Taassünd, seitsesada aastat tagasi

Tiit Aleksejev

Renessansiaja inimene. Koostaja Eugenio Garin, tõlkinud Margus Ott, Marika Põldma ja Auli Haabpiht, toimetanud Ursula Vent, keeleliselt toimetanud Anne  Karu. Avita, 2010. 376 lk.        Olgu kohe ära öeldud, et ma ei ole mingi renessanssiaja ekspert ja kõik edasine on läbi tavalugeja optika vaadeldu. Nii nagu üks XI sajandi kroonik jumalakartlike chartres’laste pilvevaatlusi kirjeldas: näe, rist! näe, mõõk! näe, kurg! Olgu see tekst siis veidi meelevaldne ja naiivnegi, sest meie aeg on murelik ja raske, kuigi, nagu ütleks Rein Sepp, Beowulfi ajastuga võrreldes on seal nii mõndagi rõõmustavat. Kui nüüd arvustatava teose enda  juurde asuda, siis peamine on juba selle tiitellehel ära öeldud: koostaja Eugenio Garin. 2004. aastal elavate hulgast lahkunud itaalia filosoof ja kultuuriloolane oli klass omaette. Poolteist tuhat avaldatud teksti ja mingi kummaline kirjutamishoog- ja vabadus, mida võiks ehk võrrelda hiljuti eesti lugejale palju lähemale jõudnud Walter Benjaminiga. Isegi kirjasõbrad (Gershom Scholem) olid neil ühised. Ning mineviku  varjud, kes neid lummasid ja neid enam lahti ei lasknud, nagu näiteks Pico della Mirandola.     

„Renessansiaja inimene” on osa Itaalia kirjastuse Laterza lansseeritud sarjast, kogumik koosneb sissejuhatusest ja üheksast esseest: „Valitseja” (John E. Law), „Kondotjeer” (Michael Mallett), „Kardinal” (Massimo Firpo), „Õukondlane” (Peter Burke), „Filosoof ja maag” (Eugenio Garin), „Kaupmees ja pankur” (Alberto  Tenenti), „Kunstnik” (André Chastel), „Naine” (Margaret L. King), „Reisijad ja pärismaalased” (Tzvetan Todorov).     

Kogumiku eesmärgiks on kirjeldada erinevaid ühiskonna inimtüüpe ja protsessi käigus peaksid siis renessansiaja eripärad selgemini esile tulema. Mil määral see lõpuks õnnestub, on raske öelda. Autorite metoodika on erinev ja kirjutamisstiil samuti. Todorovi ja Burke’i on lihtsalt haarav lugeda, Garin ja Mallet tõestavad ja vaidlustavad, Firpo ja Tenenti näitavad  oma erudeeritust jne. Peamine on, et esseed on väärtuslikud ka omaette. Enamgi veel, soov mingeid suuremaid üldistusi teha ei pruugi lugejat kuhugi välja viia. Tekivad ketserlikud küsimused, nagu näiteks kui palju renessansiaja inimene näiteks barokiaja inimesest ikkagi erines. Või kas ainuüksi eliidi põhjal on üldse võimalik koondportreed maalida. Oma rolli mängib teatav aegruumiline vastuolu. Koostaja sõnastab juba sissejuhatuses  olulise põhimõtte: „Renessanss kestis niisis ainult kaks ja pool sajandit, saades alguse käputäiest Itaalia linnriikidest. Nende koordinaatide seast tuleb otsida renessanssi inimest, kui selline kindlakujuline tegelane üldse olemas oli” (lk 9). Esseedes venivad koordinaadid aga märgatavalt laiemaks. Põhjuseks asjaolu, mis samuti Garini tekstist esile tuleb: renessanssi tõlgendatakse ajalooperioodina ja õhtumaise kultuuri etapina (lk 18), mis ei pruugi  alati kõige paremini ühilduda. Selle kogumiku puhul ei ole see aga kuigi oluline, kuna teose eesmärk on üks ajastu lähemale tuua. Sellisena täidab ta oma rolli igati. Isegi Google’i ajastul. Võib-olla on sellest tänapäeval isegi rohkem abi kui kaheksakümnendate lõpul, mil „Renessansiaja inimene” esmakordselt ilmus – läbimõeldud valik, sissesõidetud rajad. 

Omaette küsimuseks jääb, kas asi oli uues inimtüübis või uut laadi tekstides, mis seda inimest „leiutasid” (Harold Bloomi termin) ja mille põhjal me täna oma järeldusi teeme.  Võtame kas või Niccolò Machiavelli „Valitseja”, mis on kirja pandud spetsiifilistes oludes ja praktilise eesmärgiga (tõestada Medicitele, et Machiavelli on mees, keda tasub oma teenistusse võtta) ning mis on hakanud mõjutama suhtumist ka sadu aastaid enne firenzelast elanud valitsejatesse. Samamoodi on Leonardo da Vinci kujunenud omalaadseks renessansiaja kehastuseks, jättes eksliku mulje, nagu oleks temataoliste geeniuste esilekerkimises olnud midagi ajastule ainuomast.       

Renessanss ei tekkinud tühjalt kohalt „kultuuriplahvatuse” tulemusena ja traditsiooni olulisust on rõhutatud enamikus eespooltoodud esseedes. Teinekord ilmneb see kummalistes detailides. Meenub, kuidas ma Padovas Scrovegni kabelis Giotto (1267–1337) maalitud juudasuudluse stseeni uurisin. Kirjutasin parajasti üht tekstilõiku, mille tegevus toimus öösel, ja mind huvitas, mismoodi olid valmistatud keskaegsed toika külge kinnitatud raudkorvid, et hõõguvad söed valgusti kandjale pähe ei kukuks. Vastuse sain Padova toomkiriku baptisteeriumis, kus Giusto de’ Menabuoi (1320–1391) oli analoogse stseeni „öönägemistehnikat” kujutanud veidi parema nurga alt. Küsimus vaadeldaval ajal Itaalias toimunud poliitiliste ja sõjanduslike muutuste tegelikust sügavusest ja tähendusest jääb kõlama nii John E. Law kui Michael Malletti esseesid lugedes. Esimese kohaselt olid XV sajandi Itaalia  vürstkonnad, milles on nähtud riigiehitamise varaseid eeskujusid, sisuliselt anakronism, mis oli säilinud vaid tänu Euroopat raputanud sisemiste lahkhelide ja välisohtude tõttu. Taaskord tekstide mõjust: „Tollaste valitsejate arhiivid on varasemast paremini säilinud ning tänu trükikunsti leiutamisele ja rahvakeele kasutamisele on need tänapäeva ajaloolastele hästi kättesaadavad. See ei näita aga veel riikluse aluste või üldisema „mõtteviisi” äkilist ja  põhjapanevat muutumist, ning valitsusdokumendid iseenesest ei tõenda vürsti kasvavat autoriteeti või tema ametkondade suuremat tõhusust” (lk 43).     

Michael Mallett väidab midagi sellesarnast kondotjeeride kohta: XIII sajandil alguse saanud condotta sõlmimine andis küll Itaalia sõjapidamisele uudse juriidilise vormi, kuid sellega ei kaasnenud midagi pöördelist. Sisuliselt jätkati vanade heade keskaegsete põhimõtetega: mobiilsete üksuste reidid, vastase alistamine  piiramisega, manööversõja taktika, avamaa lahingu vältimine. Tsiviilkontrolli tugevnemist ja kondotjeeride tegevuse üle järelevalvet pidavate tsiviilkomissaride tähendust ei saa iseenesest alahinnata. Mallett viitab selles kontekstis ühele varjatud lahingule, mis kestab seniajani: „Tõsiseid vaidlusi peeti sõja poliitiliste ja korralduslike küsimuste üle: sõjamehed seadsid tihti kahtluse alla tsivilistide võime sõjanduslikke küsimusi mõista; humanistidest  ametnike põhimõtted ja arusaamad, mis olid tihti mõjutatud antiiksetest sõjakäsitlustest, olid hoopis teistsugused kui väejuhtidel” (lk 65). Kondotjeerid olid nuusutanud püssirohtu, ametnikud aga lugenud antiiktraktaate … Malletti kirjutis on igal juhul omas laadis kõrgel ülal ja lugeja, kes sõjaajaloo vastu huvi tunneb, võiks seda kindlasti sirvida. Esseed lugedes kerkisid millegipärast silme ette stseenid Ermanno Olmi detailitäpsest ja XV-XVI sajandil  loodud kunstiteoseid peegeldavast (Uccello austajatele on garanteeritud väga omapärane elamus) mängufilmist „Relvade töö” („Il Mestiere Delle Armi”, 2001), mis räägib noorest Medicite soost kondotjeerist, kes surmavalt haavatuna järelpõlve tulirelvade eest hoiatab: sõjapidamine on muutunud massitapmiseks ja kaotanud igasuguse tähenduse … 

Kõrgvaimulikest kirjutades on oht renessansiaja kriitilise tonaalsusega liigselt kaasa  minna ja muuta kogu temaatika farsiks. Paavstide ja kardinalide toretsemine ja väline hiilgus on jätnud oma negatiivse jälje, aga teinekord oli selle taga midagi enamat kui inimlik ahnus ja moraalne allakäik. Avignoni vangipõlv tõestas paavstlusele, et katoliku kirik saab olla sõltumatu ainult siis, kui selle eesotsas on tugevad mehed, kellel on kindel seljatagune. Viimane tähendas esmajoones poliitilist ja varanduslikku iseseisvust, tegelikku võimu, millega kaasnes oma kindel kood ja käitumine. Kõigele lisaks kuulus kardinalide hulka ilmselt silmapaistvaim renessansiaja filosoof Nicolaus Cusanus ja need kaks kutsumust ei kohtunud temas juhuslikult.       

Massimo Firpi on oma „Kardinalis” ülaltoodud tagamaad küllaltki selgelt välja toonud. Samas on temagi järele andnud kiusatusele lugejat kontrastidega rabada: „Kui arvestada sellega, et 15. sajandi lõpus teenis käsitööline Roomas mõned kümned tukatid aastas, aga Veneetsia suursaadikule kohane eluviis nõudis aastas vähemalt 2000 tukatit, ei pane just imestama, et 1471. aasta ja 1484. aasta konklaavide järgsetes traktaatides määratakse kardinalidele minimaalseks aastasissetulekuks märkimisväärne 4000 tukatit” (lk 91). Nagu ütleb üks Jean Anouilh’ tegelastest: Jumala au  läheb inimesele kalliks maksma … Aga rahakoti paksus on ainult pool tõde, kui sedagi. Märksa huvitavam on kardinalide valitsemiskunst, mille säravaimaks väljendiks – ajaliselt jääb see küll selle kirjutise raamidest välja – on Mazarini „Poliitikute breviaar”,* kus jagatakse Machiavelli või Castiglionega võrreldes märksa praktilisemaid õpetussõnu. Näiteks soovitus mitte usaldada lühikese lõuaga meest. Või talitseda end saladuste kiire ärakasutamise osas, et  vältida oma allikate paljastamist. Või mitte siduda end ühises ettevõtmises isikutega, kes on sinust targemad või kompetentsemad. Või kui soovitakse sõbruneda kellegagi, seada sisse soojad suhted tema alluvatega – kui hiljem on vaja, et nad oma isanda reedaksid, on neid võimalik odavamalt ära osta. Ja palju muud eesmärkpühendab-abinõu-inimesele kasulikku.     

Võimuteatri, täpsemalt õukonnaelu kui üheainsa suure etenduse teema läbib punase niidina ka Peter Burke’i „Õukondlast”. See on  iseenesest loogiline, sest paljud rollid kattuvad kardinali omaga. Ja paljud suhtumised erinevad tänapäeva omadest kardinaalselt. Näiteks arusaam priiskamisest, millel oli oma kindel otstarve, täpsemalt staatuse, kuuluvuse ja usaldusväärsuse toonitamine. Eesmärk oli kuulutada: siin on inimene, keda on mõtet teenida või kellega tasub suhteid hoida. Ja kõik need teised hoovkonnateadmised, mida õpitakse terve elu ja mida mõistavad ainult need,  kes on ise senjööri heakskiitva pilgu all piruette sooritanud. Ülejäänutele jääb keskaegse vaimuliku Walter Mapi definitsioon: „Mis on õukond, seda teab vaid Jumal, mitte mina. See kõik on nii muutlik ja mitmekesine” (lk 136).   

Koostaja enda essees „Filosoof ja maag” on kirjeldatud uut tüüpi mõtlejat, kes vastandus eelkõige ülikoolikateedris trooniva kolleegiga. Viimase kreedoks oli nii mõnegi kõrgkooli vapikilbile sobiv „accipiamus pecuniam, demittamus  asinum” (lk 169) ehk maakeeli „võtkem vastu raha, laskem välja eesleid”. Uues filosoofis liituvad tark, loodusteadlane, arst, maag ja astroloog. Sokratese ja Demokritose sulam, omaenda teose aines (tuntumad esindajad on Cusanus, Leonardo ja Paracelsus). Alberto Tenenti „Kaupmehe ja pankuri” teeb (täiesti subjektiivselt) huvitavaks kaks probleemi: kollektiivse vagaduse küsimus kiriku merkantiliseerumisega seoses ning edukuse  mõju küsimus ja vajadus uurida inimest, kes Fuggerite ja Medicite tasemele ei küündinud. André Chastali „Kunstnik” põhineb taas vastandusel tänapäeva loomeinimesega. Autor toonitab, et kunstnikku selle sõna praeguses tähenduses polnud renessansiajal olemas. Tollal tegutses tellimust ootav meister, kes töötas kliendile, mitte iseendale. Ta oli sageli tegev mitmes valdkonnas korraga, maalides freskosid ja tugevdades bastione. Taustaks on raha, võimu ja loovuse kohtumine küllaltki omapärasel kujul. Melanhoolse Saturni märgi all elavale tänapäeva literaadile tähendanuks see kuldaegade taassündi sõna otseses tähenduses. Laua taga istuv Lorenzo di Medici, kes küsib: kus on see romaan, mis meie aja kokku võtaks? Ja hästiistuvas sametülikonnas kirjanik, kes talle kõhklemata vastab: milles küsimus, signore, teeme ära. Tukat rida, raha ette. Uljalt läbi Firenze linna marssiv kuldsete korstnapühkijate  armee …     

Margaret L. Kingi „Naise” lugemine masendab. Jääb mulje, et renessansiaja naise elus oli kaks teed: sünnitada ja surra noorelt (enamasti vaesuses) või lasta end kloostrisse saata, et seal piinelda elupäevade lõpuni. Sotsiaalse valiku osas ilmnev pilt on tõeliselt trööstitu: „1500. aastal moodustasid ligi 12 000 prostituuti arvestatava fraktsiooni 100 000 elanikuga Veneetsias” (lk 285). Paari lehekülje pärast tuleb uus teadmine: „15. sajandi Veneetsias olid peaaegu 13% naistest nunnad” (lk 287).  Suur osa õrnemast soost kas nunnad või hoorad … Klooster tähendab Kingile põrgut või vähemalt selle eeskoda. Paljude jaoks see nii oligi. Ei tohi unustada ka neid, kes läksid kloostrisse omal valikul, veel enam, kelle puhul oli tegu ainumõeldava valikuga. Palju kergem ei olnud abielunaiste saatus: „… kui ametlik lahutus, lahkuminek või mahajätmine ei teinud abielule lõppu, siis lõpetas selle surm, mida juhtus tunduvalt sagedamini kui meie päevil”  (lk 276). Kas ei ole just see, mida me altari ees tõotame: elada koos, rõõmus ja mures, kuni (vähem sagedane) surm meid lahutab … Tzvetan Todorovi „Reisijad ja pärismaalased” on ilmselt kogumiku kõige huvitavam kirjutis, mida võib lugeda nagu põnevusjuttu. Tegelasteks on meresõitjad, konkistadoorid ja misjonärid, lähtepunktiks aasta 1492 ja taustaks konstateering: „kunagi varem pole maailm 30 aasta jooksul nii palju muutunud”.  Jäin mõtlema, et kas ka hiljem, perioode 1918–1948 ja 1978–2008 arvesse võttes, ja on kiusatus vastata, et 1492. aasta tähendus on jätkuvalt ületamata.   

Todorovi kirjutisest jäi kõlama midagi, mida võiks borgeslikult pettuse ajalooks kutsuda. Või fiktsiooni võiduks, kui leebem olla. Selle sisuks on kahe suurmehe, Kolumbuse ja Amerigo Vespucci (veel üks firenzelane, kes Medicite õukonnas endale nime teha püüdis) teod ja kirjutised. Kolumbus, kes künnab merd ja kirjutab aruandeid, kavatsusega valitsejapaari  veenda. Amerigo, kes loob kirjandust ega tea navigatsioonist midagi. Kolumbuse kirjutised jäävad tähelepanuta. Amerigost saab kuulus maadeavastaja, literaat ja teadlane ning tagatipuks nimetatakse tema järgi terve kontinent. Järeldus: kaasaegsete jaoks ületasid Amerigo tekstid Kolumbuse saavutuse. Hiljem seatakse õiglus jalule: Kolumbust kujutatakse kruusidele ja T-särkidel, Amerigot mitte. Aga see on ainult jagatud kuulsus. Meenub 1682.  aastal välja antud Isaac Bullarti traktaati kaunistav gravüür, kus Amerigo hoiab käes imepisikest kaarti, pilk raugelt kaugusesse suunatud. Võib-olla on seal kusagil veel mõni avastamist ootav kontinent? Kes teab. 

Kogumiku vormilisest küljest on muljetavaldav kahe toimetaja panus, üks neist sisuline (Ursula Vent) ja teine keeleline (Anne Karu). Mõlemad on oma töö hästi teinud ja kuna „Renessansiaja inimeses” käsitletakse väga erinevaid eluvaldkondi, siis võib selle töö mahtu ainult ette kujutada. Korralik toimetamine on  luksus ja Avita on seda endale lubanud, mille üle on hea meel. Osa tõlkijate eestindus on nauditavam kui teistel, aga tervikmuljet see ei mõjuta. Võib-olla ainult niipalju, et ma ei ole kindel, kas renessansiajal sulepead kasutati (lk 315 ära toodud lugu nunn Beatrice del Serast, kes „tõmbas paralleeli mõõga ja sulepea vahel (nii nagu teised olid võrrelnud sulepead värtnaga) jne”), pigem kirjutati ikka sulega. 

Vastakaid tundeid äratas lõik lk 272: „16.  sajandi Nürnbergis määrati lapsetapmises süüdistatavale emale karistuseks uputamine. 1580. aastal, kui kolme lapsetapjast ema raiutud kolbad naelutati tapalavale avalikuks hukkamõistuks, oli uputamine asendunud pea maharaiumisega”. Kolba naelutamine on tehniliselt täiesti teostatav, aga selleks tuleb maharaiutud pead eelnevalt töödelda, seda näiteks keeta, mille otstarbekus jääb veidi segaseks. Aga see kõik on teisejärguline, peamine, et meie endi otsmike taga üht-teist liiguks ja areneks, enne kui need põrmuks langevad nagu renessansiaja inimestel.       

Esseesid lugedes, ja varem loetud tekste meenutades, ja kõikvõimalikele rinascimento’ga seostuvatele kohtumistele tagasi mõeldes jääb mulje, et neis kõigis kordub teatav segunemine: usk, raha, võim, filosoofia, lennumasinad, tapamasinad. Viljakaupmees ja näitekirjanik. Võib-olla see ainult tundub nii. 

Tegelikult polegi mingeid vanu aegu ega mingit renessanssi, väidab Christophe Bataille oma „Machiavelli unenäo” avalauses. On ainult salajased kujutluspildid. Ja on neli elementi ning kolm substantsi nagu nomaadist filosoofil: maa, õhk, tuli, vesi, rist, mõõk ja kurg.

* Cardinal Jules Mazarin, Bréviaire des Politiciens, traduit du latin par François Rosso. Arlea, Paris,1997.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming