimalik integreerida islami põgenikud kristlikku maailma jne. Ja isegi kui kuskil inimese sisimas häirekell tiksub, loodab ta ikkagi, et ehk jõuab ta ise ja õnnestub ta lastel oma elu enne ära elada, kui võimaluste piir käes.

Tagasi pole kuhugi minna

Tõde on see, et tagasimineku võimalusi on aina vähem. Ei ole seda loodust, kuhu tagasi minna. Ei ole seda maakera, mis on täis piirituid võimalusi. Tagala puudub, võimaluste horisont nihkub aina lähemale, kriiside hulk üha kasvab.

Üheks protsesside pöördumatuse teguriks on elanikkonna urbaniseerumine ja sellest tulenev sõltuvus tööjaotusest ning linnadesse kontsentreerunud võimalustest (tänavakaubandus, kuritegevus jm).

Kui näiteks Eesti linna­inimesel on rasketel aegadel ikka olnud tagala ja sugulased maal, kes aitavad, siis suurel osal urbaniseerunud maailmast (nüüd juba tegelikult ka Eestis) see puudub. Linnainimesel pole kedagi, kes saadaks häda korral pekki ja kartulit (või lambaliha ja kuskussi).

Süüria õppetund näitab, et kui kahe miljoni elanikuga linn nagu Aleppo pommitatakse puruks, siis ei lähe need miljonid kodutuks jäänud inimesed mitte maale põldu harima (sest seal pole enam kedagi neid ootamas, ei ole ka vaba haritavat maad ega oskusi), vaid nad üritavad leida endale uue koha ikka sellessamas urbaniseerunud maailmas, selle tööjaotuse, sotsiaaltagatiste või ka kuritegelikus süsteemis. Erinev kultuuritaust ja kohanemisraskused põhjustavad olukorra, kus nad rajavad sellesse keskkonda oma getostunud saarekesi, mis mingilgi määral võimaldavad neil luua ja elada oma tuttavas kultuurikeskkonnas ja kaitsta end Euroopa mõjude eest.

Kuna rahvastiku kiire juurdekasvu, hüvede ebavõrdse jaotuse ja ressursside vähenemise tingimustes on oodata hoopis ulatuslikumaid kriise ja rahvarännet, siis tuleks endale silme ette seada ka suurem pilt. Olukorras, kus osa Euroopa riike juba ehitab oma piiridele barrikaade, tuleb julgeda vastata tegelikult väga lihtsale küsimusele: millist Euroopat me tahame? Mulle tundub, et mitte ükski Euroopa otsustaja ei ole pakkunud sellele küsimusele ausat vastust. Pigem on vastust välditud ja uputatud see retoorikasse, mis tugineb lühiajalisele tegevusele. Jah, me peame põgenikke aitama, ent vastamata jääb, millise Euroopa me oleme valmis sellega looma. Juhul kui aitame neid nii, nagu me teeme seda täna?

Kas me oleme valmis konfliktide kasvuks? Igapäevase julgeoleku vähenemiseks? Uuteks inimohvriteks? Või selleks, et inimohvrid on osa meie igapäevaelust? Ka selleks, et loobume ühel päeval metroost, kuna selle turvalisust pole võimalik enam tagada, ning linnapildi kõige valjem heli tuleb mošeedest? Õige mitmed prognoosid osutavad, et juba 2050. aastaks saavutab mitmes Euroopa riigis religioonidest ülekaalu islam ja kristlus on teisejärguline. Seega peaksid Euroopa kristlased ja mittemoslemid vastama küsimusele, kas nad on valmis kristluse ja islami võrdseks kooseksisteerimiseks või ka selleks, et domineerib islam. Kas me oleme valmis teist­suguseks kõlbluseks, kui see on Euroopale praegu omane, teistsugusteks tavadeks ja kommeteks? Märgid selles suunas ilmnevad juba praegu. Söögikohtades loobutakse sealiha pakkumisest, sest see tõrjub moslemid eemale, koolides ei soovitata kasutada kristlikku sümboolikat, sest see diskrimineerib moslemeid, meie naispoliitikud kannavad vajadusel pearätti jne.

Need on küsimused, mida enamik Euroopa poliitikuid ei taha püstitada. Veel vähem tahetakse neile vastata, sest see avab kohe tee ka äärmusliikumistele või võimendab neid, mis juba olemas. Marine Le Peni ja Rahvusrinde edu Prantsusmaal, aga ka samalaadsed poliitilised liikumised mujal Euroopas, EKRE populaarsus Eestis kõnelevad selget keelt – Euroopa põlisasukate vastumeelsus sisserände vastu kasvab. Seda ei saa ignoreerida.

Euroopa poliitikat vaadates on selge, et on mindud vaid n-ö tulekahju kustutamise teed. Poliitiku loogika on iseenesest ju lihtne: nii nagu inimene mõtleb oma elu perspektiivis, mõtleb poliitik oma poliitilise karjääri perspektiivis ja see, mis tuleb kaugemas tulevikus, on juba tulevaste poliitikute mure. Või kas on? Tõenäoliselt on tulevik juba meie hoovi peal. Praegune mastaapne rahvaränne on loonud ühe täiesti teistsuguse olukorra ja teistsuguse tuleviku. Sellele tuleb nüüd silma vaadata. Tagasi minna pole kuhugi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

TeaterMuusikaKino
Keel ja kirjandus
LR
Täheke
Õpetajate leht
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Vikerkaar