Tähelepanu, valmis olla, šokk!

Marek Strandberg

Kuidas valges kitlis prillidega mees ja mõjusad olud teevad pealtnäha korralikust inimesest jätise. Poole sajandi taha jääb Stanley Milgrami (toonase Yale’i ülikooli psühholoogi) kuulekuskatse, mille kavandamise ja läbiviimise ajendiks oli muu hulgas ka Natsi-Saksamaa koonduslaagreis ja selles riigis tervikuna sündinu, kus justkui korralikud inimesed muutusid võigaste tegude tegijaiks. Küsimus on laiem: kuidas üldse pealtnäha viksid-viisakad hakkavad tegelema mingi ilmse jaburusega? Milline on selle surve olemus ja päritolu, mis niisuguse käitumise tekitavad? Kui kaua lastetuba ja moraal suudavad välisele survele vastu pidada? Milgram avaldas katseisikute saamiseks kuulutuse, milles kutsus viitsada New Haveni meest appi läbi viima „õppimise ja mäluga seotud eksperimenti”, lubades osalemise eest 4 dollarit (tänapäeva vääringus kuni 100 dollarit) tunnis teadmises, et osalemine ise võtabki aga umbes tunni. Selline oli avalik kuulutus. Milgram valis välja 40 katseisikut. 20–29aastasi oli 20%, 30–39aastasi 40% ja 40–50aastasi samuti 40%. Töölisi 37,5%, valgekraesid 40% ja mitmesuguseid spetsialiste (ingl professional) 22,5%.

Igati sobilik läbilõige toimekatest isastest ühiskonnas.

Ülikoolis tutvustas väljavalituile nende ülesannet usaldusväärse väljanägemisega valges kitlis tegelane. Katseisik määratleti kui „õpetaja” ja talle näidati ka eraldi ruumi suletud „õpilast”. Õpetaja rolliks jäi küsimuste esitamine ning vale vastuse korral elektrišoki andmine. Katse alguses kostitati mõlemat 40voldise surakaga. Tõelisuse illusiooni loomiseks. Õpilane oli aga šokielektroodidega toolile aheldatud näitleja, keda õpetaja katse ajal ei näinud, kuid kuulis. Hiljem õpilasele voolu kehasse ei lastud, kuigi õpetaja pandi teises ruumis istuma usaldusväärse väljanägemisega šokimasina taha. Masina pingeskaala ulatus 15 voldist 15voldise intervalliga 450 voldini. 30 vale vastusega kõrgeima lavastatud pingeni ka jõuti. Nimelt iga vale vastuse järel tõusis „karistuspinge” ning vastavalt etteantud korrale häälitses näitlejast õpilane aina kaeblikumalt ja anuvamalt, et ebameeldiv katsetamine ometi lõpetataks.

Kui õpetajal tekkis kahtlusi ja ta arvas, et kas ikka tohib sel moel voolu inimesse lasta ja kas õpilane end liialt halvasti ei tunne, vastas valge kitli ja prillidega tegelane (sõltuvalt õpetaja protesti või kahtluse iseloomust): „Palun jätkake!” Kui sellest abi polnud ja õpetaja tõrkus katsega edasi minemast, siis: „Katsetingimused nõuavad, et te jätkaksite!” ning edasi: „On väga oluline, et te jätkate!” ja viimaks: „Teil pole muud valikut, te peate jätkama!” Katse lõpetati, kui õpetajat ei mõjutanud ka kõige tungivam veenmiste hulgast.

65% õpetajatest jõudis vaatamata õpilase anumistele ja appihüüetele 450voldise šokini. See oleks tegelikkuses ikka väga valus, kui mitte surmav. Keegi neist ei peatunud enne 300 voldini jõudmist!

Hilisemates katsetes muutis Milgram katsetingimusi, varieeris olusid ja muidki kuulekuse määra mõjutavaid faktoreid.

Kui õpilane kurtis aga juba 150voldise võlts-šoki puhul, et tal on ebamugav ja ta soovib, et katsetamine lõpetataks, langes 450 voldini minevate õpetajate hulk 62,5 protsendini.

Kui katset viidi läbi mitte ülikoolis, vaid mingis tavapärases kontoris („teaduslike ja tähtsate” oludeta) langes 450 voldi meeste osakaal 42,4 protsendini. Kui õpetaja pidi ise üle 150voldiste šokkide puhul õpilase kätt voolu andval metallplaadil hoidma, langes 450voltlaste osakaal 30 protsendini ja kui kitlis mees andis oma korraldusi mitte samas ruumis viibides, vaid telefonitsi, oli 450lisi õpetajaid 20,5%. Kui aga õpetaja ise pidi määrama šokipinge, siis jäi 450lisi alles vaid 2,5%.

Loomulikult on Milgrami katset korranud teisedki teadlased, nii samades kui ka muudetud tingimustes, ja jõutud on üldjoontes samade tulemusteni.

Enne nende katsete läbiviimist eeldasid Milgrami kolleegid, et viisil, nagu ta neid katseid teha plaanib, on õpilasele ohtlikud vahest ehk 4% õpetajatest. Seda eeldame ka meie kõik. Puhta lehena ning arvates, et inimese moraalne ning hariduslik vundament on tugev ja jääb rasketes oludes püsima.

1974. aastal avaldas Milgram kirjutise „Kuulekuse ohud” („The Perils of Obedience”), milles tõdeb et „vaatamata kuulekuse õiguslike ja filosoofiliste aspektide kaasatusele inimolemusse ei ütle need suurt midagi selle kohta, kuidas enamik inimesi mingites konkreetsetes oludes käitub”.

Autoriteedi mõju paneb inimese tegema ka nende endi, nagu ka ühiskonna jaoks, ettearvamatut ning enamgi, ka moraali ja tõekspidamistega vastuolus olevat.

Tuleme tänapäeva Eesti poliitilistesse oludesse, kus segast ja veidrat sünnib pea iga päev.

Oludesse, kus üks või teine (ka mõni, kel psühholoogiharidus) suvatseb välja tulla jutuga meil lokkavast moraalikriisist. Oludesse, kus kõikvõimalikke raudseid, toobaleid ja onksione sebib ringi kui kuklasi metsas, igal oma asi ajada. Oludesse, kus näiteks mõnigi üleöö riigikogu liikmeks saanu muutub nii vaatlejate silmis kui ka oma tegudes kummaliseks ning hakkab rääkima juttu, mida tema suust varem pole kuuldud. Oludesse, kus parteiline kuuluvus vermib täiskasvanute suhu ja tegudesse veidrat ja küsitavat. Kas tegu on ikka moraalikriisiga või peaksime teadmistest lähtuvate arukate kodanikena otsima hoopis muid põhjusi nähtule? Otsima prillide ja valge kitliga usaldusväärset olekut teesklevat tegelast?

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht