Tagasi õitsvasse eilsesse?

Erik Terk

Majanduse valuline tasakaalustamine ja hilinenud „euroralli” oli ju suuresti vaid valitsuse enda vigade parandus.      Suvel lehti lugedes tekib mõneti kummaline  tunne. Eesti majandus on hiljuti käinud käkaskaela mäest alla sellise kiirusega, et ka optimistlike prognooside järgi tähendab see elujärje edendamises vähemalt viie kui mitte enama aasta korstnasselaskmist. Ehkki hullem tundub olevat möödas, on tööpuudus vastikult kõrge, raha avalike teenuste jaoks kokku tõmmatud ja tegelikult on märgata ikkagi vaid majanduse elavnemise esimesi ettevaatlikke märke, mitte midagi, mis ennustaks kriisieelsele perioodile iseloomulikke kasvutemposid. Aga, hurraa, oleme välja teeninud euro, mille kohta suur osa rahvast päris täpselt ei tea, kas ta seda ikka tahab, aga mis meie enesetunnet kõvasti kehutab. Vaadake, kui halvasti lätlastel ja kreeklastel läheb, meid aga on jälle tunnustatud. Kogu maailm kiidab kui imetlusväärselt hästi me eelarve kärpimisega hakkama saime. Valitsuse juhtpartei reiting on tõusuteel ja kõrge ning õhus levib uimast rahulolu.     

Reformierakonna kõrge reitingu taga tundub seisvat poliitkonkurentsis olulise printsiibi kasutamine: edu saavutab see, kes suudab defineerida endale sobiva mängu ja mänguplatsi. Kui mängu nimi on euro saamiseks vajalike nõuete täitmine, alternatiiviks loetakse majanduslik hukatus ja mängu reegel on see, et euronõuete täitmiseks tuleb kulud kokku tõmmata, eelarve tasakaalu viia ja laenude võtmisest hoiduda, siis mille üle siin enam  vaielda on. Eestlane on pealegi selliste väliste ankrute kasutamisega harjunud ja allub väljast (läänest) tulevatele nõuetele palju lihtsamalt kui kodumaiste poliitikute kehtestatutele. Aga kui kulusid tuleb rängalt kokku tõmmata, siis kukuvad ju automaatselt ära ka igasugused alternatiivsed ideed, puudutagu need siis sotsiaalsete küsimuste lahendamist või majanduse edendamist. Mis te unistate, raha ju pole! See, et teised maad on kriisiga hakkama saamiseks  kasutanud teistsugust poliitikat, ei huvita. Tahate lõppude lõpuks eurot või ei taha!       

Eesti tõsisemalt võetavatest poliitilistest jõududest keegi euro kättesaamise vajadusele jõuliselt ei oponeerinud, kriitika selle ümber, mida ikka täpselt kui palju kärpida võib või ei või, käib asja juurde, aga on mängu defineerimise kõrval siiski sekundaarne. Seega mängu ei vaidlustatud (võib öelda, õnneks). See jäeti valitsuse juhterakonnale dirigeerida, mis andis  viimasele ka aluse pretendeerida eduka finiši, tegelikult küll vahefiniši puhul ka boonuspunktidele. Ent teised erakonnad on olnud suhteliselt hambutud ja pole suutnud avalikkuseni viia ühte lihtsat tõde. Nimelt, et majanduse valuline tasakaalustamine kriisi tingimustes ja hilinenud „euroralli” ei olnud ju tegelikult ikkagi mitte midagi muud kui meie valitsuse liidererakonna enda vigade parandus ja seda lausa mitmes mõttes. Siis, kui euro oli juba  käeulatuses, jättis erakond selle šansi kasutamata.     

Pealegi see, et Eesti majandus sisenes globaalsesse kriisi ettevalmistamatult ja „täis purjedes” ning sai seetõttu rappida palju rohkem, kui oleks võinud, on Reformierakonna ja praeguse peaministri „teene”. Ja lõppude  lõpuks on Eestis just Reformierakond see partei, kes on kõige süüdimatumalt pedaalinud tururegulatsiooni kõikvõimsuse ideed, mille uskumisse praegune majanduskriis on teinud väga tõsised korrektiivid.       

Kriisi algul küllalt tugeva kitli saanud Reformierakond käitub praegu nii nagu oleks ta veest kuivalt välja tulnud. Kasutatakse umbes järgmiselt üles ehitatud retoorilist skeemi.

1. Enne kriisi tegime me kõike õigesti, olime Euroopa kõige eesrindlikum reformimaa, teel kõige jõukamate ühiskondade hulka, mudel kõikidele teistele.

2. Siis tuli mingi jama, rahvusvaheline majanduskriis, vahele, meie pole siin  mitte milleski süüdi. See, mis juhtus, on force majeur.

3. Käitusime kriisi tingimustes ülihästi, kõige radikaalsemalt. Saime euro. Kogu maailm aplodeerib meile.

4. Tänu eurole ja oma õigetele sammudele ületame kriisi. Jätkame muutmatult meile edu toonud endist majanduspoliitikat ja saame jälle majakaks kogu maailmale. Koolis nõutakse vigade paranduse tegijalt vist ka seda, et ta mõtleks järele, millest vead tulid, korrigeeriks oma käitumist, et edaspidi vigadest  hoiduda. Reformierakonnale (tema liidrile?) on iseloomulik see, et ta keeldub, vähemalt avalikult, vajadusest ümber õppida. Milleks? Me pole ju midagi valesti teinud.     

Põhjust muretseda pole aga mitte sellepärast,  et poliitiline diskussioon Eestis üldse ära kaob ega ka Reformierakonna konkurentide pärast, küll aga sellepärast, milline saab poliitiline aktiviseerumine lähenevate valimiste eel olema ja kuivõrd sellest diskussioonist meie edasisele arengule tulu tõuseb. Sest tegelikult oleme olukorras, kus peame välja töötama uuele perioodile sobiva poliitika ja ajakaotamist me endale lubada enam ei tohiks.  Euro on tore, mõningaid lisavõimalusi see meile annab, aga, nagu on väitnud juba mitmed kommentaatorid: majanduse üldsituatsiooni euro oluliselt ei muuda. Vähemalt meie lähiregioonist pärit investorid ei otsusta meie majanduse üle mitte globaalse pressi kiiduvõi laidusõnade, vaid reaalmajanduslike  parameetrite alusel. Neid teavad-tunnevad nad päris hästi. Mida kaugemal meist ollakse, seda enam võib mõjuda euro kui nn sümboolne väärtus, aga kui meil näiteks USAst pärit investori arvates ikka piisaval arvul kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste või piisavalt tihedat lennuühendust ei ole, siis ta ikkagi oma raha siia ei paiguta. See tähendab seda, et makromajanduslikust tasakaalust ja üle haibitud imagost üksinda ei aita.  Oma majandusstruktuurilt ei ole Eesti majandus, kogu retoorikale vaatamata, veel XXI sajandi Euroopa majandus. 

XXI sajandi Euroopa majandus, vähemalt ELi kuuluva riigi oma ei saa tugineda valdavalt madaltehnoloogilistele toodetele ja teenustele. Isegi mitte pärast väikest „näljakuuri”, mis me oleme kriisiaegse palkade ja muude kulude kokkutõmbamisega läbi teinud. Sellest kuurist võib jätkuda selleks, et tõmmata meile mõneks aastaks mõni kriisihädas Skandinaavia tootja, pikemas perspektiivis ei suuda me lihtsate toodete osas niikuinii odavale Ida-Aasia  kaubale vastu seista. Hüppe tegemine kallima ja keerulisema kauba tootmisele ei saa põhineda vaid mudelil „liberaalne majanduskeskkond pluss initsiatiivikad üksikettevõtjad”. Majanduskriis ilmselt küll aitas puhastada meie ettevõtlust vesivõsudest, vabastab mõnel määral tööjõudu perspektiivsematele aladele, pole aga alust eeldada, et kriisist tekkiv turusurve üksinda tooks kaasa suuremal hulgal kõrgtehnoloogilist  ja/või rahvusvahelisel turul edukat ettevõtlust. Nende eesmärkide saavutamiseks on vaja riigi ja erasektori pikaajalist süstemaatilist koostööd, toimivat poliitikat.       

Puhtmajanduslike küsimuste kõrval peame me suutma lahendada rea laiemaid probleeme, mis on olulised nii iseenesest kui ka abivahend majanduse edendamisel: elanikkonna tervis, mitte-eestlaste sisuline integreerimine, ääremaastumise pidurdamine, hariduse kaasajastamine, majanduse ja elamise viimine paremasse vastavusse ökoloogia nõuetega. Julgem ja ambitsioonikam lugeja võib siia lisada vajaduse muutuste järele elulaadis.       

Kolmandaks, kuna kõrget majanduskasvu pole alust eeldada, siis tuleb kõike märgitut teha suhteliselt rasketes finantstingimustes. Majanduse ja kogu elamisviisi ümberkorraldamine ei saa toimuda vaid majandusliku iseregulatsiooni, „nähtamatu käe” abil, nn õhukese riigi tingimustes, ilma ühiskonna tasandilt lähtuvate programmide ja rahastamiseta. 

Järelikult peame tegema otsuseid ka selle kohta, kas ja kui palju võtta selliste küsimuste lahendamiseks laenu, kas tõsta/muuta mingeid makse (milliseid, keda puudutavaid ja kui palju), mida millele ohverdada. Praegu peetakse püüdu taolist diskussiooni algatada Eesti riigis peaaegu et halvaks tooniks, püüdeks õõnestada meile edu toonud majanduspoliitika aluseid.       

Kas oleme valmis kriisijärgse perioodi sõlmküsimusi realistlikult lahendama asuma, kas meie parteide ideoloogiline või(s)tlus aitab toota nende probleemide sobilikke lahendeid? Kui arvestada eelmiste valimiskampaaniate kehva kogemust, siis ei pruugi vastus olla jaatav. Parteid võivad reaalsetele ühiskonda puudutavatele strateegilistele probleemidele orienteerumise asemel mängida oma kontingendi spetsiaalhuvidele või kartustele, halvemal juhul püüda üles puhuda mingi eesti rahva ängidel või hirmudel töötava spetsiaalmütoloogia (hästi on töötanud hirmutamine venelaste või kommunistidega). Palju sõltub siin meediast, kuivõrd lastakse poliitikul „oma vilet puhuda”,  palju sunnitakse andma vastuseid tegelike strateegiliste valikute osas.

Loomulikult ei saa aga ka meedia olla see pühamees, kes ühiskonna huvidest lähtudes justkui ainuõigelt mänguplatsi defineerib. Vähemalt osa sellest tööst peab tulema ka parteide enda „köögist” ja selles osas ei tundu pilt eriti lootustandev. Nagu eespool näidatud, Reformierakond on majanduse osas kinni ajavälises libertarismi dogmaatikas, kaldudes sellele  lisama mingi annuse laiemale massile meeldivat rahvuskonservatiivsust või prääniku mõnele valitud arvukamale ühiskonnagrupile. Kuna libertarismi ideed on kriisijärgses maailmas oma võlu kaotamas, siis võib arvata, et valik tehakse pigem „härra kindlameelse” rolli väljamängimisele ja loosungile „Teised jutustavad, meie teeme ja kanname vastutust”.

IRLil tundub olevat, vähemalt majanduse  osas, mõnevõrra laiem mänguruum. Pole aga selge kas ja kuivõrd on erakonnas tekkimas mingi konstruktiivsem avatud rahvusluse kontseptsioon, mis asendaks aja ära elanud punavanakeste kiusamise ja venelaste vastu võitlemise imago ja kuivõrd suudab küllalt haraline erakond kokku leppida peale loosungite ka ühises ideoloogias. Rohelistelt on tulnud senini küll mõningaid huvitavaid ideid, nende reaalsesse Eesti arengupilti  ja ajateljele asetamisega on aga asi olnud märgatavalt kehvem. Poliitilise spektri vasakpoolsem või tinglikult vasakpoolsem osa (Sotsiaaldemokraadid, Keskerakond, see, mis Rahvaliidust järele on jäänud) tundub olevat võtnud pigem kannatanute kaitsja rolli, igaüks on orienteerunud mõnevõrra erinevale elanikkonna segmendile. Selline positsioon toob küll garanteeritult mingi osa hääli, ei stimuleeri aga tegelikult tõsiselt võetava  arenguprogrammi väljapakkumist.

Huvitaval kombel pakub sellisele lähenemisele teoreetilise põhjenduse ka hiljaaegu meie hulgast lahkunud Tony Judt, kelle selle aasta algul ka Vikerkaares avaldatud artiklis on pakutud välja hirmupõhise sotsiaaldemokraatia idee. Mõnevõrra lihtsustades: las parempoolsed võtavad endale varem vasakpoolsetele kuulunud rolli uute ühiskonnakujundusmudelite väljapakkujana ja  elluviijana, vasakpoolsed võiksid vahelduseks oma rolli näha suhteliselt konservatiivselt – oponeerimises ja lolluste ärahoidmises. Tööd, see tähendab lollusi, millele oponeerida, peaks jätkuma. Eesti tingimustes ei julgeks Judti loogikat siiski soovitada. Olukorras, kus kriisijärgse Eesti edasimineku uue mudeli ehk sisulise kontseptsiooni püstitamist ja elluviimist ei taha või ei oska keegi enda peale võtta, on oht, et jäämegi sihitult  loksuma. Pärast euro kättesaamist järgmist nn välisankrut, mis vabastaks meid mõtlemise raskest koormast, pole veel seni keegi osanud välja pakkuda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming